Dopingukütid ei maga

Räägitakse, et keegi ei tea, kes nad on või kuna nad välja ilmuvad, aga nad on alati valvel. Jutt käib dopinguküttidest. Saime ühe sellise salapärase tegelasega kokku Horse Show telgitagustes ja uurisime, milles ta töö seisneb.

Liisa Harmo on üks kahekümnest FEI dopinguprogrammi loomaarstist Euroopas. Ta on seda tööd teinud juba 17 aastat Skandinaavias, Baltikumis ning Venemaal. Viimased kuus aastat on teda abistanud loomaarst Hanna Nikander.

Doping, mida meie loo kangelased uurivad, on hobusele keelatud ainete manustamine või muu keelatud meetodi kasutamine (näiteks närvisüsteemi stimuleerimine) hobuse saavutuse mõjutamiseks.

Suurematel võistlustel on dopingukütid alati kohal. Kontrollgruppi satub 2-10% võistlejatest, tavaliselt 5% juhusliku valiku alusel, üks võistleja korraga. Võetakse uriiniproov ning vereproov. Teoreetiliselt võib oodata uriiniproovi 10 tundi, tavapraktikas oodatakse tund ja kui ei ole võimalik seda saada, piirdutakse vereprooviga.

Kui A-proov on positiivne, on ratsaniku või hobuseomaniku soovil ja kulul võimalik lasta analüüsida ka B-proov. Kui ka see on positiivne, tühistatakse võistleja tulemus, määratakse rahatrahv ja võistluskeeld, mille periood võib olla erinev. Lõpliku vastuse saamine võib võtta mitu kuud.

Kui mõned aastad tagasi oli positiivseid testitulemusi kõigi läbinute vahel ligikaudu 3%, siis tänaseks on see üle maailma langenud 2%-ni. See on hea.