Sel kevadel pakkisid kolm Eesti koolisõitjat- Tiina Kuusmann, Grete Hussar ja Merily Aleksandra Tiits- oma asjad ja läksid koos oma hobustega kuuks ajaks Lääne-Euroopasse treeninglaagrisse. Mida nad õppisid ja mis uute teadmistega nad tagasi tulid?
Eesti koolisõitjad viis Euroopasse soov minna Marcel Sterrenburgi käe alla treenima, et parandada võistlusvormi ja valmistuda ette eelseisvaks võistlushooajaks. Kuna kõik kolm treenivad igapäevaselt Kurtna tallides, siis ei olnud Marcel neile võõras. Nimelt on Marcel pikaaegne Sirly Tillmanni treener ning käinud ka Kurtnas regulaarlselt trenne andmas.
Nagu eelpool mainitud, siis läksid Eesti sportlased Hollandisse sooviga ennast arendada. “Mul on tegelikult olnud juba mitu aastat soov minna Hollandisse treenima ja end täiendama. Lisaks tahtsin oma silmaga näha, milline näeb välja tallielu ja millised on trennid,” kommenteeris Merily.
Ehkki kuu ei ole pikk aeg, on see piisav selleks, et õppida midagi uut ning jätkata tööga Eestis. “Tegelesime palju põhiasjadega, tegime baastööd, lisades vaikselt erinevaid harjutusi,” muljetas Tiina. “Õppisin, kuidas raskeid ja keerulisi harjutusi hobuse jaoks kergemaks teha. Samuti õppisin kiiremini probleeme lahendama, kui midagi valesti läks. Tuleb julgeda vigu teha ja nendest õppida,” tõdes ta.
Kuna kõik koolisõitjad osalesid oma hobustega, siis pakkus treeninglaager võimalust õppida oma hobuseid paremini tundma. “Ma olin positiivselt üllatunud, kui heas vormis mu hobune oli, “ kiitis Tiina Ivanhoed. “Pelgasin, et rasked trennid 4-5 korda nädalas võivad hobuse ära väsitada, aga tegelikult näitas hobune üles väga head vormi ja töötahet.”
“Trennid olid üsna intensiivsed, kuid juba pärast esimesi treeninguid täheldasin positiivseid muutuseid endas ja oma hobuses, Nadias. Vastupidavust ja energiat tuli ka iga nädalaga rohkesti juurde,” märkis Merily.
Kiitustega oma hobuse aadressil ei olnud kitsi ka Grete. “Mõistsin, et mu hobune on tasapisi täiskasvanuks saanud ja ma ei pea sadulas piirduma kaasreisija rolliga, vaid saan hobuselt küsida erinevaid asju,” muljetas Grete. “Princessa üllatas mind igast otsast positiivselt! Kipume mõlemad üle mõtlema, kuid saime Marceli trennidest nii palju enesekindlust juurde. Nüüd tunnen, et toetame üksteist positiivselt ja iga harjutus muutub kergeks ja lihtsaks,” sõnas Grete ning lisas: “Kiitmine on alati väga suur osa me treeningust ja usun et väga tähtis on hobust õigete asjade eest kiita!”
Milline nägi välja tavaline päev Hollandis?
Õigupoolest ei olnud Tiina ja Grete üldse Hollandis, vaid peatusid hoopis Belgias, Hollandi piiri lähedal, tallis, kus treenib ka Eesti takistussõitja Lisanna Lepmets. Merily peatus oma hobusega Hollandis, Marceli tallis- De Beukenvalleis.
Rutiini Grete ja Tiina ei pidanud tundma. “Iga päev oli võrdlemisi erinev ja olenes sellest, mis kellaks me Hollandisse Marceli juurde pidime minema. Reeglina läksime hommikul talli, panime hobused karusselli ja töötasime Lisanna noorte hobustega,” rääkis Grete. “Kui oli vaja Marceli juurde trenni minna, siis panime Tiinaga hobused auto peale ja sõitsime De Beukenvallei, mis asus 40-minutilise autosõidu kaugusel. De Beukenvalleis saime Marcelilt eratrenni ja tulime seejärel tagasi Belgiasse. Tegelikult oli see väga hea võimalus harjutada meie hobuseid “uue” keskkonnaga ja näha, kuidas nad reageerivad, “lausus Grete.
“Meil vedas ka sellega, et meie lähedal oli ühes teises tallis meie pilatesetreeneril (Lisanna ema, Hedi Lepmets) olemas pilatese masinad. Kasutasime juhust ja käisime sageli seal lisatrenni tegemas. Tiina õpib praegu lisaks pilatesetreeneriks, seega ta sai meie peal hästi treeneri ametit harjutada.”
Nädalavahetustel aitasid Tiina ja Grete Lisannat tallitöödes ning koos koristati bokse. Ülejäänud vaba aega sisustati ratsavarustuse poodides ning tutvuti kohaliku eluga.
Kuna Merily elas teistest eemal, siis oli tema päevakava pisut teine. Merily käis Marceli trennides esmaspäevast reedeni ehk 5 korda nädalas. “Laupäeviti ma kordetasin Nadiat ja pühapäeval valitses tallis täielik rahu ja vaikus,” sõnas Merily.
Kõik koolisõitjad jäid tallide ja treenimise tingimustega äärmiselt rahule. “Tingimused olid välismaale kohaselt väga head! Me muidu treenime igapäevaselt Eestis Kurtna tallides, mis ei jää tingimuste poole pealt üldse alla välismaa tallidele,” ei olnud Grete kiitustega kitsi. “Kindlasti andsid meile värsket hingamist head ilmad ja päike. Eesti talv on paraku natuke raske ja Belgias/Hollandis valitsenud soojus ja päike mõjusid väga värskendavalt!” Tiina lisas, et soe talv võimaldas neil veebruaris õues treenida ja käia maastikul.
Grete kiitis hobuste tingimusi. “Hobuste eest hoolitseti esmaklassiliselt- nad said kvaliteetset heina ja enamus hobused oli põhu peal.”
Miks minna välismaale?
Põhjuseid on mitmeid. “Usun, et see annab värske pilgu enda treeningutest ja üleüldiselt on väljas käimine silmaringi avardav. Seekord keskendusime täielikult treeningutele ega käinud võistlemas, kuid muidu võib seal praktiliselt iga nädalavahetus võistlemas käia. Eestis tihtipeale ei ole kahjuks võistluseid nii palju,” tõdeb Grete. “Kasulik on näha erinevaid ratsutajaid ja treenereid töös ning noppida enda jaoks välja need asjad, mis sulle sobivad ja toimivad. Ma olen alati selle poolt olnud, et võimalusel tuleks võimalikult palju erinevates kohtades käia ning kasutada iga momenti õppimiseks ning enda arendamiseks, “ sõnas Grete.
Välismaal käimist soovitab ka Merily ehkki tema jaoks oli kõige keerulisem pere juurest eemalolek. “Kuna mina viibisin oma hobusega Hollandis 2 kuud, siis käisin korra ka Eestis pere juures,” lausus ta. “Aga kogemus oli kindlasti seda väärt ja tegelikult ma juba ootan, et saaks tagasi minna,” lausus Merily. “Kindlasti soovitan kõigile kellel vähegi võimalik käia kasvõi korra välisriigis treenimas! See avardab silmaringi ning suurendab oskuste ja teadmiste pagasit.”