FEI Spordifoorumil suunati peatähelepanu takistussõidu arengule maailmas

Tänavusest aastast avas FEI (Rahvusvaheline Ratsaspordi Liit) eeldatava uue traditsioonina FEI Spordifoorumi (FEI Sports Forum), kus erinevate asjasse puutuvate isikutega arutletakse ratsaspordi hetkeseisu ning tuleviku üle. Üritus leidis aset ajavahemikul 30. aprill kuni 2. mai. 

Loodud foorum on FEI juhtkonna nägemuses kohaks, kus tutvustada kabinettide vaikuses valminud arengukavasid ning arutada need suuremas ringkonnas läbi enne lõplikule kinnitamisele saatmist. Esimene spordifoorum keskendus takistussõidule, mistõttu osales Lausanne’is toimunud üritusel ka käesoleva loo takistussõidukohtunikust autor. 

 

Maailm muutub ja ratsasport koos sellega

Foorumi tähtsust rahvusvahelise alaliidu juhtkonnale rõhutas FEI presidendi printsess Haya isiklik kohalviibimine kõikidel foorumi päevadel. Printsess ei ole osalenud mitmetel viimastel suurtel tiitlivõistlustel, kuid foorumil oli ta kohal. Avakõnes pidas Tema Kuninglik Kõrgus tähtsaks üha suuremat kommunikatsiooni erinavate regioonide alaliitude vahel. Maailm on muutunud ja ratsasport koos sellega. Üha jõulisemalt on tekkimas maailma ratsaspordikaardile Araabia- ning Aasiamaad eesotsas gigantse Hiinaga. Erinevad kultuurid ja ratsaspordialane taust vajavad ühtlustamist ja üksteise mõistmist. Siinkirjutaja arvates peab vanas ratsaspordimaailmas vähenema dogmatism, et ainult meie teame, kuidas ratsasporti arendada. Mõistlikke ideid tuleb mujaltki. Vana Euroopa peab tegelikult ju meidki ebakompetentseteks, mis paljuski vastab tõele, kuid sellegi poolest leian, et ka meie regioonist võib tulla uuenduslikke ja arendavaid ideid. Nüüd aga foorumi juurde.

 Üle 250 delegaadi osales foorumil. Foto: Edouard Curchod/FEI


Kas auhinnaraha on tõepoolest ainuke parameeter võistluste taseme määratlemisel?

Tänasel päeval sõltub takistussõiduvõistluse taseme näitaja teatavasti üks-üheselt auhinnafondi suurusest. Aastaid tagasi tehtud otsuses on kindlasti oma „uba“, sest suurema raha peale kogunevad kindlasti parimad ratsanikud, kuid nagu leiavad FEI takistussõidu komitee liikmed ja paljud teisedki, kellega olen sel teemal vestelnud, oleks vaja süsteemi muuta.

Üheks põhjuseks on see, et meie reitingupõhises maailmas on tekkinud võimalus piisava raha olemasolul end paremasse reitingupositsiooni osta. Olen paljudele tuttavatele toonud näite seoses mulluste Aserbaidžaanis toimunud suurte tärnidega võistluste kohta, sama näite esitasin ka takistussõidu komitee juhtidele. 80 000 euro suuruse auhinnafondiga Grand Prix võitja oli küll puhta sõiduga aserite liider Jamal Rahimov, kuid sõidu lõpetas vaid 7 paari. Rolex Rankingus jagatakse punkte 16le paremale. See selleks, kuid antud sõidus andis 7. koht 30 punkti. Sama summa anti näiteks kaks aastat tagasi Riia MK-etapi, kus auhinnafond 10 000 eurot, võitjale. Nonses seisneb selles, et Riias võideti puhta sõiduga ümberhüpetel, Bakuus aga saavutati 7s koht 47 (!!!) karistuspunktiga. Me räägime ju spordist. Spordis peavad tulemused olema võimalikult palju võrreldavad. Kas need kaks tulemust on võrdsed?

Eelnevast tõenäoliselt ühest markantseimast näitest ja loomulikult paljudest analoogsetest juhtumitest tingitult, on FEI takistussõidu komitee tegemas ettepanekut lisada tärnide määramisel lisaks auinnaraha suurusele ka muid parameetreid. Väiksematel ja vaesematel riikidel, kel pole küll võimalik välja panna Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas tavaliseks muutunud ülisuuri auhinnafonde, tekiks sellisel juhul rohkem võimalusi pakkuda oma võistlustel sõite suuremate reitingupunktidega. Vaidlusi tekitab muidugi täiendavate parameetrite valik ja hindamine. Arusaadavalt võiksid sellised parameetrid olla radade tehnilisus ja takistuste kõrgus, samuti võistluse korralduslik tase. Kes aga hakkab andma selliseid hinnanguid? Kõik see on paraku subjektiivne ja oht on uute korruptsioonile kalduvate ametnike klanni teke – võistluste hindajad. Täna ei ole häid lahendusi ja paraku foorumil ei suudetud midagi põhjapanevat välja pakkuda. Tunnetuslikult võiks uus süsteem anda tärne juurde Tallinn International Horse Showle, kuid kui palju, on loomulikult lahtine.

FEI peasekretär Ingmar De Vos. Foto: Edouard Curchod/FEI

 

Kutsete süsteem on muutunud äriks

Teine oluline küsimus foorumil oli senise kutsetesüsteemi muutmine. Väikestes Baltiriikides korraldatud võistlustel me sellega veel kahjuks või õnneks kokku puutuma ei ole pidanud, küll aga on seda tunda saanud meie sportlased, kes soovinud osaleda kõrgema tärni võistlustel. CSI4* ja eriti CSI5* tasemega võistlustele tuleb kutsuda automaatselt 30 Rolex Rankingu paremat ja nende loobumisel juba järgnevaid. Samuti on antud korraldajatele mitmeid wild card-e (vabakutseid), millest on reaalsuses kujunenud payed-cards (makstud kaardid). Korraldajad on leidnud selliste kutsetega täiendava sissetuleku allika. Eks Eestigi tippsponsorid on ajalooliselt tasunud arvestatavaid summasid meie tippude osalemiseks näiteks Helsingi Horse Show-l ja tõenäoliselt mujalgi.

Avalik saladus on seegi, et Rolex Top 30 ratsanikud müüvad endale automaatselt eraldatud kohti. Algselt annab tippratsanik end üles, kuid korraldajaga kokkuleppel loobub osalemisest, pakkudes koheselt asendusratsaniku, kes paraku peab osalemise eest loovutama arvestatava summa tippratsanikule. Räägitakse summadest 10 000 eurot ja rohkem võistluse kohta.

Eelpool kirjeldatud nähtustele soovib FEI piiri panna. Foorumil oli tunda korraldajate vastuseisu. Vahemärkusena, et osalesid enamuse suurturniiride korraldajad, kellest mainekamad kindlasti Aachen (saksamaa), Hickstead (Suurbritannia), Spruce Meadows (Kanada), meile lähimatest Helsinki Horse Show. FEI soov on vähendada korraldajale eraldatud wild-card-e ja tippratsanike loobudes suunata vabanevad kohad kokku lepitud põhimõtetel kutsutud alaliitudele.

Paremalt: John Madden, (FEI Takistussõidu Komitee eesistuja), Richard Nicoll (vahendaja), and TS komitee liikmed Jean-Maurice Bonneau ja Vladimir Platov. Foto: Edouard Curchod/FEI

 

Reitingutes rohkem võimalusi ühe Grand Prix hobusega sõitjatele

Rolex Ranking muutis oma põhimõtteid veidike juba alanud aasta algusest. Tänavusest läheb arvesse 30 paremat tulemust aasta lõikes. Ülejäänud punktid jäävad reservi – kui maikuus langevad ära eelmise aasta punktid ja sel aastal neid juurde ei teeni, siis lisatakse paremuselt järgnevad punktid reservist. Selle otsusega vähendati n.ö. rikkamate või rikkamaid sponsoreid omavate sportlaste eeliseid. Ajal, mil kõik punktid läksid arvesse, andis eelise see, kui osalesid võimalikult paljudel nädalavahetustel võimalikult paljude hobustega reitingusõitudes. Hetkel kehtiva süsteemi juures on arvestatud asjaoluga, et hobusesõbralik on osaleda 15-l võistlusel aastas ja igal võistlusel kahes reitingusõidus. Sellega tekitati sportlastele, kel vaid üks tõsise sõidu hobune, võimalus tõusta reitingus auväärsele positsioonile.

Tulevikus soovitakse vähendada reitingusõitude arvu maksimaalselt neljale võistluse kohta. Täna ei ole tipptasemel harvad võistlused, kus on 9 kuni 10 reitingusõitu. Sellega loodetakse suuremat rõhuasetust suunata Grand Prix’ sõitudele, mitte täna enimlevinud nn. 23 000 euro sõitudele, kus minimaalse nõudena takistuste kõrguseks 145 cm ja tegemist kas Tabel C, puhtus-kiirus või tõusva raskusega parkuuridega.

FEI Veterinaaria Direktor Graeme Cooke ettekannet tegemas. Foto: Edouard Curchod/FEI

 

Rahvuste Karika formaat võib muutuda totaalselt

Suurima planeeritava muutusena võin kindlasti nimetada maailma vanimat võistkondlikku sarja Rahvuste Karikat. Tänasel päeval omab iga riik õigust korraldada üks Rahvuste Karika etapp. Sari on jagatud kolmeks liigaks. Kaheksa parimat moodustavad tippliiga (Top League), järgnevad on jagunenud Promotional ja Challenger League vahel. Üleilmsel tasandil, kus võitlus käib erinevate spordialade vahel avalikkuse huvi püüdmise nimel, peetakse tänast formaati piisavalt arusaamatuks. Tegelikult võib seda öelda ka ratsaringkondade kohta. Küsige endalt, kas oskate koheselt esitada täpsed parameetrid, milline võistkond ja millise tulemusega kuhu kvalifitseerub ja mis sellest kasu on. Siinkirjutaja valdab seda teemat enam-vähem olles kohtunik, kuid tavapublikule jääb asi tõepoolest segaseks.

FEI takistussõidu komitee uudse idee kohaselt jagatakse maailm alagruppideks sarmaselt pallimängudega. Igasse algruppi, mis moodustatakse valdavalt regionaalsel põhimõttel, asetatakse kaks tugevamasse seltskonda kuuluvat rahvust ning lisaks hulgaliselt muid rahvuseid. Alagruppidest pääseb kokkuleppeline hulk võistkodi poolfinaalidesse, sealt loetud arv finaali. Diskussioon käis selle üle, kas oleks mõistlik korraldada ka veerandfinaalid, arvestades rahvuste hulka ja regioonide arvukust. Samuti käis diskussioon selle üle, kas alagrupis on üks võistlus või on neid mitu. Valdavalt jäi kõlama arvamus, et alagrupis peaks olema vähemalt kolm võistlust ning luua tuleks ka veerandfinaalid. Maha laideti FEI idee nimetada Rahvuste Karika finaali võitja võistkondlikuks maailmameistriks. Mis saab siis aastal, kui kavas on Maailmamängud, kus samuti kavas võistkondlik arvestus. Ühel aastal ei saa ju olla kaks maailmameistrit.


Muudatused on ees, millised täpselt, näitab tulevik

Esimesel FEI Spordifoorumil tõdesime, et sellisest kohtumisest tuleb kujundada traditsioon. Taolisel üritusel on kaks tasandit – formaalne ja mitteformaalne. Ametlikul tasandil on vajalik tekitada arutelusid arengustrateegiate ja suundumuste üle. Muutuvas maailmas on väga oluline kuulata erinevaid arvamusi, nägemusi. Selle baasilt kujunevad potensiaalselt parimad lahendused. Mitteametlikul tasandil tekivad alati vestlusgrupid, kus sageli jõutakse reaalsete lahendusteni, mis lõpuks viiakse suurele auditooriumile otsustamiseks. Vanemate kolleegide juttudest olen kuulnud paljugi huvitavaid fakte asjaoludest, millises kohas, millises seltskonnas ja millisel kellaajal jõuti lahendusteni, mida loeme täna erinevatest määrustikest ja muudest ametlikest dokumentidest.

Roger Haller (USA), FEI Tehniline Delegaat, kohtunik ja rajameister. Foto: Edouard Curchod/FEI

Kas on mõtet osaleda väikese alaliidu ametnikuna üritustel ja koosolekutel, kus meist niikuinii midagi ei sõltu ja suured otsustavad kõik, on küsitud. Just sellises positsioonis olin ju minagi Lausanne’is – väga väikese alaliidu takistussõidukohtunik. Arutasime seda Soome kolleegi Caesar von Walzeliga, mitmekordse Tallinn International Horse Show peakohtunikuga, kes samuti esindab ju maailma mõistes väikest alaliitu. Leidsime ühiselt, et kuigi meie alaliidud on väikesed, on samas vajalik olla kursis, mis toimub mujal maailmas ja millistel teemadel arutletakse. Inimese aju on keeruline konstruktsioon ning osaledes suuremates mõttetalgutes, suudad sageli hiljem oma väikestele probleemidelegi leida originaalsemaid lahendusi.

Vähe tähtis ei ole ka isiklike kontaktide loomine juhtivate ametnikega. Kui oma väikeriigis tekib kiiret lahendust vajav kitsaskoht, on palju lihtsam võtta telefon ja helistada mõnele tippametnikule, kes sind mäletab, ja paluda kiiremat ning võibolla endale soodsamata lahendust. Samu ideid toetas hiljem vestlusringiga liitunud minu hea tuttav, Euroopa Ratsaliidu president Dr. Hanfried Haring, kes muide tundis huvi, miks Eesti ei osalenud samas toimunud Euroopa Ratsaliidu töökoosolekul.

Esimene FEI Spordifoorum on nüüdseks ajalugu. Kas seal peetud arutelud aitavad tulevikus kaasa takistussõidu arengule, näeme lähiaastatel. Traditsioon tõenäoliselt jätkub. Seda kinnitasid lõppedes nii FEI ametlikud esindajad kui osalejad.