Ükskord nägin lapsepõlve sõbranna postitusi, kuidas ta oli Marokos ratsamatkal. Neist kiirgus ehe emotsioon ja ma sattusin vaimustusse, mõeldes endamisi, et tahaksin seda kõike samuti kogeda.
Endal on Marokoga seos ammusest ajast. Umbes 12 aastat tagasi sattusin pooljuhuslikult Marokosse, olles ühel seljakotimatkal Prantsusmaal. Kuna Marokosse minek oli võrdlemisi spontaanne, siis ei jõudnud ma mitte mingisugust eeltööd teha.
Esmamulje oli kultuurišokk. Maroko suuruselt teise linna, Fes, kesklinnas põlesid lõketel lammaste pead ja tänavaid kaunistasid värsked lambanahkade kuhjad… nälginud muulad vedasid vankreid ja rahvast täis tänavatel käis suur sebimine.
Mõne päeva möödudes esmane kultuurišokk taandus ja hakkasin märkama Maroko ilu. Sellega tuli kaasa mõistmine, et Marokos ongi täiesti teistsugune kultuur ja teistsugused kombed. Lambapea põletamine pole nende igapäevaelu, vaid suur püha ja lambast tehti maitsev piduroog. Piduroaks ohverdatud lammas jagati kolmeks osaks: üks osa perele, teine sugulastele ja kolmas vaestele.
Ma olen reisinud palju ja alati proovinud meeles hoida, et teises riigis oled seal külaline. Külalisena tuleb austada teise kultuuri tavasid ja kombeid.
Hobused, keda ma siis kohtasin, olid pigem viletsas konditsioonis, mistõttu ei tulnud nendega ratsutamine mõttessegi. Mõtlesin endamisi, et hobuseid ei saagi sealkandis hästi pidada…
Tagasi Marokos
12 aastat hiljem näen sotsiaalmeedias sõbranna reisipilte ja avastan üllatusega, et ta on Marokos. Ja veel nii ilusate ja hästi hoolitsetud hobustega! Seda ilmaimet tahtsin kohe oma silmaga kaeda.
Võtsin sõbrannaga ühendust ja selgus, et parasjagu pannakse Eestis uut ratsamatka seltskonda kokku. Haarasin pakkumisel sarvist ja liitusin seltskonnaga. Marokol on oma seletamatu võlu ja maagia, mis mind paelus ja võlus.
Meie vahvasse seltskonda kuulus kaheksa Eesti ratsutajat vanuses 18-34. Saime lennujaamas tuttavaks ja reis võis alata! Hobuinimestena leidsime kiirelt ühise keele ja hea kambavaimu. Nali ja naer ei jätnud meid hetkekski ja lahutamatuteks kaaslasteks said ka inspireerivad vestlused.
Kell näitas hilised õhtutunde, kui lõpuks Marrakechi jõudsime, kuid sealt tuli edasi minna paaritunnise autosõidu kaugusel asuvasse Essaouira linna. Seal asus tall ja seikluse alguspunkt- Cheval Essaouira.
Tallid asusid linna serval ja tegu tundus olema suurema tallikompleksiga, kuhu kuulub mitu talli. Mis seal salata, tallid nägid esmapilgul välja üpris nirud, koledad ja käepärastest vahenditest ehitatud. Ümbruses oli näha mitmeid hulkuvaid koeri, lehmasid, eesleid ja kitsi.
Kuid raamatut ei tasu hinnata kaane järgi, eks? Kuigi tall väljapoole liigse iluga ei hiilanud, oli tall seest üllatavalt rõõmus. Boksiuksed olid erksate toonidega üle võõbatud ja põrandaks oli korralik kiviparkett. Oli tunda, et kord on majas ja mis peamine- hobused olid hästi hooldatud! Talli omanikule kuulus sel hetkel 20 hobust ja tema tiimis töötas 14 inimest. Hobused seisid rahulikult oma boksides ja me seadsime end oma matkaks valmis.
Maroko maagia
Hobuste jagamisel vaatas meie reisisaatja meile sügavalt silma, natuke tunnetas ja siis ütles, mis hobune tuleb kellele. Justkui väike maagia, umbes nagu sõõlamiskübar Harry Potteris. Nii nagu ei eksinud sõõlamiskübar, ei vedanud tunnetus alt ka meie giidi. Ta andiski igaühele meeldiva ja sobiva ratsu, küsimata seejuures liialt palju meie tausta või ratsutamisoskuse kohta.
Pisut jõudsin uurida kohaliku hobuste turu kohta, lihtsalt uudishimust. Meie hobused olid kohalikku tõugu ja töös kasutatakse peamiselt täkke. Näiteks meie reisiseltskonnas oli vaid üks araabia tõugu ruun. Hobuste hinnad on Marokos päris soodsad, jäädes 400-1000 € ringi.
Tuleb arvestada, et turult on keeruline leida heas konditsioonis tervet hobust. Hobune tuleb endal üles putitada. See on kulukas, kuna sööt tuleb osta kaugelt, sest kõrbes ei kasva ju midagi söödavat. Hobuste jalgadel oli näha palju arme, mille olid tekitanud kammitsad. Kammitsana kasutati enamasti nööri, millega seoti hobuse jalad kinni. Siinkohal tuleb kiita meie talli, Cheval Essaouirat, sest hobustel kasutati päitseid, mitte kammitsaid.
Kabjakuju oli ka hobustel erinev, kabjad tundusid pikema kujuga ja kabjamaterjal oli väga tugev. Kõik hobused olid korralikult raudus. Kivisel ja mägisel maastikul said hobused hästi hakkama, kuna kohati matkasime sellisel pinnasel, kus oleks endalgi raske astuda.
Aga matka juurde. Kolmepäevane matk algas ja lõppes talli juures, saatjateks oli kaks kohalikku hobusemeest ja 3 talli koera, kes valvasid meid kui oma karja. Väga turvaline tunne oli. Kokku liikusime hobustega natuke alla 100 km, suure osa matkast läbisime sammus, aga hea pinnase peal saime kapata ka.
Ja liikuda nendele hobustele meeldis! Pigem pahurdasid, kui neil joosta ei lastud, aga mitte nii, et ratsanikul hirmus oleks hakanud. Hobused väljendasid oma pahameelt viisakuse piires pea vehkimisega, tippisid ja mõni tegi kelmikama liigutuse, mis hea fantaasia korral meenutas tagant üleslöömist. Nii ratsanike kui hobuste silmad lõid särama, kui jõuti inimtühja randa, sest see tähendas üht- seal lubati sabad sirgu lasta. Hobuste olid küll tulised, aga väga kuulekad.
Täisteenindusega ratsamatk
Matka hind (kolmapäevase matka hinnaks on 400 eurot) oli aus ja teenuse kvaliteet igati tasakaalus hinnaga. Matka hind sisaldas sööki ja ööbimisi ehk kogu matka jooksul ei tulnud teha ühtegi lisakulutust. Nii meie kui hobuste eest hoolitseti ülima tähelepanelikkuse ja hoolega.
Esimesel ööl veetsime linnadest eemal suures telgis, hobused puude küljes. Tallivarustus ja barista (!) tulid väikese minibussiga ööbimispaika kohale ja hoolitsesid meie kõigi eest. Kuni meie magasime, siis hoolitsesid nad hobuste eest.
Öise ja päevase temperatuuri erinevused olid tajutavad. Päeval saime nautida ca 25 soojakraadi ja lauspäikest. Öösel oli telgis natuke jahe olla, aga hommikul tuli päike välja ja soojendas meid kõiki üles. Pean möönma, et mulle meeldis see öö linnakärast eemal, koos lõkke ja öise tähistaevaga. See oli võimas, tõeline matka tunne oli. Päris üksi me ei olnud, sest vahepeal liitus meiega kitsekari koos karjusega ja eemal veel mõni kaamel või eesel.
Teise öö olime mereäärses, väikese linnakese servas, basseiniga villas. See polnud üleliia luksuslik, aga puhas ja hoitud. Ja hommikul oli jälle barista platsis ja pakkus meile cappuccinot. See tekitas nii mõnusa tunde, teenus on disainitud kliendi soovide järgi – kohalikud ei tea cappuccinost midagi, aga meie oskasime heast kohvist väga lugu pidada. Esimesel Maroko reisil sain vast paar korda kuskil lahustuvat kohvi. Ma ei imestaks üldse kui meie oma barista oleks Maroko esimene.
Võta aega
Mulle isiklikult sobis matka korraldamise stiil: ei olnud mitte mingit kiirustamist, aga ka mitte mingit niisama passimist. Marokos on meile internet ja kõned piisavalt kallid, tänu millele saime puhata sellest “connected” olekust. Tsivilisatsioonist väljas ei olnud ka wifi levi. Võib-olla oli see ka põhjus, miks me nii kiirelt sõbrunesime ja kokku hoidsime. Me olime päriselt hetkes kohal.
Kõik me jäime matkaga rahule. Kindlasti on oma osa siin sellelgi, et meil oli erakordselt lahe seltskond. Ratsamatka järgselt otsustasime kasutada võimalust ja veeta paar päeva Marokos, Marrakechis, turistina. Saime lõbusa ja seiklusterohke kultuurielamuse, kust ei puudunud ka väike väljapressimine. Õnneks osutus kaheksa Eesti naise vägi selliseks, et asi lahenes turvaliselt. Tegelikult loetakse Marrakechi turvaliseks reisisihtkohaks, ehkki pimedal ajal ei soovitata turistil omal käel ringi liikuda. Kirjutamata reeglitest tasub kinni pidada, sest… nagu me teada saime, siis nad on olemas põhjusega.
Minu igapäev on hobuste ja teiste armsate pudulojustega seotud, olen loomaarmastuse vist emapiimaga kaasa saanud. Loomad on olnud minu elus sünnist saati, sest emal oli omal ajal miniloomaaed. Minu toimetamistega saab kursis olla sotsiaalmeedia vahendusel Elukutsar lehe kaudu. Olen seal natuke kajastanud ka teisi hobuseikluseid siin- ja sealpool maakera. Vanasti polnud küll kaameraid ja asju igaühel taskus, aga väikeseid killukesi leiab siiski nii Austraaliast kui Kariibi mere äärest, aga ka Šotimaalt ja lähemalt.
PS! Kui kellelgi tekkis soov minna Maroko randadele kappama, siis saab Cheval Essaouirat kahe käega soovitada. Nad räägivad head inglise keelt ja saavad vajadusel ka lennujaama vastu tulla. Korraldus on tehtud inimeste jaoks võimalikult mugavaks. Ka teenus ise ehk ratsamatkad on läbimõeldud ja hästi tehtud, mistõttu täituvad vabad ajad üsna kiiresti.