Suvel avaldasime esimese osa artiklist „Eesti hobune spordis“, kus teavitati uue tabeli loomisest. Tabel annab ülevaate, millistel võistlustel ja kui edukalt on esinenud eesti hobused. Tabel on vahepeal täienenud ning toimunud ka järjekordne Noorhobuste Tšempionaat, millest on võimalik teha omad järeldused.
Oktoobri lõpu seisuga toimus 62 võistlust, kus eesti tõugu hobused esinesid kokku 314 stardiga. Novembris lisandus väga vähe sooritusi, mis lisatakse aastalõpu tabelisse.
Kuna 5 starti on teinud ainult 21 hobust, siis proovisin edetabelit koostada 3 tulemuse põhjal. Kui viie võistluse tulemusena on esikolmikus Anakee, Rico Silver ja Ralf, siis 3 võistluse arvestuses on kolmandat kohta Ralfiga jagamas Raket, kellel on vähe võistlusi, kuid tublid tulemused.
Tabeli leiate siit.
Koostatud tabelit analüüsides avanes uus pilt Noorhobuste Tšempionaadist. Mis on NHT eesmärk? Selgitada välja parim igas vanuseklassis kooli- ja takistussõidus. Kas üritus täitis oma eesmärgi?
Takistussõidus startis viis 4 aastast poni, kellest 3 olid eesti tõugu. Nendest võitja Vistale ja Vaigule oli see esimene, Raasukesele teine start hooajal, mis on Hobumaailmas kajastamist leidnud. Enim starte tegid hooajal Arita ja Reegel – 6, kuid neid konkurentsis polnud. Me ei tulnud Reegliga välja, kuna transport, majutus, stardimaksud ning omaniku ja sõitja kulud oleksid läinud väga kulukaks.
5 aastaseid ponisid oli stardis 10, sh 4 eesti tõugu. I ja II koha saavutanud Vip ja Ruttar II olid varem teinud vastavalt 8 ja 7 starti, mis näitab, et hobusega tegeletakse püsivalt. Avavoorus teist aega näidanud ja 10 starti hooajal teinud Vunderil oli tõenäoliselt halb päev. Oma hooaja esimest ja ainukest starti näidanud Eeben oli eelviimane, sest tõrkus teises voorus.
5 aastaseid hobuseid oleme võistlemas näinud hooaja jooksul 10, kellest Raket oma viie stardi tulemustega on teistest peajagu üle.
6 aastaseid oli stardis 2 ja eesti hobuseid nende hulgas polnud.
Arvan, et NHT-i osavõtjad olid juhuslikku laadi, vaatamata aretusseltside kopsakatele auhindadele. See võistlus ei toonud vähemalt takistussõidu osas välja mingit paremust. Nimetaksin neid võistlusi noorte ponide demonstratsiooniks, mis on iseendast samuti väga tervitatav üritus. Aretusseltside suur rahaline panus ja võistlejate vähene treenitus on küsimus. Ehk oleks raha võimalik efektiivsemalt kasutada?
Noorhobuste kolmevõistluse kaasateinuna juhtusin kuulma ratsanikke, kes omavahel kiitlesid, kui mitme harjutuskorraga on võistlema tuldud. Rekord oli vist viis. Muidugi sai kogenud ratsanik selle hobusega krossi läbitud, kuid kas see ongi NHT-i eesmärk. Kas selline on ettevalmistatud hobune? Müügivideo Soome jaoks ju ikka saab.
Aretajana olen ikka õnnetu, et noorel hobusel/ponil ja lapsel on raske Eestis alustada. Palju raha, vähe sobivaid võistlusi, kuigi peab märkima, et võrreldes eelmise aastaga on positiivseid märke näha.
Mulle tundub, et ponide NHT ja laste/noorte sport on omavahel mingil moel seotud.
Kahjuks ei pea kaks kõige tähtsamat tegelejat – Ratsaliit ja aretusseltsid – seda oma valdkonnaks. Ehk on aga just see kõige olulisem valdkond ka neile ja just praegu?
Kuid peab siiski tõdema, et aretusseltsid on andnud oma panuse, motiveerides kasvatajaid oma ponisid võistlusetele välja tooma. Kahjuks on tulemused oodatust tagasihoidlikumad. Siin võib olla erinevaid põhjuseid. Üheks põhjuseks on kindlasti kogenud ratsutaja leidmine eesti hobusele. Siin kutsun üles Ratsaliitu panustama omalt poolt ponide kvaliteetsemaks ettevalmistamiseks. Kuidas? Tundub, et on puudu täiskasvanute poniklassi arvestus, midagi sarnast harrastajate punktiarvestusele. Selleks pole vaja eraldi võistlusi korraldada, kui ehk hooaja lõpul finaal. See stimuleeriks ka poniklassist vanuse tõttu väljalangenuid poniga edasi tegelema omasuguste võrdsemas konkurentsis.