Eesti ratsasportlased maailma avastamas – kolmevõistlejad

Esimeses osas, mis kajastas Eesti noori ratsutajaid välismaal, olid luubi all takistussõitjad. Kuid silmaringi on välismaal avardamas ka kolmevõistlejaid, koolisõitjaid ja rakendisportlasi. Varem on välismaal treeninud ka kestvusratsutajaid. Intervjuu teises osas vastavad samadele küsimustele kolmevõistlejad Maria Vanatoa (Austraalia) ja Juula Reinumägi (Leedu).

Kuigi Maria töötab hetkel Austraalias, räägib ta intervjuus enamasti šotimaal töötamisest ja sealsest kolmevõistluse tallist. Juula rõhutab aga oma vastustes, et treenib välismaal, mitte ei tööta seal, kuid eks treenimine on ju ka tegelikult töö tegemine. Meie kolmevõistlejatest on teadaolevalt mujal maailmas käinud ennast täiendamas ka Joosep Tikk.

Miks otsustasite minna välismaale tööle?

Maria: Kui ma esimest korda välismaale mõtlesin minna, Šotimaale, siis oli mu ainsaks eesmärgiks ikka kogemus. Esimest korda Austraaliasse racing-talli minnes läksin ma adrenaliini otsima ja seda ma kuhjaga ka sain. Teine kord tagasi Šotimaale läksin juba rohkem igatsusest, kui millestki muust. Loomulikult ka võistlema ja teadmisi täiendama. Teine kord Austraaliasse, mis siin salata, vaid raha pärast.

Maria Šotimaal. Foto: erakogu

Juula: Välismaale treenima minemise peamiseks põhjuseks oli see, et Eestis puuduvad piisavad võimalused kolmevõistlusega tegelemiseks (nii treenimiseks kui ka võistlemiseks)

Kuidas saite seal tööd?

Maria: Kaks kolmest olen saanud interneti lehelt yard and groom. Üks tutvuste kaudu.

Juula: 2009. aastal käisin esimest korda Leedus võistlemas ning sain tuttavaks praeguse treeneri Dangis Rakauskasega. Ta tegi mulle ettpaneku tema tallis treenima hakata ning juba 3 nädalat pärast seda pakkisin asjad ning läksin hobustega Leetu.

Juula ja Czaruk. Foto: erakogu

Milline on tall, kus töötate ja milliseid tööülesandeid peate tegema?

Maria: Praegu töötan ma Austraalias võidusõidutallis. Teoreetiliselt peaksin ma kõike tegema, söötma, bokse puhastama, hobuseid jalutusrattasse panema ja muud igapäevast, aga praktiliselt pärast paari boksi tegemist olen ma juba sadulas ja sinna jään ma paariks-kolmeks, vahel isegi neljaks tunniks.

Maria on kolmevõistlusele vahelduseks sattunud ka galopihobuste põnevasse maailma, millele pühendist peab lausa tõsisemalt kaaluma. Foto: erakogu

Juula: Tall asub Leedus Sirijais, mis asub Poola piirist vaid 15 km. Tallis on 35 boksikohta. Meie tall tegeleb hobusearetuse, – müügi ning spordiga. Meil on tallis kolm sõitjat ning kaks treenerit. Takistussõidutreener Regimantas Šukauskas ning kolmevõistlus treener Dangis Rakauskas. Tallis on erineval tasemel ning erinevade alade jaoks hobused alates takistussõiduhobustest, kes hüppavad parkuure kõrgusel 140 cm, ning hobuseid ,kes sõidavad kolmevõistlust tasemel CIC/CCI ***. Samuti on noori hobuseid, kes on perspektiivikad ning neid loodetakse näha tulevikus tippspordis. Suveti veedame enamuse ajast võistlustel. Kodutallis veedame vaid mõned nädalad suvekuudest.

Minu tööülesanneteks on hobuste igapäevane treenimine ning võistlemine. Praegu on mul 2 hobust rahvusvahelisel tasemel võistlemiseks ning neli noort hobust, kellega olen teinud vaid mõned võistlused.

Juula ja Czaruk. Foto: erakogu

Kuidas saate hakkama kohaliku keelega ja kuidas saite sellega hakkama alguses tööle asudes?

Maria: No tegelikult mul läks hästi, sest inglise keelt ma rääkisin nagunii, kuigi väga kohutava aktsendiga, aga rääkisin. Kõige paremini ei läinud aga see, et ma kolisisn esialgu šotimaale ja teadagi ei ole see just päris inglise keel, mida nad seal vuristavad. Õnneks oli mu tollane ülemus iirlane ning temast ma sain üldiselt aru. Kohalike mõistmiseks läks mul ikka oma kaks kuud.

Juula: Sinna minnes oli põhilisteks suhtluskeelteks inglise ja vene keel. Praegu olen õppinud ka Leedu keelt ning loodan seda peatselt hakata kasutama.

Milliste kultuurierinevustega olete välismaal kokku puutunud?

Maria: Kultuurierinevustest on vast kõige radikaalsem nende sõbralikkus. Kuna ma olen ikka padueestlane, siis kogu aeg naeratamine ja lehvitamine ei ole mul just päris veres. Igal hommikul vaatasin aknast välja ja mõtlesin välja teksti, mida ma igale möödujale naeratades ütlen, et oi kui ilus päikesepaisteline ilm, kindlasti tuleb ius päev või midagi sarnast, et lihtsalt ennast pingutusest säästa. Sest iga mööduja peatub, kui temast mööda ratsutada, ja alustab sinuga viisakat, pealiskaudset, naeratavat ja sõbralikku vestlust. Aga lõualihased harjusid päris kiiresti naeratamisega ja jutt hakkas ka peagi libedamalt jooksma. No ja söögist ma parem ei hakka üldse rääkimagi, muidu ma ei saa enam pidama.

Maria ja Woody. Foto: erakogu

Juula: Suuri kultuurierinevuseid Leedus võrreldes Eestiga ei ole. Mille võiks välja tuua, on see, et nende jaoks on korvpall asi, mis kõiki leedukaid seob. Alati vaadatakse õhtuti korvpalli ning elatakse kaasa, ja nädalas 2-3 korda käiakse koos ka mängimas.

Rääkige üks naljakas või huvitav lugu, mis on seotud teie välismaal töötamisega.

Maria: No minuga juhtub kogu aeg midagi kummalist: küll ma ripun tuulelohena ratsmete küljes kui järjekordne hobune mu all metsikuks otsustab minna või klammerdun küünte ja hammastega pukitava noore külge. ja tont teab, mis veel. Aga kõige veidram kogemus oli vast möödnud suvel, kui ma oma põhihobusega kolmevõistlusel olin. Sõitsime siis vapralt skeemi ja ma proovisin mitte hingata ega liigutada, sest ta on mul kole tuline ning pisemgi ärritus viib ta endast välja. Aga Inglismaal sõidavad skeemi umbes 5 hobust korraga, kõrvuti asetsevates koolisõiduaedades. Paraku otsustas kõrvalolev ratsu oma ratsaniku maa poole saata ja meie aiast sädemete pildudes läbi tuisata. Õnneks oli minu kohtunik nii palju inimene, et andis meile hea 5-7 minutit rahunemiseks ja me saime skeemi aia piirides lõpetatud, mille üle ma tõsist headmeelt tundsin. Ehk sellist asja mul ei olnud varem juhtunud…

Esimene rosett Šotimaalt käes! (Maria paremal). Foto: erakogu

Juula: 2009. aastal sõitsime Poola võistlema koos kahe treeneriga, kui Leedu-Poola piiri peal meid kinni peeti. Vaadati läbi salong ja hobuste osa ning pärast seda küsiti autodokumente ning passe. Sellel ajal olin ma 17- aastane ning treenerid, kellega koos läksime, olid 33 ning 46. Nähes noort blondi 17-aastast tüdrukut, arvati algselt, et tegemist on inimkaubandusega, kuid pärast 10-minutilist seletust said ametnikud aru, et tegelikult see nii ei ole, ning saime sõitu jätkata.

Juula ja Preester. "Kurtna Karikas 2010" 7. koht. Foto: erakogu

Võrdle treeningvõimalusi Eestis ja seal?

Maria: UK on kolmevõistluse paradiis, seal on kõik vajalikud tingimused ja sobiv kliima. Loomulikult toetab ka sealne ratsaliit kolmevõistlust väga suurel määral, sest huvi selle vastu on üüratu. Igal kolmevõistlejal on lihtne treenida, sest krossiradasid on rohkem kui küll ning igale tasemele. Hobuseid on palju, treenereid veel rohkem ja hooaeg kestab 1. märtsist oktoobri alguseni, seega paremaid tingimusi ma ette ei oska kujutada. Eestlaste jaoks on tegu ilmselt liiga kuluka ja suurt pingutus nõudva alaga, millele Eesti lühike suvi ka kuidagi kaasa ei aita. Seetõttu ei ole ka treeningtingimused UK-ga võrreldavad.

Maria pärast väikest pausi jälle edukalt kolmevõistluse konkurentsis. Foto: erakogu

Juula: Eestis puuduvad kolmevõistluseks treenerid ning võimalused ja kolmevõistlus on meil alles lapsekingades. Üles saab lugeda vaid ühe käe sõrmedel tallid, kus on olemas krossirada. Samuti on Eestis vaid üksikud kolmevõistluse treenerid, kes suudavad treenida noorsportlasi rahvusvahelisel tasemel. Eesti asub geograafiliselt teistest Euroopa riikidest (näiteks Poola ja Saksamaa), kus palju kolmevõistlusi toimub, kaugemal kui Leedu. Tähtis oleks, et hobuste trasportimine oleks võimalikult kiire ja hobustele vähe kurnav.

Kus tallis Eestis treenisite? Mõni vahva meenutus sealt.

Maria: Jüri tall oli viimane, kus ma Eestis treenisin.Ilmselt just seal ma arenesin kõige rohkem, kuna seal olid minu jaoks vaieldamatult Eesti kõige paremad treenerid (koolisõit Annike Laving ja takkistussõit Merle Annusver) ning kaks väga head mära. Eelnevalt olin Juurimaal ning enne seda Kurtnas.Tolles viimases, Kurtna tallis, Raul Kauna käe all treenides saingi ma ilmselt aru, et minust saab kolmevõistleja. Nendest kolmest tallist ongi mul vaid helged mälestused, meeldejäävaim ilmselt 2009. suvel oma tollase põhihobuse Szamaniga, kui me veetakistust hüpates, ilma märgatava põhjuseta, koos pea ees tiiki maandusime. Mina kiljusin haledalt oma uute nahast saabaste pärast, mis ma too päev esimest korda jalga panin, Raul ahastas peaaegu sama haledalt oma sadula pärast. Veel päris mitu nädalat tehti minust möödudes ujumisliigutusi.

Maria lendab sedapuhku vette ilma hobuseta. Saksa Ratsutamiskompleksis toimunud juunioride Eesti Meistrivõistluste võidu puhul tuleb end korralikult jahutada. Foto: Ranno Vatsk

Juula: Alustasin treeningutega Tartus Ratsarügemendi tallis ning pärast seda kolisin Vooremäe talli. Sealseks treeneriks oli kolmevõistleja

Erkki Hõim. Kuna käin veel koolis, siis veedan mõned kuud aastast ka Eestis. Eestis olles asun hobustega Kilgi tallis Tartumaal.

Juula esikoha vääriline kodustel võistlustel Kilgi tallis. Foto: erakogu

Millest olete pidanud loobuma välismaal treenimise/võistlemise nimel?

Maria: Ah, ei ole ma millestki loobunud! Kodu on mul ikka , pere ja sõbrad ei kao ka kuskile. Mina olen kogu sellest maailmas rändamisest ainult võitnud, mispärast ma muidu seda teeks…

Juula: Kindlasti on sõbrad ning perekond jäänud tahaplaanile. Võistlusperioodil näen neid väga harva. Samuti pole aega teiste tegevuste jaoks.

Teie suurimad saavutused siiani?

Maria: Märkimisväärseid ratsutamisalaseid tulemusi mul ei ole, aga poolteist aastat välismaal töötanuna, olen väga palju tugevamaks, iseseisvamaks ning täiskavanumaks saanud. Olen õppinud tolereerima erinevaid inimesi ning säilitama külma närvi olukordades, kus see mul varem ei oleks õnnestunud. See vast ongi siiani mu suurim saavutus.

Juula: Suurimaks saavutuseks pean seda, et olen jõudnud kolmevõistluses rahvusvahelisele tasemele ning suudan seal konkurentsi pakkuda. Võistlustulemustest on olulised 2011. aastal Sopotis rahvusvahelisel tasemel noorhobuste sõidu VI koht ja 2010. aastal Leedu MV takistussõidus juunioride klassi V koht.

Juula ja Czaruk veterinaarülevaatusel Strzegomis, Poolas. Foto: Katarzyna Boryna

Millised on teie tulevikuplaanid?

Maria: Tulevikuplaanid…no alustuseks tuleks ma Euroopasse tagasi ja siis läheb asi keeruliseks. Tuleb teha otsus, kas jään kolmevõistluse peale või võtan Austraalia pakkumise vastu ja hakkan jokeyks. Aga ilmselt teen tuleva suve vabaks. Puhkan ja võistlen, kas siis Eestis või Šotimaal , ning mõtlen elu üle järele. Mul aega küll…

Juula: Sellel aastal lõpetan gümnaasiumi ning plaan on jääda tegema tippsporti kolmevõistluses ning jõuda Olümpiale.

Juula ja Czaruk. Trakehner Bundesturnier 2011, Saksamaa. Foto: Jutta Bauernschmitt

Milliseid soovitusi annate nendele, kes praegu kaaluvad võimalust välismaale mõnda talli tööle minna?

Maria: Reegel number üks, olge oma ootustes, nõudmistes ja enda oskuste suhtes realistlikud. Pole mõtet õhulosse ehitada ja siis kuu aja pärast pea norgus koju tagasi kobida. Reegel number kaks, tehke endale selgeks, et tööd on vaja teha, väga palju rasket tööd. Aga see kõik tasub ennast ära. Kui sa ikka oled andekas, tragi ja tubli, siis seda ka märgatakse, uskuge mind!

Maria kaunis Šotimaa avaruses. Foto: erakogu

Juula: Kindlast soovitan proovida välismaal töötamist/treenimist. Sealt saab hea keelepraktika ning võimaluse näha ratsasporti Euroopas. Kui midagi peaks halvasti minema või mitte meeldima, siis alati on võimalus Eestisse tagasi tulla juba kogemuste võrra rikkamana.