Kui Eneli mulle rääkis, et võiks minna ratsaorienteeruma, siis esialgu olin ma ikka väga skepitiline… Ma eksin ju kohe metsas ära. Aga kuna toimumiskohas Kolgakülas on megailusad metsad ja Eneli paistab olevat üsna osav kaardilugeja, siis mõtlesin, et why not. Lähme veedame ühe mõnusa maastikulaupäeva! Ainuke diil oli, et kui on ikka väga vastik ilm, siis ei lähe.
Hobuseks plaanisin esialgu Taibu. Olen temaga varem maastikul käinud ja ta on julge, kiire ning mugav. Kuna Taibu on meil aga laste võistluspüss, siis see au jäi ära. Järgmine valik oli Raatus. Tema meil lastega ei võistle, seega keegi mulle konkurentsi ei pakkunud.
Hommik hakkas treiku väljakaevamise ja lükkamisega. Eneli kaevas ja mina lükkasin ning kätte ta saime! Raatus vaatas mind alguses küll sellise näoga, et kuule mutt, lolliks läksid või?? Mina ei käi kusagil…. ma ainult söön ja tiksun lastega grupitunnis… Aga mõtles paar minutit ja väike julgustav lüke ning peale ta tuli.
Siis võtsime Eneli asjad ja hobuse ning asusime teele. Kohale jõudsime mõnusa varuga. Sõime natuke, tutvusime veelkord reeglite ja oludega ning kui aeg käes, panime endid valmis. Kui kaardid kätte saime, siis ma ei leidnud esimese hooga seda kohtagi üles, kust me alustasime… Tõeline orienteerumistalent noh! Aga õnneks Eneli oli eelmisel õhtul tubli kodutöö teinud ja jagas matsu. Panime plaani paika ja kibelesime starti.
Esialgu luges Eneli kaarti, otsis punkte ja mina üritasin aru saada, kus kurat me üldse oleme! Kaardi saime mõlemad ja see andis mulle ka võimaluse õppida, kuidas see asi käib. Mina tegin tempot ja julgustasin, Eneli oli rool. Kuskil 3. ja 4. punkti vahel hakkasin loodus- ja kaardipilti kokku panema ning asi sai selgemaks. Pinnas oli mõnus, mets imeline ning ilm…. meid õnnistati ideaalse ilmaga! Ma pakkisin ennast korralikult sisse, sest eelmine kord seal matkal käies sain hoolimata suusapükstest ikka korraliku külmaallergia reite ja puusade peale. Seekord siis olin ekstra hoolas, aga õnneks polnud vajadust – ilm oli mahe ja mõnus!
Mina muudkui sättisin tempot. Minu üllatuseks lippas Raatus täitsa ise, kõrv kikkis ja silm säramas. Sõitsin vaba ratsmega – ühes käes oli kaart, teises ratsmete ots. Vaatasin aga kaarti ja loodust kordamööda ja lasin hobusel liikuda, kuidas talle meeldis. Vahepeal läks ta galoppi, vahepeal valis traavi. Kui teisi ees nägi, siis läks hoog ka kohe suuremaks. Ma ei oleks uskunud, et ta nii särtsakalt ise tahab joosta, aga ta oli nagu ära vahetatud hobune. Silkas mändide vahel mõnusa entusiasmiga.
Ühe korra tegi järsu peatuse, kui kakapausi vaja oli. Eneli pidi meile äärepealt tagant sisse lendama, aga õnneks sai ikka pidama! Vahepeal oli Allianss ka ees ja ta tegi ka ühe mõnusa full-stopi, kui esimest korda metsas rakendit nägi. Vaatas ja piidles natuke, aga läks väga rahulikult mööda.
Me võtsime 23 punkti 25st. Jälgisime aega ja jõudsime ilusti normiajaga koju. Nautisime mõlemad seda seiklemist täiega, ülimega mõnus oli! Kui kõik olid ära sõitnud, siis pakuti seljankat ning teed ja kringlit. Söök maitses superhästi: supp oli soe, hapukoort, leiba ja võid oli ka. Ja kringel oli mahlane ja mõnus. Ma olin selleks hetkeks täiesti või sees omadega ja oleks võinud rahuliku südamega koju ära minna, sest minu jaoks oli üritus igati kordaläinud.
Kui autasustamise aeg käes oli ja tagant ettepoole tulemusi ütlema hakati, siis oli päris suur üllatus, et paljud ei leidnud kõiki punkte üles või ei jõudnud neid võtta. Paari meeskonna osas kuulsime varem, et nad ei saanud kõiki punkte kätte, aga no me ka ju ei saanud. Ma millegipärast arvasin, et ilmselt enamik meeskondi ikka sai kõik punktid võetud. Me ei hakanud 2 punkti otsima, sest vaatasime, et ajaliseltei jõua. See oli ka hea otsus, sest meil olid mõlemad hobused paljajalu ning seega viimane ots külavaheteel oli vaja sammus minna. Metsaalune pinnas oli super, aga teede peal ikka libe.
Mida rohkem meeskondi ette loeti, seda suuremaks minu imestus kasvas. Lõpuks oli juba hasart sees. Kui me ei olnud kuuendad ega ka mitte viiendad, siis hakkas juba kripeldama, et no kurja küll… 4. ka ei taha olla, see on kõige lollim koht! Ja ei olnudki – saime auväärse III koha! 1. ja 2. koht võtsid kõik punktid normiaja piires. Meie võtsime 23p normiajas. Teised kõik võtsid vähem punkte ja ületasid ka aega. Auhinnalaud oli väga uhke – saime mõlemad hobustele maiustusi ning vett ja kommi endale. Ilusa roseti ja diplomi kah veel!
Tulemuseks on nüüd see, et ma avastasin enda jaoks uue ala ja selle ala harrastamiseks ka ideaalse partneri ning meeskonna. Raatusest saab minu matkakaaslane ning Eneli ei pääse kaardilugeja ja strateegi positsioonist!
Vaata SIIA , et näha meeskondade liikumisi kaardil.