Artikkel on algselt avaldatud ajakirjas Pere ja Kodu. LINK ORIGINAALILE.
Tippratsutaja Peter Geerink (57) peab naljatamisi elu olulisemaks võistluseks Tallinn International Horse Show’d, kus ta 2010. aastal Grand Prixvõitis. „Sest siis tutvusin ma Triinuga!“ võidurõõmutseb ta oma jackpoti üle, osutades neti vahendusel trofeeriiulil paljude hulgast TIHS karikale.
Kui tuntud riigiprokurör ja takistussõitja Triin Bergmann (46) Eestist 2011. a. Hollandisse kolis, et Haagis tööle asuda ning kallima Peteriga leivad ühte kappi panna, ületas see mitmel pool uudiskünnist. Kel oli kahju, et võimekas jurist Eestist lahkus, kes kurvastas, et Eesti jääb heast ratsutajast ilma. Kuid Triin ei kahetse põrmugi. Neil on toimuv müügitall, kus võimekad hobused, atsakas tütar Emmely (8), kes juba ponidel võistleb ning elavaloomuline poeg Niels (6).
Teekond ratsutamise juurde, mis nad kokku viis, polnud kummalgi meelakkumine. Ema ei tahtnud, et teismeline Triin ratsutaks, visa hing Triin aga ei jätnud jonni. Teenis ise raha, harjutas mitmete tuntud Eesti treenerite käe all. Viimaks ostis juba ise hobuseid ja müüs neid edasi, teenides nii juuraõpingute kõrvalt raha. Seda, et prokuröriks saada tahab, teadis kohe algusest. „Ma lihtsalt ei salli valetamist ja ebaausust,“ ütleb ta otsekoheselt. „Natuke nihverdab elus igaüks, aga neid, kes süüdimatult petavad ja teistest inimestest üle sõidavad, ma ei aktsepteeri. See on mul kodust kaasa võetud põhimõte, seda ka mu vanemad on üdini ausad inimesed.“ Selleks ajaks, kui Triin riigiprokurör oli, oli takistussõit jäänud juba pigem armastatud hobiks. „Ratsutamine hoidis vaimu selge. Võistlesin küll rahvusvahelistel, aga ikkagi harva,“ on ta tagasihoidlik, kuigi auhinnalisi kohti tuli.
Peter ütleb, et selleks, et heaks ratsutajaks saada, ei pea olema rikas. Piisab tahtest ja talendist, meenutab ta, kuidas enda lapsepõlv ponidel ja jalkat mängides mööduski. Ta oli küll maalaps, kuid konkurentsivõimeliseks ratsutajaks üles töötada tuli end nullist. Pühendumine tõi tulemust: näiteks Peteri treenitud poni Goldy müüdi praegusele kuningale Willem-Alexanderile ning mitmekümne aasta jooksul on ta ette valmistanud ja müünud palju maailma tipphobuseid, kes toonud medaleid olümpiamängudeltgi. Ta ei mäleta täpset arvu, aga võisteldes on autasuna koju toonud nii paarkümmend autot.
Peteri side Eestiga tekkis läbi Hanno Ellermanni, kel oli vaja tipptasemel juhendamist, et rahvusvahelistel areenil läbi lüüa. Nad tegutsesid põhiliselt Hollandis, kuid 2006. alates hakkas Peter ka Eestis käima. Tallinn International Horse Show 2010. aastal on võistlus, mis paaril meeles püsib, sest sealtmaalt algas nende suhe. Triin itsitab nagu teismeline, kui uurin, et mis oli Peteris sellist, et hülgas ta kasuks elu Eestis ja karjääri. „Ta on lõbus, hea ja aus kaaslane ning mitte lihtsalt väga hea ratsutaja, vaid ka suurepärane hobuseinimene,“ ütleb ta uhkusenoodiga hääles.
Prokuratuurist Triin kerge südamega ei lahkunud, sest vastutus oli suur ning kogu aeg olid käsil keerukad siseriiklikud kriminaalasjad, millest vastutuse tõttu lahti lasta oli raske. Teisalt arvab ta tagantjärgi, et võimalus lahkuda tuli õigel ajal, sest läbipõlemise oht oli pingelise töö juures juba õige lähedal. Niisiis oli vaja teha otsus, kuidas edasi. 2010. a jõulud pidasid nad Hollandis ja käisid farme vaatamas. Oli juhus, et üks Peteri tuttav pani samal ajal müüki paariteiskümnele hobusele sobiva talliga maamaja Diepenheimi külas, Overijsseli maakonnas, kust kõikjale head ühendused. See tundus kui koht, kust alustada.
Triin jõudis otsusele, et pere, hobused ja müügitall on väärikaks alternatiiviks senisele karjäärile. Lisaks toetasid kolleegid Riigiprokuratuurist mõtet minna tööle Eurojusti, väljavaatega tagasi tulla, kui Hollandis asjad ei suju. Aga sujusid, kui välja arvata, et Triinul tuli kodust töölkäimiseks iga päev üle 300km katta. Ning kui üldiselt on Holland lastesõbralik maa ja suured pered paljudel, polnud Peter alguses lapsemõttest väga vaimustuses. Temal oli niigi varasemast kooselust kaks poega: Sander (29) and Vincent (26), kes tänaseks samuti tuntud ratsutajad ja hobuste vahendajad. Sel teemal peeti maha mõningad tülid, kuni Triin pani viimaks jala maha: „Mina ainult koerte ja hobusega ei lepi!“ Kui Emmely sündis, oli aga Peter see, kes enam ühe lapsega piirduda ei tahtnud. „Kui on üks, siis olgu teine ka,“ muutis ta üleöö õnnelikult meelt. Nii keskendusid nad hobustele ja perele ja Triin loobus kontoritööst. Pereelu ja talli arendusega kasvas tiimitunne- mõnus lõõp ja üksteise sõbralik tögamine meie jutuajamise käigus räägib mõnusast kompleksivabast olemisest ja heast parnerlusest.
Muhe maa
Triin ei ole end iial Hollandis võõrana tundud. Teemad nagu võrdne kohtlemine, geide abieluõigus või erivajadustega inimeste osalemine ühiskonnaelus on niivõrd elementaarsed, et nende üle ei vaielda. „Laiemad ühiskondlikud tõekspidamised on sõbralikud, lastele neid teemasid eraldi seletada pole vajadustki. Jah, on tore, kui naine elab koos mehega, aga on ka muid variante. Just eelmine nädal oli lastel omavahel teemaks, kas kaks poissi võivada olla üksteisesse armunud. Niels polnud kindel, aga Emmely seletas talle, et vabalt võivad,“ selgitab Triin. Ta lisab, et kui Peteri suguvõsast hiljuti üks noor oma sättumuse teistele teatavaks tegi, ei olnud selle aktsepteerimises mingit küsimust. „Ainus, millest räägiti, on see, et ega tal elus raskem saa olema, kuigi Hollandis pole niigi homofoobiaga probleeme,“ ütleb Triin.
Triinule on selline avatus sümpaatne- ühest küljest on nende ringkondades hobuseinimeste vahel teatud solidaarsus, teisalt on professionaalses mõttes kõik teed valla ja sestap inimesi igast rahvustest. „Omavahel ollakse lihtsalt viisakad ja abivalmid,“ ütleb Triin ja lisab, et kui alguses imeliku röginana tundunud hollandi keelt tönkama hakkas ja end kohalikust murrakust läbi näris, läksid asjad veel lihtsamaks. Peter arvab ka, et Hollandis on tore elada: „Tolerantsed inimesed, kultuur ja mahe kliima, puukotad, tulbid ja hea õlu. Siin on mugav elada.“ Triin lisab, et hollandlased on sündinud peoloomad, kes karnevaliks või festivaliks põhjuse leiavad: “Ning kadedust ja kriitikat on vähem, kiitust on aga rohkem.“
Lastel on maal olnud hea üles kasvada. Nad elavad küll külas, kuid koolid- trennid, kaubandusvõrk, kõik, mida eluks vaja, on käe-jala juures. Emmely on aktiivne, tegelenud on ujumise ja riistvõimlemisega ning ratsutamisel on tema elus keskne koht. Niels mängib jalkat või sõidab karti.
Mõlemad on nüüd kodukoolis, mis Triinule meeldib, sest nii on ta kursis, mida lapsed oskama peavad. Tavaõppe puhul puudub sest ülevaade, kuna kooli minnakse neljaselt, päevikud puuduvad ja tunnistustki ei anta. Teisest aastast aga märgitakse lapse sooritusi võrreldes riikliku keskmisega.
Nielsilt oodatakse vanusele vastavalt palju õues mängimist, natuke arvutamist, tähtede õppimist ja meisterdamist, et käelist osavust arendada. Emmelyl on täita juba mahukam programm: arvutamine, hollandi keel, lugemine-kirjutamine, inglise keel, meisterdamine ja maailmaharidus, kuhu mahuvad teemad kosmosest, looduse ja anatoomianini välja. „Kehalist liikumisest on ta vabastatud, sest viskab niigi päevas umbes sada saltot, ratsutab ning mängib veel tennist,“ jutustavad vanemad. Et lugemist ja raamatuid au sees hoida, käivad õhtujutud eesti või hollandi keeles. Koolist tunnevad lapsed muidugi puudust, aga õnneks saavad aeg-ajalt teistega kokku, pealegi käib neil äri tõttu palju rahvast ja sotsiaalsest kontaktist väga puudust tundma ei pea.
Tõsi, kodused spordivõimalused ning võimalus vabas õhus tegusteda on tõeline eelis nende ees, kes peavad linnakorterites lastega hakkama saama. „Hollandlased on kangesti sotsiaalsed ja neile on taoliste piirangutega elamine väga frustreeriv,“ ütlevad vanemad. Nad kurvastavad Peteri eaka ema pärast, kes olukorra tõttu juba päris meeleheitel on ning Triinu vanemate pärast Eestis, kes piirangute tõttu oma lapselapsi kaugelt igatsema peavad.
Hobused pakuvad õnneliku lapsepõlve
Tänaseks mahutab pere kodutall 26 takistussõiduhobust ja -poni. Välja on ehitatud head treeningtingimused. Sander on oma hobustega samuti neil ja temast on saanud üks riigi edukamaid hobusemüüjaid. Peter küll aktiivselt ei ratsuta, kuid Triin treenib noori hobuseid. Ta kiidab, kui kõrgel tasemel on Hollandis hobuste hooldamine, treenimine, aretus ja kasvatus. „Kui ma Eestis oleks teadnud kasvõi poolt sellest, mida ma täna tean, oleks olnud kergem. Meie kodukandis on olümpiavõitjate ning maailma tippude kontentratsioon väga kõrge. See on teine maailm,“ ütleb Triin.
Pole siis ime, et eeskuju on nakkav. Emmely oli hobuse seljas juba mõnekuuselt, aga igapäevaselt ratsutama hakkas juba kolmeselt. Ühel hetkel aga kasvas asi lapsele üle pea- galopp tundus liiga kiire ja ebakindlusest jättis ta päevapealt ratsutamise pooleli. Vanemad teda targu hobuse selga tagasi ei sundinud. Lahendus tuligi lapselt endalt: kui eelmine omanik Emmely poniga ratsutamas käis – ei saa ju hea hobune niisama tühja seista! – märkas Triin ühel päeval, et Emmely on jälle sadulas, sõidab galoppi ja hüppab ristegi! Visadust Emmelyl on, ei morjenda tada kukkuminegi, mida ikka juhtub. Viimaks osteti talle võistlemiseks kõrvale teine poni.
Ema ja sportlasena peab Triin Hollandi ratsutamishariduse lastesõbralikkust sümpaatseks. Alustatakse enamasti miniponidel ja vanemad jooksevad ohelikku hoides parkuuri või koolisõiduskeemi käekõrval läbi, et julgus järk-järgult kasvaks. Nii osales ta Emmelyga peale pausi võistlustel ja paarist korrast piisas – laps hakkas omatahtsi uuesti ratsutama. Triinule meeldib, et Hollandis peavad lapsed enne takistusõidule keskendumist sõitma koolisõitu ja stiilipunktide peale hüppama. See tagab, et kõigil on enne käpas õige tehnika, kui parkuure sõitma hakkavad. Nii on lastele ja hobustele turvalisem.
Peter ja Triin naervad, et Niels on maast-madalast juba rohkem hobusekaupmees kui ratsutaja. Oma esimese poni müüs ta maha viiesena, kui ühed mainisid, et otsivad poni. Niels teatas neile, et temal on poni müüa. Võttis poni käekõrvale, jooksutas, näitas, tegi kaupa, võttis pakutud summa vastu. „Järgmisel päeval oli natuke kurb küll, ütles, et tahaks poni ikka tagasi. Ütlesin, et ehk saab, aga siis peab ka raha tagasi andma,“ naerab Triin. „Seejärel mõtles Niels ümber, ütles, et jätaks ikka raha omale. Ja poni saigi müüdud!“
Vanematena on Triin ja Peter selle poolt, et kui laps unistab ratsutamisest, tuleb ideed igakülgselt toetada. „Ratsutamine hoiab noored halvast eemal, nõuab pühendumist, arendab kohusetunnet ja empaatiavõimet. Nad ei istu arvutis, on füüsiliselt aktiivsed. Muidugi, vanemana kardame ka meie kukkumist. Aga kui laps ise ei karda või hirmust üle olla suudab, tuleb vanemal ka hirm alla suruda,“ ütlevad nad. Peter teab oma kogemusest, et heaks ratsutajaks saamine nõuab kõva tööd. „Kes tõesti tahab, saab tulemusi ja piisab lihtsalt vanemate moraalsest toest. Kui aga vanematel on võimalusi, tuleb proovida leida oma lastele võimalikud head ponid. Kui alguses hästi minema hakkab, on suurem tõenäosus, et nad selle ala juurde jäävad.“
Emmelyl ja Nielsil on kõik tingimused olemas, aga seda, et Triin ja Peter oma lapsi sunniksid, ei ole. „Isana pean oma lapsi kuulama ja toetama ja vajaduseta nende valikutesse mitte sekkuma. Tehku seda, millega rahul on, ja mis neid õnnelikuks teeb. Vahet pole mis maailmanurgas, miks mitte Eestis,“ ütleb Peter, aga loodab salamisi, et lapsed ratsaspordi juurde jäävad. „Teeme enda poolt kõik, et seda toetada.“
Kes Hollandis Peteri, Triinu, Emmely ja Nielsi kodukandis liikumas, külastagu neid huvitavaid kohti:
Vana hansalinn Giethoorn, Põhjamaade Veneetsia
Erve Brooks, ülivana pannkoogirestoran, Emmely ja Nielsi lemmikkoht
Apeldoornis on kultuurihuvilistele kuningapere kunagine suvekodu Paleis het Loo
Maailmakuulus pianist Wibi Soerjadi teeb lahedaid kodukontserte!
Hollandi kevadised karnevalid ei jää alla Rio de Jainerole!
Weldam Castle- üks Ida-Hollandi suurimaid losse, on kui labürint, mida ümbritsevad uhked parkid
Diepenheim on tuntud oma losside ja igasugu kultuuriürituste poolest.