Eesti harrastuskoolisõitja Elina Pedersen kolis hiljuti perega Küprosele. Elu seal on veidike teistmoodi ning pärast väikest sisseelamist on Elina nüüd valmis jagama muljeid, milline on olnud esmamulje sellest riigist ning milline on sealne ratsaspordi tase. Head lugemist!
Millal, miks ja kuhu kolisid?
Aasta alguses kolisime perega töö pärast Küprosele Limassoli. Otsus kolida tuli päris järsku – detsembris otsustasime, et tööalase põhitegevuse jaoks on see loogiline järgmine samm ja juba jaanuari keskel olime laste ja loomadega teel.
Kas tead, kui kauaks sinna jääte?
Arvatavasti järgmise suve lõpuni, aga võimalik, et ka 2024. a suve lõpuni. See sõltub sellest, kui kiiresti saame tööasjad paika – peame avama filiaali, leidma töötajad jne. Hetkel läheb ilusti ja loodetavasti saame juba 2023. a jooksul ära kolida.
Mida teadsid enne Küprosest kui riigist ja ka selle riigi hobumaailma/ratsaspordi tasemest?
Ei teadnud liiga palju. Ma proovisin uurida, aga tundus, et keegi siin väga tõsiselt ratsaspordiga ei tegele. Ma ei tahtnud seda uskuda ja otsustasin, et tulen ise kohale ja uurin. Kahjuks aga tundubki nii, et üldiselt on tase väga madal. Me elame Limassolis ning see teeb situatsiooni raskemaks, kuuldavasti on pealinnas olukord natuke parem.
Tundub, et siinsed tallid omavahel eriti ei suhtle ja igal tallil on väga ranged reeglid. Näiteks ei tohi enamasti isegi oma seppa või loomaarsti kutsuda. Samamoodi treeneritega – oma treenerit kutsuda ei tohi ja tuleb kasutada ainult neid treenereid, kes töötavad tallis. On isegi selliseid talle, kus hobuseomanik ei saa absoluutselt midagi otsustada – hobune tuleb talli ja talliomanik kontrollib hobuse elu, omanik saab ainult ratsutada. Ma arvan, et see tuleb sellest, et sporditase on väga madal ja tihti need inimesed, kes hobuse ostavad, ei tea tegelikult hobustest ja nende pidamisest midagi.
Olen õnnelik, et leidsin talli, mille omanik tuli mulle vastu ja lubas kasutada oma seppa – mu sõber Joep Bont on siiani tulnud appi ja kohale lennanud. Ka loomaarstiga vedas – sõber leppis ühe eratalliga Nikosias kokku, et saan vajadusel nende juures käia.
Milline on sinu praegune igapäevaelu tallis?
Ostsin endale märtsis uue hobuse nimega Don – ta on PRE ruun, kes on Hispaanias treenitud PSG tasemele. Ta teab kõiki PSG tasemel nõutud koolisõiduelemente, aga samas treenitakse Hispaanias hobuseid tihti veidike teises stiilis ja hetkel keskendume peamiselt baasasjadele ning nii allüüride kui ka erinevate harjutuste kvaliteedi parandamisele.
Ratsutan Doniga enamasti viiel päeval nädalas, korra nädalas teeme kordetrenni ja ühel päeval nädalas ta puhkab. Tal on oma koppel, kus ta käib öösiti ja vahel ka pärastlõunati, kui ilm on tuuline ja tallis peaks olema palavam kui õues. Üldiselt on ilmad väga palavad ja kui mul oleks tavaline soojavereline hobune, peaksin suvel treeningutega ilmselt pausi pidama.
Kui kerge või raske oli sobivat talli leida? Kas selles piirkonnas on palju talle?
Minu piirkonnas on kokku umbes kuus talli, kuid erinevatel põhjustel ma nendest nelja kindlasti ei kaaluks – kas ei ole pidamistingimused piisavalt head, pole platsi jne. Sisuliselt jäi siis mulle veel kaks varianti, aga üks nendest on tegelikult sõjaväebaas ja sinna saamiseks tuleb taotleda eriluba ja see keeruline protsess võtab aega, sellepärast valisin lõpuks Curium Equestrian Centre, kus ma nüüd paiknengi.
Kõige rohkem meeldib mulle selle talli juures see, et talihoone on kivist, siin on 3 ratsaplatsi ja olemas on ka kordeaed. Tallis töötab ka ratsakool, aga siin toimuvad ainult individuaaltrennid ja sellepärast saab alati mugavalt treenida. Siiani on ka omanik alati mulle vastu tulnud, kui ma midagi palun või küsin ja hetkel olen talliga rahul.
Milline oli esmamulje, kuidas on muljed nüüd?
Esmamulje oli väga kurb ja tegelikult oli väga raske. Kui ma esimest talli külastasin, siis tagasiteel istusin 10 minutit autos ja lihtsalt nutsin. Ma sain aru, et ma ei saa ühtegi oma hobust Küprosele tuua, sest üldiselt on pidamistingimused väga kehvad ja ilmad on meeletult palavad. Nii tuligi otsus osta endale PRE.
Hispaania hobusega on siin natuke kergem, aga isegi temal on siin keeruline, seda nii ilmastikutingimuste kui söödaga seotud teemade tõttu. Söödaga on siin suured raskuse – keegi ei too head sööta saarele, kuna transport on väga kallis ja ka säilitamine raske. Hetkel suhtlen Kreeka kontaktiga, kes saaks mulle siia Havensit tuua, üks kott aga läheb maksma 50+ eurot. Heina ka siin saarel pole, seetõttu söödetakse hobustele põhku. Samas on siinsed põllud üldiselt väga tolmused (Sahara liiv) ja kivised, ka põhu sees on alati tolm ja liiv.
Kuigi on olnud raske, siis nüüd on mulje selline, et saan hakkama. Püüan endale meelde tuletada, et kui on tahe, on ka võimalused ning proovin lihtsalt mitte muretseda ja mitte mõelda liiga negatiivselt.
Milliseid eripärasid oskad välja tuua, mis on teisiti kui Eestis?
Kõik on väga teisiti kui kodumaal! Siin Küprosel on väga palju inimesi, kes saaks endale finantsiliselt tipptalli ehitamist või heade hobuste omamist lubada, aga nad arvavad, et praegune tase on piisav. On üksikud, kes proovivad ja pingutavad, aga üldiselt inimestel ei ole isegi teadmist, kuidas hobusega kontakti luua. Hobused on üllatavalt kallid – suvalise põlvnemisega 4-aastane hobune võib maksta 20 000 eur, aga inimesed ei tee isegi röntgenpilte ja ka lombakad hobused läbivad vetkontrolli.
Treeneritega on siin samuti kehv olukord. Eestis tegutsevad algajate laste treenerid saaksid siin oma kalendrid täis, sest Eesti ratsakoolide tase tundub olevat kõrgem kui osade siinsete ratsanike tase, kes peavad end professionaalideks. Kahjuks minu tasemel Küprosel treenerit polegi, treenin Elliega (toim. Ellie McCarthy) video vahendusel ja proovin iga kuu paariks päevaks tema juures ka UK-s käia.
Ma ei soovi midagi halba Küprose kohta öelda, kuid mainin seda, et rõhutada, et Eesti inimesed pingutavad ikka väga palju ja meie ratsasport ja hobusekasvatus arenevad iga aastaga väga palju. Seega olen meie Ratsaliidule, sportlastele ja hobusekasvatajatele väga tänulik. Ma olen väga uhke, et meie väikeses riigis inimesed tegelevad ratsaspordiga pühendunult ja tegelikult päris kõrgel tasemel!
Kas plaanid seal ka võistelda – kui palju ja millise tasemega koolisõiduvõistlusi seal on?
Võistlushooaeg hakkab Küprusel sügisel septembri lõpus, siis on väike paus vihmaperioodi tõttu ja pärast seda hooaeg jätkub kevadel. Cyprus Cup on siinne kõige suurem rahvuslik võistlus – kui ma ei eksi, siis takistussõidu tase on 120 cm ja koolisõidu seeniorite skeem on M4. Kui kõik läheb plaani järgi, proovime Doniga sügisel võistelda. Ellie treenib meid päris kõvasti ja ma ei usu, et ta lubab meil hooaega maha magada!