Eesti ratsutaja galopitallis: võidusõidud, suured rahad, metsikud hobused ja kübaratega daamid – see on kõik nagu filmis!

Eesti noor kolmevõistleja Maria Vanatoa otsis tänavu uusi väljakutseid ning leidis tööd Austraalias galopihobuste tallis. Uskumatuid tähelepanekuid ja fakte täis lugu sai pikk, kuid on kindlasti lugemist väärt. Avastagem midagi täiesti uut!

Kus sa täpselt asud, kuidas sinna sattusid

Asun Seymour\’i linnakeses Victorias, mis asub umbes pooleteise tunni kaugusel Melbourne\’ist. Sattusin siia, nagu ka eelmisesse kohta läbi lehekülje yardandgroom.com, kus tallid üle maailma otsivad töötajaid ja sõitjaid. Mina otsisin uusi väljakutseid ja mis oleks põnevam kui Austraalia ja galopitall.

Milline on sinu igapäevatöö ja millega veel aega sisustad?

Minu ametinimetus on tegelikult stablehand/track-rider (tallitööline ja hobuste rajal treenija – toim), ehk ma peaksin sisuliselt kõike tegema, mida tallis vaja. Töö on füüsiliselt väga koormav. Päevaplaan näeb meil välja selline, et kell 5 alustame, mis tähendab kell 4 ärkamist, et korralik hommikusöök süüa. Tunnikese paneme hobuseid jalutusrattasse ja teeme bokse , kuniks tulevad teised dzokid ja meie töödejuhataja, kes lisaks kõigele organiseerib ka hobuste treenimist.

Siis ma tavaliselt alustangi koos teiste dzokidega ratsutamist. Sõidan umbes 8 hobust rajal ja kaks ullikest noort ringaias lisaks. Kell 11 olen ratsutamisega valmis ja siis aitan veel teistel tüdrukutel pestud hobused jalutusrattast boksi talutada ja sööta. Pärast kolmetunnist lõunapausi paneme hobused jalutusrattasse ja teeme kiirelt boksid üle ning söödame. Kell 6 oleme lõpetanud.

Me ise viskame siin nalja, et kui me ei tööta, siis me kas sööme või magama, ja nii see paraku ongi. Kuigi ei puudu meil siin ka omad peod ja väljaskäimised.

Kes on selle talli omanikud ja millega seal tegeletakse, on seal ainult galopihobused?

Talli omanikud on Shelia Laxon ja John Symons, talli nimeks on JSL Racing ja siin tegeletakse puhtalt vaid galopihobustega. Lisaks võistlevatele hobustele on siin ka eeltreeningus olevad hobused ja hobused, kes puhkavad kolm-neli nädalat ja lähevad siis tagasi töösse.

Milline on galopihobuste maailm, kas selline, nagu filmides näidatakse?

Galopindus on tegelikult väga karm maailm ja siin liiguvad väga suured rahad. Vastutus on suur, sest paar hobust maksavad siin ligi miljon dollarit..

Võidusõit on puhas äri. Kõik on väga masinlik, hobused on nummerdatud, kõik käib väga kiiresti. Jalutusrattast tulevad nad latritesse kettide vahele, kus nad sõitjatele saduldatakse. Sõidetakse neid umbes 15 minutit, misjärel võetakse hobused meilt kohe käest ja pestakse ära; samal ajal oleme juba järgmistel seljas ja teel rajale.

Rääkisid, et hobused on väga kallid. Kes neid omavad?

Need hobused on siin üldiselt müüdud osakutena (nt 5×20 %), sest nad on lihtsalt niivõrd kallid. Omanikud on ärimehed ja -naised, muidu rikkad asjaarmastajad, samuti endised dzokid, kel näiteks õnnestunud oma tall teha, nagu minu ülemuselgi. Hea verega hobune jookseb enda hinna tavaliselt ikka kordades tagasi.

Mis hobustega tegu üldse on?

Hobused on 100% kõik Austraalia täisverelised. Meil on kõik hobused väga headest liinidest ja jooksevad juba praegu või tulevikus väga hästi. Ja need hobused, kellega me üldse sõidetud ei saa, lähevad mujale talli sõitjate juurde, keda me kutsume breakers\’ iteks.

Kasvatamisest ja väljapraakimisest olen ma kaugel, aga pärast karjääri pidid nad minema müüki ja sealt lähevad paljud kahjuks ka lihaks.

Millised on teie igapäevased treeningud?

Treeningu võti on lihtne – saada hobune võimalikult heasse vormi. Galopirajal sõidame umbes 100-150 m traavi ja siis treenitud hobustega 1-1-1 ehk kaks suurt ja ühe väikse ringi galoppi, misjärel 200 m jalutust ja koju.

Sellist tõelist galopitrenni stopperiga ja kindla distantsi peale teevad nad umbes nädalas korra. Muul ajal sõidetakse elavat galoppi, mis tavalisele ratsanikule meie mõistes tundub päris kiire, aga see pole veel pooltki sellest kiirusest, mis nad joosta suudavad.

Hobused saduldatakse juba 1,8 kuuselt ja kaheselt juba võistlevad. Keskmiselt on meie hobused 2-5 aastased, üks 6-ne on ka, keda me hellitavalt vanameheks kutsume. (Aga samas tuleb meeles pidada, et galopihobuste vanus muutub augustis, mitte nagu tavalistel hobustel jaanuaris.)

Seega ratsastatud nad vist eriti ei ole?

Üldiselt on nad täiesti puuduliku ratsastusega ja päris tulised siin kõik, aga ei midagi ületamatut. Neile ei ole tegelikult kunagi selgeks tehtud, et pukitamine ja küünaldamine ei ole lubatud. Enamasti on nad rajal normaalsed, paar tükki aga pukitavad ka seal. Kõige hullem on kodu poole kõndimine, paljud neist kisuvad eest.

Ja mis ratsastusest neil saakski juttu olla, sääri ju neil ümber ei ole, ainsaks abivahendiks on stekk, no kannaga saab ka sammus natuke togida. Pealegi me üritame neid rajal võimalikult lihtsaks saada, ehk ratsme pealt täiesti ära. Nii, et kui ratse ära visata, jääksid nad samasse temposse, mitte ei tuiskaks tornaadona alt minema.

Kuidas pidama saad?

Pärast võidusõitu saadakse nad pidama päris hõlpsalt, nad lihtsalt ei jaksa palju enam edasi joosta. Kodus on neid samuti üllatavalt lihtne pidama saada, tähendab juhul kui lõpetada iga päev ühes ja samas kohas. Kui aga keegi näiteks rajal kukkunud on, ja tahaks talle sinna appi minna, siis on päris võimalik, et see ei pruugigi õnnestuda, sest hobune ei jää seisma.

Maastikul käimisest võib vist sel juhul ainult unistada?

Jah.. või siis tegelikult ma ei unista, sest ilmselt oleks see väga kiire enesetapp, nad on väga arad ja esimene reaktsioon kõigele on kiirelt põgenemine. Nad on vaevu-vaevu juhitavad, seega rajalt välja ronida ei ole kellelgi soovi. Isegi koplis või ringaias sõitmine on nendega päris piin, sest nad on väga tugevad ja paindlikud, ja kui need pukitama hakkavad, siis on ikka tükk tegu, et mitte alla kukkuda. Muidugi sadulad, millega me sõidame, ei aita just kaasa. Neil ei ole ju ühtegi patja või pidepunkti, täitsa lapp selja peal, kus jalused küljes ripuvad. Sadulad kaaluvad ülivähe ja on nii õhukesed, et kondisema seljaga hobuse puhul on see kõik ratsanikule ilusti tunda..

Ei pea sel juhul vist küsimagi, kui ohtlik see spordiala on…

Omanikuga ükskord tuli jutuks, et neil on siin kolm selgroomurdu olnud. Seda siis treeningutel. Kukkumisi tuleb küll ette, nii umbes nädalas 4-5 korda keegi ikka kukub. Aga kõige hullem ei olegi kukkuda, hullem on siis, kui kukkunud ratsaniku hobune lahtiselt hakkab kaasa tormama teistega, siis on rajal möll lahti.

Kes on võistlevad džokid ja palju neist endist sõidu ajal oleneb? On nad tõesti ülikerged?

Võistlustel istuvad meie hobuste selga täiesti võõrad džokid ja treener annab neile enne starti juhiseid, kuidas sõita. Näiteks mõnega peab sõitma sisemisel äärel või spurtima alguses või lõpus, mõnda peab eest toetama, teist tagant utsitama. Džoki roll on üllatavalt suur, väga palju oleneb kuidas ta sõidab, kui kiiresti olukorrale reageerib ja seda ära kasutab. Kõik käib ju väga kähku seal rajal.

Džokid on võistlustel 52 , 54 ja 56 kg klassides, see tähendab, et erinevad sõidud ja kvalifikatsioonid on ka džokide kehakaalule. See, kui vähe tohib üks hobune kanda, tuleb teatud arvude võitude ja kohtade järgi. Trenni tehakse tavaliselt pisut raskematega (56-65 kg), raskem enam olla ei tohiks, sest see pidi liiga palju selga juba koormama. Kui kergem dzoki kui 52 kg tahab võistelda, pannakse talle sadula külge või alla lisaraskused nagu geelpadjad vms.

Ka on džokidel oma sadulad, millega nad võistlevad, mitte igal hobusel. Selle sadula saame me umbes 15 minutit enne starti ja paneme hobusele selga, ning pärast sõitu võtab džoki selle jälle kaasa. See on nii suuruse, kaalu kui ka värvide pärast nii. Alguses tundus küll väga kummaline minna võistlustele ilma sadulateta.

Saan aru, et galopivõidusõidud on Austraalias ülipopulaarsed. Kui tihti võistlused toimuvad ja mismoodi need välja näevad?

Võistluseid on ääretult palju, iga päev, igal pool ja mitu tükki. Meil käiakse võistlemas iga paari päeva tagant, siiski ükski hobune ei võistle tihemini kui pooleteise-kahe nädala tagant.

Võistluseid on ka väiksemate auhinnarahadega, need on siis pigem noortele hobustele ja niisama harjutamiseks, ja siis on jällegi väga rahvarohkeid ja suurte auhinnarahadega võistluseid, kus jooksevad parimad hobused. Sellistel võistlustel on pealtvaatajaid mitu-mitu tuhat. Võistlustel käiakse väga korralike riietega, isegi groomid on triiksärkide ja viigipükstega, omanikest rääkimata. Kõik on nagu filmis – kaabud ja kübarad ja kleidid.

Muidugi on ka äärmiselt populaarne hobustele panustamine, seda saab teha igal võistlusel ka internetis. Siin on isegi omad raadiojaamad galopivõistlustele, sealt saab siis tulemusi ja sõidu kommentaare kuulata.

Austraalia kõige populaarsem võistlus on Melbourne Cup*, mida peetakse tavaliselt oktoobris. Selle raames toimuvad karnevalid ja moe-etendused ning kõiksugu meelelahutust ning loomulikult saab näha kiireid hobuseid. Tänavu on loota, et seni võitmatu Black Caviar teeb ka seal ajalugu.

Melbourne Cup, pealtvaatajaid hinnanguliselt 125 000. Foto: Herald Sun

Võistlusdistantsid on keskmiselt 1200-1350 m, noortele hobustele lühemad, aga on ka pikemaid. Galopirajad on võistlustel alati murul, kodus aga on rajal liiv, et põrutust vähendada. Sellel põhjusel käivad meil noored hobused ka aegajalt siin lähedal mururajal harjutamas, et teistmoodi pinnasega harjuda. Galopirajad Austraalias on kõik vasakust jalast, igal pool see nii ei ole.

* Wikipedia andmeil on maailmakuulus Melbourne Cup jooks, mis nö. peatab selle toimumise ajaks kogu rahva normaalse elutegevuse (“race that stops a nation”)

Kas galopil on ka jahivõidusõitudega midagi ühist?

Galopihobused erinevad päris palju stiiplihobustest ja seda selle poolest, et nad on siin kõik sprinterid. Stiipel ja herdel on tavaliselt ikka pikemad ja koos takistustega. Galopihobused on palju lihaselisemad ja jämedamad, mitte kiitsakad ja nn sitked. Peaaegu kõigil hobustel on siin ilus lihaseline kael ja selg.

Milline on galopihobuste elu ja kord sellises tallis?

Hobustel on hea elu tegelikult, neid ei tohi üldse lüüa, nad puhkavad palju ja saavad hästi süüa. Koplis nad muidugi ei käi, sest see oleks nii hinnaliste sporthobuste jaoks liiga riskantne. Nad käivad hommikul ja pärastlõunal jalutusrattas ning tavaliselt 6 korda nädalas rajal jooksmas. Kangemad ja mingite hädadega hobused käivad ka basseinis ujumas.

Süüa saavad nad kaks korda päevas: hommikul umbes 18 l sööta, mis koosneb maisist, kaerast, odrast, ubadest, purustatud heinast ja mineraalidest ja vitamiinidest . Õhtul saavad nad sama sööta ja ühe sektori pakiheinast. Mingeid lisasöötasid ei anta.

Ükspäev me üritasime paarile neist õuna pakkuda, aga nad vist arvasid, et me üriame neid mürgitada vms. Ehk maiustusi ei ole nad arvatavasti mitte kunagi saanud.

Hobuseid ei puhasta mitte kunagi. Nad on terved päevad ja ööd kogu aeg tekkidega ja neid lihtsalt pole vaja puhastada. Ainsad harjad meie tallis on võistluste kotis, seal me puhastame nende sabad ja lakad ning püüame neid veel rohkem läikima hõõruda.

Valmis pannakse nad latrites kettide vahel, kus nende kabjad enne sõitu minemist rasvatatakse, pärast sõitu lähevad nad pesuboksi ja jalutusrattasse kuivama. See ongi põhiliselt kõik nende eest hoolitsemine. Lakad ja sabad tehakse enne võistlustele minemist korda, mitte võistlevad hobused on pikkade lakkadega ja see on väga praktiline, sest kui mõni neist otsustab metsikuks minna, siis on koht, kust kohe kiiresti kinni krabada.

Muidugi sepad on siin täiesti uskumatult head, ja mulle tundub, et hobuseid rautatakse iga nelja-viie nädala tagant.

Kuna hobustega personaalselt põhimõtteliselt ei tegeleta, siis pole neil eriti kombeid ega austust inimese vastu. Paar üksikut toredat hobust on, kes ei ürita meid lüüa ja hammustada või minema joosta. Ilmselt see tuleb ka sellest, et galopihobuste kasvatused ei pööra palju tähelepanu vanemate iseloomuomadustele, vaid vaadatakse vaid tulemusi.

Jääb mulje nagu hobusest eriti ei hoolita ka?

On igasuguseid džokisid ja omanikke. Mõnel džokil on omal hobused ja nad võivad olla väga hoolivad, kuid paraku ei ole kõik sellised. Ilmselt teeb suurem osa neist seda siiski vaid raha ja võitude pärast. Eks oma osa mängibki see, et enamasti ei kuulu ükski osak ühestki hobusest džokile endale, samuti ei sõida nad ju pikalt ühtede ja samade hobustega. Paljud proffessionaalsed džokid alustavad oma päeva kell 3 öösel ja sõidavad umbes 20-25 hobust, vahel ka rohkem, päevas.

Aga eks neil on omad lemmikud mõnes mõttes ka, kellega nad siis mingi suurema võidu on saanud või kes mugavad sõita. Neid vaatavad nad siis heldinud pilgul ja naeratava näoga. Rohkem on džokidel siiski hobuseid, kes neile ei meeldi.

Kui palju nad klassikalisest ratsutamisest teavad?

Valdavalt oskavad nad vaid galopihobustega sõita, kui nad just minevikus muu ratsaalaga tegelenud ei ole. Üks meie talli džoki hakkas kolmevõistlusest kuuldes naerma ja ütles, et üritas kunagi natuke ka ise sellega tegeleda, kuid pärast oma esimest koolisõiduvõistlust loobus. Takistussõidu oleks veel kuidagi ära kannatunud, et krossi saaks sõita, aga ratsastust mitte.

Oled ise kolmevõistleja ja kindlasti koormusega ja raskustega harjunud. Kas see tuleb nüüd galopis kasuks?

Galopivõidusõit on väga-väga koormav. Alguses sõitsin kaks-kolm hobust päevas ja esimese hobusega poole ringi peal oli juba võhm täiesti väljas. Kogu koormus on seljal, reitel ja põlvedel ning seda 15 minutit järjest täielikus pingeseisundis. Aga võhm tuleb ajapikku. Nii umbes nädalaga hakkasin natuke isegi nautima. Nüüd, kui ma sõidan juba täiesti lühikeste jalustega, (nii mõnelgi hobusel sõites on mul põlved turja kohal koos), siis galoppi sõita on väga mugav ja nauditav. Kõige hullem osa on traav, mida me soojenduseks umbes 150 m sõidame. Ma olen kergendamisest praeguseks loobunud, hoian lakast kinni ja seisan jalusel püsti, see säästab natuke energiat.

Kolmevõistlusest on vast kasu ikka, aga kross on ajaliselt lühem ning kolmevõistlustreeningul saab korraks lõdvestuda ka. Teiseks ei saa džoki tervele jalale toetuda, vaid tuleb ainult teatud lihaseid kasutada. Seega erinevused on suured.

Maria ja Caprice Eestis kolmevõistlusel. Foto: erakogu