Olümpiaformaatide muutmisega samal ajal tehti FEI Üldkoosolekul suuri muudatusi ka Maailma Ratsaspordi Mängude formaadis, jättes selle aga targu suure tähelepanuta. Takistussõiduportaal World of Showjumping aga kaevas teema üles ning küsis sealjuures ka maailma tippsportlaste arvamust, mis on olnud pigem negatiivne. FEI on seni vaikinud.
Esiteks kaotatakse WEGi takistussõidus ära esimene voor, milleks on traditsiooniliselt olnud küllaltki sõbralik Tabel C kiirusparkuur. Võistlus algab kohe võistkondliku esimese vooruga, millele järgneb teisel päeval teine voor, kuhu pääsevad esimese vooru põhjal kümme parimat võistkonda (ja ka kümnendat koha jagavad võistkonnad) ja 60 parimat võistlejat. Siin selguvadki parimad võistkonnad.
Pärast puhkepäeva järgneb individuaalvõistlus, mis peetakse kahevoorulisena. A vooru pääsevad võistkonnavõistluse 25 parimat ratsanikku, kes toovad kaasa kohapunktid. B vooru pääsevad aga vaid 12 parimat, mis selguvad, kui kohapunktidele liidetakse A vooru karistuspunktid. Ka B voorust lisanduvad ratsanike kontole võimalikud karistuspunktid. Ja nagu ikka, B vooru lõpuks vähima punktiskooriga paar on võistluse võitnud ehk kroonitakse maailmameistriks. Kui esikohale pretendeerijate punktisumma on sama, peetakse ümberhüpped. Juhul, kui teistele kohtadele pretendeerijatel on samaväärne kogus punkte, liidetakse nende A ja B vooru ajad ning võidab kiireima ajaga paar.
See kõik aga tähendab, et suur tõmbenumber Final Four (Viimane Nelik), kus neli parimat paari peavad kõik parkuuri hüppama läbi üksteise hobustega, on likvideeritud.
Mitmed suured sportlased ei ole muudatustega rahul. Näiteks Jeroen Dubbeldam (NED, valitseb Maailmameister ning Euroopa meister) ütles intervjuus WoSJ portaalile, et Final Four’i likvideerimine on kahetsusväärne, kuna just see oli põhiline publikumagnet ning tõmbas ala vaatama ka neid, keda muidu takistussõit ehk niipalju ei huvita. „See ilmselt pani takistussõitjaid ka rohkem respekteerima, kui nad suutsid hüpata ka võõrastel hobustel,“ leidis Dubbeldam. Ta märkis ka, et kiirusparkuuri kaotamine ja kohe võistkonnavõistlusega alustamine vähendab võistlejate šansse edasi pääseda ja see võib paljusid alamotiveerida MMil osalema. „Iga korralik paar peab suutma sõita kiirusrada, see on osa meie spordist. Ma mõistan, et see vähendab hüpete arvu, mida hobused peavad MM-i vältel tegema, aga selleks võiks olla ka teisi alternatiive, näiteks teha viimane osa ühevooruliseks.“
Jeroen Dubbeldam ja Rolf-Göran Bengtssoni Casall Ask.
Dubbeldami mõtteid jagab ka Jos Lansink, kes tuli maailmameistriks 2006ndal aastal Aachenis. „Minu jaoks oli Final Four uskumatu kogemus. Istuda maailma parimate hobuste seljas 50 000 pealtvaataja ees. FEI on minu meelest meilt ära võtnud midagi väga erilist.“
Rodrigo Pessoa, kes tuli maailmameistriks 1998. aastal Roomas ning oli neljas 2010. aastal Kentuckys, ütles, et tal on suur au olnud kaks korda Viimasesse Nelikusse kuuluda, sest see on olnud uskumatu kogemus. Ta on kahtleval seisukohal, kas see on parim viis kroonida maailmameistrit, sest võibolla peaks arvestama rohkem konkreetset partnerlust, kuid teisalt ei leia ka, et see oleks hobustele traumeeriv kogemus. „Kõik ratsanikud, kes niikaugele jõuavad, on tipptasemel ning mina isiklikult ei muretsenud kordagi oma hobuste pärast“. Palju enam meelehärmi valmistas Pessoale Tabel C ära kaotamine, mis oli hea võimalus nö terad sõkaldest eraldada. „Arvan, et hakkame uue formaadi ajal nägema palju enam – 8-10 – ümberhüppajaid tiitli peale ja minu meelest nii see ei peaks olema.“
Sportlased mõistavad, et hobuste hüpete arvu üritatakse allapoole tuua ja sellega neid säästa, kuid enamik leiab, et hobused on just spetsiaalselt selleks nädalaks treenitud ja nende vormi ajastatud. Tabel C kaotamine mõjutab sportlaste sõnul huvi MM-ist üldse osa võtta, sest väga kerge on kohe pärast avavooru välja langeda. Rahvusvaheline Takistussõitjate Klubi võtab Pessoa sõnul teema kindlasti arutlusele.
Samas on ka uue formaadi toetajaid. Näiteks Beezie Madden, kes tuli 2006nda aatsa mängudel hõbedale ning 2014. aastal Normandias pronksile. Maddeni sõnul on see maht hobustele kurnav ning lisaks on tema meelest möödas need ajad, kus sportlased ja hobused olid väga erinevad ning oli huvitav vaadata, kes kellega hakkama saab.
Beezie Madden Patrice Delaveau' Orient Expressil
Maddeniga sama meelt on Normandias napilt neljandaks jäänud Rolf-GöranBengtsson, kes leiab, et Final Four on hobustele väga stressirohke. Stressist ei tea keegi ilmselt rohkem, kui Meredith Michaels-Beerbaum, kes tuli 2006ndal aastal Aachenis pronksile. Tema legendaarne Shutterfly oli selle vooru ajal täiesti traumeeritud, kuna tegemist oli väga tundliku hobusega. Teisalt on Meredith endiselt Final Four formaadi poolt, sest see näitab, kes on tõeline hobusemees.
Uued reeglid, mis jõustuvad 2017. aastast, leiate siit: https://inside.fei.org/sites/default/files/Jump_CHs%2BGames_Rules_25thEd_2017_approved-GA_2016_mark-up.pdf