9. juulil 2022 toimus Eesti esimene öine ratsaorienteerumine Ruunaraipe luidetel. 00:00 anti esimene start. Rajale läks 8 meeskonda 3-minutiliste vahedega – seega viimane meeskond, ehk siis meie Eneliga, startis 00:21.
Pakri orienteerumisele võtsin kaasa oma noorukese ruuna Linksi. Ta sai tänavu 4-aastaseks, seega on ta ikka alles päris nooruke ning ma tahan talle pakkuda võimalikult mitmekülgseid trenne ja kogemusi. Kuna ta pidas Pakril ennast ülimalt eeskujulikult üleval ja lippas kõrv kikkis ja silm säramas juhthobusena tempot tehes ilma igasugu probleemideta, siis saime sellest julgust ennast ka Eesti esimesele öö ratsaorienteerumislee kirja panna.
Mõni päev enne suursündmust oli Eneli natuke pabinas ja mina täiesti ebareaalsel tasemel elevil. Kogu see orienteerumise asi hakkas mulle esimesest korrast nii väga meeldima, et tänaseks olen ma totaalne fänn! Igal juhul pakkisime me oma kola ja hobused reedel autosse ja asusime umbes 8 paiku õhtul Rahulast teele. Täiesti ebanormaalne on sellisel kellaajal võistlema sõita, et siis veel samal õhtul sadulasse istuda ja juba homse kuupäeva sees starti minna…
Peaaegu terve sõidu aeg sadas vihma ja mitte vähe. Selline ilm tahtis vägisi tuju alla tõmmata ja mõtlesime ka seda, kui palju paare üldse starti kohale tuleb. Samas tegime nalja ja otsustasime ilma üle mitte vinguda. Seda kontrollida nagunii ei saa ja seega vahet ei ole. Võtame seiklusest, mis võtta annab ja püsime positiivsed – siis on endal tuju hea ja saame sõitu nautida. Tuleb siis, kuidas tuleb!
Kohale jõudes aga õnneks ei sadanud. Väga palju satikaid ka ei olnud. Stardikatest selgus, et oleme viimased startijad 8 paari seas. Panime oma plaani ajakava osas paika ja saime rahulikult toimetada. Niipalju, kui silm veel seletas, oli koht megailus. Võistluse alguseks oli aga juba kottpime, seega maastikuilu seekord nautida ei saanud. Veidi enne eelviimase paari starti otsustas Eneli hobune, et stardialal olnud liivane ala on nii hea ja mõnus, et ta kohe kindlasti peab püherdama. Ilma igasuguse hoiatuseta viskas ta ennast, Eneli seljas, lihtsalt lataki pikali maha ja tahtis rullima hakata. Eneli sai õnneks ilusti seljast alla, nii et jalg hobuse külje alla ei jäänud. Allianss ehmatas vist ise ka ära, sest kargas suht kohe uuesti püsti. Saime selle peale kõvasti naerda ja Eneli läks ruttu-ruttu hobust ja sadulat liivast puhastama.
Kui kaardid kätte saime, siis püüdsime plaani paika saada, aga seekord see väga hästi ei õnnestunud. Linksu kartis kaardi varju ja seega mul ei õnnestunud väga hästi kaarti uurida. Niipalju saime arutatud, et mis suunas me alustame ja edasised plaanid otsustasime rajal paika saada. Polnud ju õrna aimugi, millise tempoga meil liikuda õnnestub ja kui palju saame üldse punkte püüda. Kindel oli see, et pool aega lähme aga muudkui edasi ja kui 45 min on rajal oldud, siis vaatame, kui palju maad läbida oleme jõudnud ning sellest lähtuvalt otsustame, kuhu veel jõuame ja kuhu mitte.
Mul oli päris korralik pealamp ja kui selle tööle panin, siis oli ettepoole täitsa talutav nähtavus. Väga kaugele ei näinud, aga piisavalt, et Linksul oleks julgust mõnusalt edasi minna. Kui Pakril sain lasta tal vaba ratsmega ise tempo üle otsustada, siis seekord hoidsin ikka ratsmed peos. Osalt tundus, nagu vajaks hobune natuke rohkem tuge ja teiselt poolt tundisn, et vajan ise natuke suuremat kontrollitunnet…. noo nii igaks kümneks juhuks!
Kohe üsna alguses panime teeotsa valikuga täiega rappa. Vaatsime kaardilt, et on siht… ja no oli ka, aga see oli megalt langenud puid ja võsa täis. Links ronis ja ragistas nagu tõsine off-roader. Allianss ei jäänud sammugi maha. Jõudisme juba peaaegu õige teeni välja ja siis selgus, et teest eraldab meid suur lai vett täis kraav, mis on veel omakorda oksarisu täiesti täis… Lootusetu oleks olnud püüda seda selle sihi lõpus ületada. Ronisime siis mööda kraaviäärt tagasi suunas, kuniks leidsin ühe koha, kus kraav oli kitsam, vett vähe ja mingit risu ka ees ei olnud. Linksu korra vaatas seda kraavi küll sellise näoga, et kuule muti…. oled sa lolliks läinud või, et mind sinna suunad… Aga hetke mõtlemist ja alla ta astus, ronis kraavipõhjast läbi ja teisest kaldast üles. Olime taas teel ja enam mitte eksinud. Otsustasime, et kuhugi sihtide peale enam ei roni, vaid püsime suurematel teedel, kui see vähegi võimalik on.
Suuremad teed olid megahea pinnasega ja valdavalt sirged. Metsarajad olid kohati rohtu kasvanud. aga siiski väga mõnusa pinnasega. Päris palju saime ka galoppi teha ja minu üllatuseks oli Links väga-väga hea minekuga. 3-4 korda oli mul vaja kindad käest ära võtta, et telefoni kasutada ja kuna ma sel hetkel ratsmeid hoida ei saanud, siis pani ta sel hetkel täiega punuma. Eneli ainult hüüdis tagant, et oodaku ma ikka teda ka ja nii kiiresti ta valges päevas küll sõitnud ei ole. Mul jäi ainult üle talle hüüda, et enne kui ma telefoni pole saanud taskusse toppida ja lukku kinni panna, siis ma ei saa midagi teha ka, sest ratsmed on kusagil jumal teab kus ja Links on ise gaasipedaali kontrollis.
Õnneks on see hobune nii äge ja tark, et ta tihedamas metsas ei läinud kuhugi ka vaba ratsmega. Paar korda tahtis traavile minna, kui meie olime otsustanud sammujupi teha, aga samas oli ta ka kohe nõus ikkagi sammu käima, kui seda palusin. Pikkadel sirgetel sai aga päris mõnusa galopiga minna. Eneli kommenteeris vahepeal, et see on kõik nii ulme, et ta näeks nagu und. Mul oli ka vahepeal selline tunne, et ma pean suutma kõik selle emotsiooni kuidagi kuhugi purki panna ja talletada, sest see on nii äge ja samas saab nii ruttu otsa. Lõbus ja ekstreemne korraga!
Kuna hobused olid nõus üllatavalt hea hooga liikuma, siis peale 45 min rajal olemist vaatasime, et jõuame vist ikka kõiki punkte otsida. Enamiku ajast tegime meie Linksuga tempot ja Eneli luges kaarti ja tegeles punktide võtmise või pildistamisega, sest vihmaga ei tahtnud meie tehnika päris õigesti toimida. Ühes kohas oli vaja suurest kraavist läbi minna ja siis läks kogenud Allianss ees. Tema ronis kraavipõhjast läbi, aga Links leidis, et ta pigem hüppab! Päris korraliku hüppe sain. Ise mõtlesin, et katsugu ta mul nüüd krossil väita, et ta kraave kardab!
Viimane meie nimekirjas oli 10. punkt ja sellest sõitsime esialgu täie hooga mööda. Siis aga nägime metsa vahel tulekesi ja leidsime õige koha üles. Taaskord oli vaja ületada suur kraav ja see oli nii suur, et Allianss läks jälle ees läbi ja Links taaskord hüppas. Nüüd oskasin seda juba paremini oodata ja ka ennast paremini hoida, et hobusele tema töö lihtsamaks teha. Edasi oli veel lõpuspurt ja finišipunktis meie aja kinni panek. Peale finišit oli vaja veel suurest liivamäest alla saada ja kodus me olimegi!!
Võtsime hobused kiirelt lahti ja jalutasime käekõrval. Siis said nad mõlemad ka loa seal pehme liiva sees juba mõnuga püherdada. Mõlemad rullisid ikka korralikult ja olid pärast sellised liivakollid, et anna olla! Andsime ka juua ja siis pakkisime nad autosse heina sööma. Liivast me neid puhastama ei hakanud. Ööbimiskoht oli 10 km kaugusel ja seal said nad koplites olla, sinna jõudes sai veel küljes olnud liiva vajadusel maha harjata.
Pärast seda saime oma riided vahetada ja ka ise minna sööma. Need ampsud, mida korraldaja on iga kord lauale pannud, on lihtsalt imehead! Kõik oli supermaitsev ja peale sellist pingutust vägagi hinnatud!
Kui kõik olid lõpetanud ja oma hobuste eest ära hoolitsenud, siis oli autasustamine. Üks meeskond katkestas, ülejäänud lõpetasid. Kui järjekord esikolmikuni jõudis, siispidasime hinge kinni, sest ehkki me ei läinud sinna võitma, siis olgem ausad, nendel võistlustel on väga-väga meeldiv võita – sponsorid on iga kord megaägedad auhinnad välja pannud! Seekord oli Imperialilt suured söödakotid (2 kotti, kummalegi hobusele üks) esimesele kolmele kohale, lisaks veel korraldaja poolt igasugu uskumatult head kraami. Meie lemmikuks näiteks värske mesi!
Meeldiva üllatusen me võitsimegi!!! Ma olin nii-nii uhke oma pisikese ruunapoisi üle ja meeskonnatöö Eneliga on ka väga-väga hea. Selle spordiala võlu minu jaoks on korralik seiklus, meeldiv seltskond ja supertore korraldus. Kahekesi koos on lõbus ja ülesanded saab ära jagada, usaldades teineteist on hea sõbra peale loota. Koju jõudes olin küll megaväsinud, aga samas ootan juba väga järgmist korda!
Vt tulemusi SIIT.