Eesti kestvusratsutajad Kairit Järv ja Lilian Schönberg osalesid hiljuti Saudi Araabias peetud kestvusratsutamise võistlustel. Eriliseks teeb nende osalemise asjaolu, et võistlustel osaleti võõraste hobustega. 120 km distantsil sai Kairit 77. koha 200 võistleja seas. 160 km distantsil tuli mõlemal Eesti sportlasel kahjuks katkestada.
Kairitiga võttis ühendust hobuse omanik juba novembri alguses, kutsudes teda Al Ulasse võistlema. “Kindlustunne, et osalen neil võistlustel, saabus mõned nädalad enne võistlusi, kui korraldajad aktsepteerisid minu võistlustele registreerimise,” räägib Kairit. Nimelt lubati starti ainult 200 ratsanikku, ent kuna soovijaid oli 120 km distantsile rohkem, siis tähendas see seda, et kõik soovijad rajale ei mahtunudki. Kokku oli nädalavahetusel stardis ratsanikke 63 erinevast riigist.
Ka Lilian sai kutse osaleda võistlustel juba eelmisel aastal. Siis küll Jordaaniasse ja eesmärgiga täita seal kvalifikatsioon. Lilian osaleski Al Ula võistlusel Jordaania hobusega, kellega oli varem ühe korra võistlustel osaletud. Eelmisel aastal saadi vajalik kvalifikatsioon 120 km distantsil. “Tegu on pikaajalise koostööga. Hakkasin eelmise aasta suvel käima Jordaanias ja viimati nüüd veel ka novembris,” räägib Lilian.
Kairit jõudis Al Ulasse planeeritust umbes 10 tundi hiljem, mistõttu jäi aega võistlushobusega tutvumiseks napiks. “Sain ratsutama alles pärast reedest veterinaarkontrolli ehk päev enne võistlust,” sõnab ta. Hobusele jagub tal häid sõnu. “Qadeh oli heas vormis ja oli tunda, et teda on hästi ette valmistatud.”
Kairitil avanes võimalus osaleda ka pühapäevasel 160 km distantsil. “Selle hobusega jäi tutvumisaeg väga napiks, sest asjaolu, et saan pühapäeval startida selgus viimasel hetkel,” lausub ta. Hobusele sai ta esimest korda selga pool tundi enne starti.
Milliseid väljakutseid esitab võistlemine tundmatul hobusel?
Kestvusratsutamise muudab eriliseks seegi, et ratsanik ja hobune veedavad tunde koos rajal. Edukaks osalemiseks tuleb kasuks, kui ratsanik tunneb hobust ja oskab märgata väikeseid märke hobuse liikumises või käitumises. Samas on enda hobusega Euroopast võistlema minek ülimalt kallis, mis tähendab, et mõistlikum on osaleda kohalike, aga ratsanike jaoks tundmatute, hobustega. Milliseid väljakutseid esitab see ratsanikule?
Lilian selgitab, et päris igaüks võõra hobusega 160 km võistlema ei lubata. See privileeg kuulub eliitratsanikele. Eliitratsanikuks peetakse ratsanikku, kes on vähemalt 10 korda lõpetanud 120 km distantsi. “Minul on veel mõni tulemus puudu, aga Kairit on eliitratsanik ja tohib võhivõõra hobusega 160 km võistelda,” märgib Lilian.
Võõra hobusega startimine ei ole sugugi lihtne. “Ta on energiat täis, et ta peaks 160 km vastu, aga sa ei tea, kuidas ta käitub või kuidas ta asjadele reageerib. Vahel on mõni hobune nagu tiksuv püssirohutünn,” loetleb Lilian väljakutseid.
“Muidugi, kui sa hobust ei tunne, siis üritad lähtuda sellest infost, mida sulle jagatakse. Samas ei tasu kõike uskuda, mida nad räägivad,” lisab Kairit. Kairiti sõnul kiidetakse oma hobuseid, et just tema on kõige parem, tugevam, kiirem ja parem taastuja. “Alati ei pruugi see nii olla,” lausub ta.
Ehkki Lilianil oli õnne oma võistlushobust kauem tunda, hindab temagi, et tutvumise periood oma võistlusratsu Zamhareriga on võrdlemisi üürike. Kuid hobusele jagub kiidusõnu sellegipoolest. “Minu hobune oli väga tubli! Ta on väga hästi treenitud ja hobused on ülimalt tublid ja väga vastupidavad,” kiidab ta. Lilian hindab, et seekord sai saatuslikuks neile hobuse soovimatus veterinaarkontrollis joosta, ehkki rajal jagus hobusel entusiasmi mitme hobuse jagu. “Kuna veterinaarkontrollis oli vilets esitlus ja hobune ei soovinud seal joosta, siis lõppes meie jaoks võistlus seal.”
Kõige keerulisem oli Kairiti jaoks hobuse varustusega kohanemine. “Näiteks laupäeval hõõrusid jaluserihmad ja pühapäeval tegi haiget kaaluvaltrap (kestvusratsutamises on minimaalse kaalu nõue. Kui ratsanik on varustusega kergem, lisatakse vajaliku kaalu saamiseks raskus- Hobumaailm). Selliselt on endal väga keeruline sõita,” selgitab ta.
Al Ula nõudlikud rajad
Võistlusradu hindasid Kairit ja Lilian väga tehniliseks ja raskeks. “Tohutult rasked,” kõlab Liliani lühike hinnang, kes on kestvusradadel võistelnud 13 hooaega. “Ma ei ole elus nii keerulist rada kohanud. Kuna eelmisel päeval oli toimunud 120 km võistlus, siis oli rada sellest mõjutatud,” selgitab ta. Raja muutsid keeruliseks sügav liiv ja selle sees peituvad teravad kivid. “Selle lisaks 5 km tõusu sügavas liivas ja siis teine sama palju langust. Väga tehniline rada,” hindab Lilian.
“Kuna hobuse omanik võistles samuti, siis oli minu strateegia sõita laupäeval koos omanikuga koos. Oluline oli, et saaks kenasti tulemuse kirja. Pühapäeval võtsin kavva sõita koos Liliani ja Tšehhi ning Leedu ratsanikuga koos,” sõnab Kairit.
Ka Lilian läks starti eesmärgiga sõita võistlus lõpuni. “See oli hobuse jaoks esimene 160 km ja me tahtsime lihtsalt kvalifitseeruda. Aga kahjuks läks seekord teisiti,” räägib ta.
Saudi Araabias on kestvusratsutamine väga populaarne ja konkurents on äärmiselt tugev. “Hobuseid oli nädalavahetusel võistlemas kokku 285. Kohalikke ratsanikke oli neist pea 100,” toob Kairit välja. Kairiti sõnul oli väga häid ja kogenenud hobuseid ja oli ka nooremaid. “Näiteks 120km distantsil tuli 5ndal kohale 20 aastane hobune,” toob ta näite.
Hilinenud lennud ja rännakud läbi kõrbe- elamused kogu eluks
Kõige meeldejäävamaks seigaks jääb Kairitile Saudi Araabiasse lend. Nimelt jäi Kairit lennust maha ja oli sunnitud sõitma sõitma rongiga 350 km ja siis lisaks veel 350 km Uberiga, et Al Ulasse jõuda. Hoolimata nendest sekeldustest on tal kavas ka edaspidi Saudi Araabiasse minna. “Aga eks näha ole kuidas ja mis edasi saab,” on ta lootusrikas.
Uuesti läheks Al Ulasse võistlema ka Lilian, kelle hinnangul tasub terve võistlusreis esile toomist. “Me reisisime autoga Jordaaniast, aga kogu see reis oli elamusterikas ja põnev. Aga kõige meeldejäävamaks jääb võistlus ja see maastik!” lausub Lilian. Esimene ring läbiti kottpimedas, sest start anti juba 5.30 hommikul. “Ja kui päike tõuseb, siis see pakub suurepäraseid vaateid. Seal on meeletult kaunis!”
Al Ula on tiitlivõistluse korraldamiseks valmis
Tegu polnud esimese korraga, kui Kairit Al Ulas võistlemas käis. Viimati väisas Kairit Al Ula võistlusi paar aastat tagasi. “Selle aja jooksul on võistluspaik väga palju edasi arenenud ja asjad on muutunud oluliselt paremaks,” kiidab ta korraldust. Rahule jäi ta ka muuga ja kiitis ametnike abivalmidust. Kiidusõnadega ühineb Lilian. “Korraldus oli suurepärane! Loodus on lummav ja inimesed on nii külalislahked,” kiidab Lilian. Võistluskompleks on tipptasemel ja kuskil ei ole mugavustega koonerdatud. Sportlastele ja tema meeskonnale oli tagatud tasuta toitlustamine, osadele maksti ka majutuse ja transpordi eest
Räägib kõrgest korralduse tasemest seegi, et Liliani sõnul ta ei tundnud erinevust selle vahel, kas tegu oli ühe rahvusvahelise võistlusega või maailma tiitlivõistlusega. “Tunne oli sama nagu oleks osalenud maailmameistrivõistlusel,” toob korduvalt tiitlivõistlustel osalenud sportlane välja.
Palju oli mõeldud hobuse heaolule. “Pidevalt kontrolliti hobuseid, et neil oleks kõik hästi, vaadati, kas neil on piisavalt heina ja vett. Veterinaarid olid pidevalt olemas ja kättesaadavad,” kiidab Lilian korraldajaid. Alati kontrolliti ka talli sisenejaid, et keegi endaga keelatud asju kaasa ei tooks.
Eestlased toovad välja, et arenenud ei ole ainult võistluste korraldus, aga ka ühiskond, mis on muutunud kaasaegsemaks ja toovad siia lihtsa näite. Kui veel paar aastat tagasi pidi naised ja mehed McDonaldsis eraldi olema, siis täna saavad mehed ja naised siseneda kiirtoidurestorani ühisest uksest.
Kas Eesti kestvusratsutajad on valmis Al Ula keeruliseks rajaks?
Teadupärast võõrustatakse Al Ulas 2026. aasta novembris ka maailmameistrivõistuseid kestvusratsutamises.
“Mõeldes sellele, et järgmisel aastal toimub Al Ulas MM, siis on Eesti hobustele viimane aeg hakata sealsete radade jaoks valmistuma. Meie tavapärane treening ei kata neid vajadusi, millega hobused peavad seal silmitsi seisma,” kõlab Liliani soovitus. “Seal on mägine, seal on väga sügav liiv ja et sellest vähe ei ole, siis on osa rajast väga kõval pinnasel. See on jalgadele võrdlemisi keeruline ja võistlusrada paneb ratsanikud ja hobused korralikult proovile.”
Lilian soovitab igaühele, kellel on võimalik minna võistlusi vaatama, võimalust kasutada. Samuti soovitab ta pealtvaatajaks minna neil kestvusratsutajatel, kellel on plaanis 2026. aasta MMist osa võtta. “Seda on keeruline sõnadesse panna, milline see rada seal on. See on tõesti tehniline ja mind ka hoiatati, et tegu on keerulise rajaga. Kuid ma ei arvanud, et see on nii raske.”
Olles rada näinud ja seal ratsutanud, siis ütleb ta, et valmistaks hobust nüüd ette teisiti.