Eesti hobuseid väärkohelnud omanik võib jõuda kohtusse

Viimasel kuul on mitmetes meediaväljaannetes kajastamist leidnud lugu Saaremaal Maasis peetavatest eesti tõugu hobustest, kelle elutingimused on vaatlejate sõnul kehvad. Osad arvavad jälle vastupidi – hobuste elu ei ole ohus, viriseda võiks vaid heakorra üle. Lugu ei ole aga kuidagi vaibunud, sest loomade pärast südant valutavad inimesed on asja tõsiselt käsile võtnud ning ka enda isikud lõpuks avalikustanud. Loomakaitsjad aga ärhvardavad omanikku kohtuga.

Lugu algas asjaosaliste jaoks kindlasti palju kaugemalt, kuid ajakirjandusse jõudsid esimesena ärevad noodid 13 märtsil. Maasis elav hobusekasvataja Marika Ige ei hoolitsevat loomade eest korrektselt ning olukord olla lausa ohtlik. Saare Häälele saadetud anonüümses kommentaaris seisis, et tall on vana ja halvas olukorras, latrid on hobuste poolt puruks pekstud või ära söödud. Naelad ja teravad orad on igal pool ohtlikult väljas. Sõnnik on laeni, osa asemeid on juba viis aastat puhastamata. Neli hobust pole päevavalgust näinud mitmeid aastaid, kabjad on ammu juba hooldamata ning hobused ka alatoitumuses. Väidetavalt olid surnud ka mitu vastsündinud varssa.

Esmasel vaatlusel hinnati olukord ülepaisutatuks

Kuna ka ajakirjanikel talli tegelikult siseneda ei õnnestunud, tundus esiotsa, et lugu on taas ülepaisutatud. Lihtne on asjatundmatumal inimesel arvata, et kui hobune elab väljas ja on koledasti pulstunud, siis ta on hoolitsemata ning kannatab. Ning kuna ajakirjandusse vihjed saatnud inimesed oma isikuid ei avalikustanud, ristis hobusekasvataja Martin Kivisoo, kes ka ise olukorda kohapeal kaemas käis, nad sarikaebajateks ehk inimesteks, kel pole eluga muud peale hakata kui teiste inimeste üle kohut mõista.

Tihuse Hobuturismi Talu peremehe kohaselt olid Marika Igele kuuluvad hobused Maasis söödetud, joodetud ja nende pidamine rahuldaval tasemel. Hobustel olid ka lakukivid. Kivisoo sõnul ei tuvastanud ta Ige juures ühtegi kängujäänud hobust ning mõistagi olla loomad asjatundmatu inimese arvates kammimata väljanägemisega, kuna elavad pidevalt õues ning just nüüd on alanud karvavahetusaeg. Kivisoo nentis, et igal tegijal on kitsaskohti ja Maasi tallid pole tõesti heas seisus, kuid polevat ka ohtlikud.

Kõnealust talli külastasid kohe ka ajalehtede Meie Maa ja Saarte Hääl esindajad ning Eesti Hobusekasvatajate Seltsi eesti hobuse kasvatajate haruseltsi juhataja Aarne Lember, et tuua selgust, kas tegu on siis omakasupüüdlike kaebajatega või on olukord päriselt hull.

Ajakirjanike ja fotograafidega olukorda vaadelnud Lember leidis, et puuduseid tallis küll on, siiski ei märganud tema vaatlejana sedavõrd olulisi möödalaskmiseid, mis võiksid viidata hobuste väärkohtlemisele. „Loomad ei olnud alatoidetud. Latrid oleks võinud olla muidugi paremas korras, siiski ei olnud need hobustele ohtlikud,“ kinnitas Lember. Lember lükkas ümber ka väited heina halva kvaliteedi kohta: „Muidugi on väljas seisnud heinarullidel esimene kiht must. Seda sõltumata, kas hein asub võrgus või on pakendatud nööridega. Kuid, kui võtsin välimise kihi ära, nägin sees hobustele toiduks sobivat heina. Latriteski oli mõnel hobusel nähtavalt pisut rohkem heina ees, kui tarvis.“ Põhilist probleemi, surnud varssu kontrollijad ei leidnud, samuti ei leitud viiteid hiljutiste poegimiste kohta. Puudustena märgiti talli üldiselt kehv olukord ning hobuste kapjade seisund.

Hobuste pärast muretsejad tõstsid uuesti häält

Saaremaa veterinaarkeskus olevat olukorrast teadlik juba pikemat aega, kuid midagi pole suudetud ette võtta. Ettekirjutusi on Igele tehtud juba korduvalt, kuid kuna nende tähtaeg ei ole möödunud, ei saa loomi käest ära võtta. Kurioosne on seegi, et tegelikult on samast olukorrast teatatud Vetametisse ka eelnevatel aastatel, mil samuti piirduti ettekirjutuste tegemisega, pealtnägijate sõnul ametnikud talli tegelikult vaatama ei suvatsenudki.

Kuna olukorrast teavitanud inimeste juttu võeti kui asjatundmatut pealekaebamist, otsustasid nn pealekaebajad oma nimed avalikustada. Selgus, et tegemist on aastaid hobustega tegelenud inimestega, kelleks olid Hille Hanso (Saaremaa Ratsaspordiklubi juhatuse liige, sportlane ja hobuseomanik), Heidi Hanso (hobuseomanik, mitmekordne Saaremaa meister galoppides ja takistusõidus), Halliki Hanso (hobuseomanik ja endine võistlussportlane) ning Risto Ränk (talli vabatahtlik abiline).

Halliki Hanso ütles, et mingit isiklikku viha neil Marika Ige vastu ei olnud, kuid olukord oli väga kehv. Ta oli väga nördinud, et korduvatele teavitustele vaatamata ei võetud midagi ette. “Kahjuks suri sel ajal, kui veterinaaramet “mõtles”, kaks varssa,” kahetses Hanso, rõõmustades siiski, et nüüd asjad lõpuks tänu avalikkuse tähelepanule liiguvad. Hanso sõnul asus ka loomade omanik kibekiiresti tegutsema, et seniseid puudusi varjata, ning selleks ajaks, kui teised hobusepidajad olukorda kontrollima jõudsid, oli asi juba paranenud, kuigi mitte piisavalt.

“Me tahame, et see lugu saaks õnneliku lõpu. Kui omanik suudab hobusepidamise jälle normi viia ja nii ka hoida, on meil sellest vaid hea meel,” kinnitasid Hanso ja Ränk, lisades, et kõige rohkem häiris neid see, et inimesed asusid omanikku õigustama.

Aarne Lember lisas nüüd, et tegi hobusekasvatajale korralduse, et sügiseks peab kari olema kas poole väiksem või tallis tehtud kapitaalne remont.

Algne olukord oli palju hullem

Hansod kinnitavad, et hobuste elutingimused olid algselt palju nirumad ning inimesed, kes hiljuti seal kontrollimas käisid, ei teagi, milline õudus ennem valitses. Nad kirjeldavad algset olukorda:

“Nelja hobust oli pikka aega tallis kinni hoitud. Omaniku enda väitel polnud üks neist mitu aastat õue saanud, välja arvatud juhtum, kus sama hobune kohalolijate sõnul akna kaudu välja tungis, kuna sõnnikuhunnik oli latris kõrge ja aken katmata. Sõnnikukiht oli enamikes boksides täismehele vöökohani.

Sõnnikul peetud hobustel, kes välja ei pääse, vajavad kabjad hädasti värkimist. Hooldamata jalad põhjustavad mitmeid liigeseprobleeme ja kabjahädasid

Vett hobused latrites kätte ei saanud ning külmadel nädalatel oli probleeme jootmisega, kuna vesi vannis jäätus. Heina oli paar rulli, millest jaopärast, aga mitte piisavalt, hobustele ette anti. Sellest andis tunnistust mitmete hobuste terav selgroog ning kolmnurksed laudjad.

Soolakivi ega mingisuguseid mineraale hobused ei saanud. Kinnisel pidamisel hobustel olid kabjad halvas seisus, täkul Laguun aga peale selle veel ilmselgelt veterinaari abi vajav jalaprobleem. Karv polnud üksnes tokerdunud, näha oli kas seenhaigusest või parasiitide põhjustatud nahaprobleeme. Kuna sabad olid hõõrutud, võis järeldada, et ussitõrjet polnud tehtud.

Selline saba annab reeglina märku, et hobusel on siseparasiidid

Ülejäänud kari, kümme hobust (kellest umbes pooled täkud) elasid vabapidamisel õues, lagedas tuulevarjuta koplis, ka kahekümnekraadises külmas, ning sõid janu kustutamiseks lund. Omaniku enda sõnul suri tal läinud aastal erinevatel põhjustel neli täiskasvanud hobust. Pole selget ülevaadet, kui mitu varssa paari viimase aasta jooksul vabakasvatusel olnud (sugulus)paarituste läbi sündinud on, kuna nad on registreerimata ja arvele võtmata. Märad ja täkud on olnud eraldamata ning vähemalt kahe varsa sünd on tõendatav, keda praeguseks pole.”

Alatoidetud hobused kitsastes tingimustes. Ühes latris mära ja täkk, mõlemal näha siseparasiitide sümptomeid.

Miks siis keegi midagi päriselt ette ei võtnud?

Kõnealused muret tundjad teavitasid juba jaanuaris olukorrast Saaremaa Veterinaarkeskust, kus telefonivestluse käigus hr. A. Jürissoniga selgus, et amet on probleemist teadlik, kuna kaevatud on varemgi ning omanikule on tehtud mitmeid ettekirjutusi olukorra parandamiseks.

Uuesti pöörduti Vetameti poole veebruari esimesel nädalal, kui ilmselgelt viimase piirini tiine mära valmistus õues kahekümnekraadises külmas poegima. Veterinaar M. Käärid kinnitas, et see ei ole turvaline.

Samuti saadeti Veterinaarametile kiri, milles uuesti olukorra tõsidust rõhutati ning teavitati, et midagi pole muutunud. Omanik oli sel ajal teadlik sündivatest varssadest, kuna kinnitas seda ise mitmes vestluses. Vastselt poegivat mära ta siiski siseruumidesse ei viinud ning nüüdseks varssa enam elavatas kirjas ei ole. Kolme täkuga ühises latris kitsastes tingimustes poeginud mära varss kadus samuti. Kaebajatel on enda sõnul olemas ka mõned fotod, mis varssumisest tunnistust annavad.

Poegimise jäljed lumes

Hobusesõpradele on arusaamatu, miks vaatamata korduvatele põhjalikele telefonikõnedele ning mitmetele kirjadele, millel on lisaks fotomaterjal, asus Veterinaarkaskus tegutsema alles siis, kui viimases hädas pöörduti lisaks Eesti Loomakaitse Seltsi poole, kes omakorda kaasas ajakirjanduse.

“Ametliku tunnistuse võtmisest Vetamet keeldus, lubades ise asjaga tegeleda. Kas nad on väikeses kohas kontrolliks piisavalt motiveeritud? Kuidas garanteerida ja mis on mehhanismid, mis peaksid omanikku peale hetkelise pingutuse omaks võtma normaalsed hobusepidamiseks vajalikud põhimõtted ja kust leida ressursid? Ootame konkreetset tegevuskava, kuidas Vetamet plaanib tegutseda.” seletavad asja tõsiselt kätte võtnud inimesed.

Alatoidetud hobused toitumas omaenese sõnnikust

Loomakaitsjad tahavad omaniku kohtusse anda

“Liit ootab ära oma välismaa kolleegide kommentaarid esialgsetele fotodele,” ütles Eesti Loomakaitse Liidu juht Heiki Valner Saarte Häälele. Kui välisriikide kolleegidelt on kommentaarid tulnud, vaatavad nad materjali tõsiselt üle ja kujundavad oma seisukoha.

“Me tahaksime väga kohtusse minna ja kui meil on piisavalt tõendeid ning need kohtus ka läbi lähevad, siis me seda ka teeme,” kinnitas Valner.

Lisaks on loomakaitsjatel mitmeid küsimusi veterinaarkeskuse rolli ja vastutuse kohta.

“Kui ametnikule on teatatud ja pärast seda loomad ikka surevad, kes siis vastutab nende tegemata töö eest?” küsis Valner, kes soovitab veterinaarkeskuse ametnikel Soome õppima minna, kuidas loomade olukorda tegelikult kontrollitakse.

Valner rõhutas, et hobustele mõeldud toetused tuleb siduda loomade heaoluga ja nende kasutamist tuleb kindlasti kontrollida. “Ilmselt peaksid riigiametid selle peale mõtlema, kuhu neid toetusi üldse kasutatakse” arvas Valner.

___________________________________________________________________

KUIDAS VÄLTIDA HOBUSELE PIDAMISTINGIMUSTEST TULENEVAID TERVISEKAHJUSTUSI?

Nõuandeid jagab Reet Herm (Eesti Maaülikooli loomakliiniku suurloomaarst, spatsialiseerunud hobustele)

küsitlesid Halliki ja Hille Hanso

Mis võib juhtuda hobusega, kes ei saa aastaid latrist välja ning kelle latrist sõnnikut aastaid välja ei viida?

Hobuste tervisele on halb pikalt kitsastes tingimustes viibida

Tervise seisukohast: hobune on evolutsiooni käigus arenenud avamaadel liikuma, mitte kitsas kohas paigal seisma. Lühikesi perioode boksis/latris seismine endaga halbu tagajärgi kaasa ei too, aga aastatega avaldab see negatiivset mõju hobuse lihastikule ja jalgadele. Samuti võivad välja kujuneda kroonilised kopsuhaigused, seda isegi hästi ventileeritud tallis. Hobused tagavad naha puhtuse peamiselt püherdades ja üksteist sügades – see võimalus langeb ära. Püherdamisvõimalus küll teoorias eksisteerib, aga sõnnikune aluspõhi ei oma nahka puhastavat funtsiooni.

Siseparasiidid: ükski loom ei ole tegelikult mõeldud sööma sealt, kuhu ta roojab. Pidevalt oma sõnnikuga kokku puutudes tagatakse pidev siseparasiitide ringlus hobuse ja väliskeskkonna vahel. Ja muidugi puudub hobuse karjaloomanal võimalus liigiomaseks käitumiseks – ringi liikumine, teiste hobustega suhtlemine.

Sõnnikukiht ulatus täismehele rinnuni

Sõnnikul pidamist ei tohi segi ajada süvaallapanuga – viimase meetodi korral jäetakse küll boksist koristamata suurem osa väljaheiteid (tüüpiliselt uriin; sõnnik korjatakse osadel juhtudel ära), kuid hobuse küljealune hoitakse puhta ja kuivana, lisades pidevalt allapanu, näiteks õlgi. Mitmekuiste vahedega veetakse terve boks tühjaks, ja alustatakse “kogumist” otsast peale. See meetod nõuab väga hästi ventileeritud talli, sest uriini kogunemisel sügavamatesse allapanu kihtidesse moodustub ammoniaak, mis kahjustab hingamisteede limaskesta.

Millised võivad olla tagajärjed, kui hobuse kabjad on üle kasvanud ja ta pole saanud jalgu aastaid liikumiseks kasutada?

Hooldamata kabjad võivad põhjustada hobustele palju piina

Looduses kuluvad hobuse kabjad liikudes. Kuna koduhobustel ei ole peaaegu mitte kunagi sellist liikumiskoormust, mis kabjad ise kasvu-kulumise seisukohalt tasakaalus hoiaks, tuleb kapju regulaarselt hooldada. Hoolduse vahemik on individuaalne ja sõltub antud hobuse kapjade seisukorrast ja hobuse kasutusest. Liiga pikaks kasvanud kabjad on kahjulikud mitmel moel: kui kabi kasvab varbast pikaks, muutub kabjanurk madalamaks ja koos sellega ka jala allosa liigeste nurk – see võib kaasa tuua kroonilised muutused liigestes.

Ekstreemsematel juhtudel kasvavad kabjad niivõrd pikaks, et painduvad varbast ülespoole ja vigastavad hobuse jalgu (neid juhtumeid näeb õnneks väga harva). Teiseks võib kabi kasvada ühtlaselt laiaks ja kulumise puudumise tõttu kas murduda või praguneda, halvemal juhul põhjustavad kabjalõhed isegi lonkamist. Kolmandaks, kui kabjal esinevad teatud konformatsioonivead, näiteks tegu on püstise ja kõrge päkaosaga kabjaga, viib hooldamata jätmine selleni, et jala allosa liigesed on ebanormaalselt püstises asendis, liigeste liikumisraadius on tugevalt piiratud, ja liigesed hakkavad luustuma. Samuti suurendab sõnnikul seismine kiilumädaniku tekke ohtu.

Mis võivad olla nahaprobleemid pildil (laiguti karvutu, kärnad nahal)?

Pildi järgi on raske öelda, mis täpselt nahahaigust põhjustab. Hobustel on enimlevinud nahaprobleemideks välisparasiidid ning seen- ja bakternakkused. Seen- ja bakternakkuste teket soodustavad naha kaitsevõime langus – st olukord, kus nahk on pidevalt määrdunud ja/või niiske, samuti hobuse üldise tervisliku seisundi halvenemine. Välisparasiite reeglina tervetelt hästi hoitud hobustelt ei leia, kuid karjas vabalt elavatel hobustel võib neid talveperioodil esineda, seda ka heade pidamistingimuste juures.

Palun andke soovitusi vabapidamiseks. Millised tingimused peaksid olema täidetud, et eesti tõugu hobune saaks hea tervisega välitingimustes elada?

Vabapidamine tähendab laias laastus seda, et hobused on koplis vabalt liikumas mitte teatud osa päevast, vaid ööpäevaringselt. Sealjuures peavad olema kaetud elementaarsed vajadused: toit, vesi ja varjualune, mis mahutab vajaduse korral kõik hobused. Kuna koplis puudub enamasti looduslik vari (künkatagused, tihnikud), tuleb see hobustele ehitada. Hobune ei toitu mitte portsjonite kaupa, vaid pidevalt, kulutades päevas söömisele umbes 16-17 tundi. See tähendab seda, et hein peab olema pidevalt kättesaadav.

Eesti hobune on vabapidamiseks suurepärane tõug – kannatab ka meie talviseid kliimatingimusi suurepäraselt, eeldusel, et tal on koht, kuhu varjuda. Ka vabapidamisel hobuseid peab perioodiliselt kontrollima: haavade, vigastuste jm suhtes. See igapäevase kontrolli reegel ei kehti sel juhul, kui terve hobusekari on kas kuhugi laiule või suurele karjamaale suvitama saadetud. Parasiiditõrjet tuleks teha vähemalt kaks korda aastas, kapju värkida sõltuvalt vajadusest (keskmiselt 3-4-kuiste vahedega, minimaalselt kaks korda aastas).

Summa summarum: hobusele tuleb tagada ligipääs kvaliteetsele söödale ja joogiveele ja võimalus liikuda. Kui hobusel on liikumisvõimalus piisavalt suurel maa-alal, suudab ta ise puhtust pidada. Kui seda liikumisvõimalust ei ole, st hobune veedab suure osa päevast tallis, tuleb tallis puhtust hoida. Samuti tuleb hoolt kanda elementaarse tervisekontrolli eest, st parasiitide tõrje ja kapjade hooldus.

Millised on sobivad tingimused poegimiseks?

Eelkõige peab ümbrus olema rahulik, puhas, hobusele tuttav ja teistest eraldi. Külmal ajal peaks mära poegima tallis, vähemalt 3×3 m mõõtmetega boksis, allapanuks õled. Õlgi eelistatakse saepurule, sest need tolmavad vähem ja on kergemad puhastada. Soojal ajal võib mära poegida koplis (soovitavalt mitte liiva- või mullapinnasega aias), eeldusel, et tal on võimalus teistest hobustest eralduda, st varss ja mära on poegimise ajal ja poegimisjärgselt kaitstud.

Mära peaks viibima tuttavas keskkonnas ja teda ei tohi enne poegimist ja poegimise ajal segada – mida rohkem segajaid, seda tõenäolisem, et mära lükkab sünnituse rahulikumale ajale edasi. Enamik märasid poegivad õhtul 18 ja hommikul 6 vahel, mis tähendab seda, et enamasti nad poegivadki üksi, ilma segajateta. Kui poegimine toimub boksis, peaks mära ca nädal enne poegimist boksi viima. Märgid algavast poegimisest on udara kasvamine (2-6 nädalat enne oodatavat poegimist), piima ilmumine nisadesse (4-6 päeva varem) ja nn vahatilkade ilmumine nisade otsa (paar päeva enne poegimist). Samuti lõtvuvad häbeme ümber olevad sidemed (paar päeva enne poegimist).

Poegimist raskendavad asjaolud on mära väga lihav või väga kõhn kehakonditsioon, välised segajad, ja ka mära puudulik liikumine tiinuse ajal: kuni poegimiseni peaks mära saama vabalt liikuda, see vähendab poegimisjärgsete tüsistuste, nt koolikute ohtu.