Tänavu tähistab Eesti Ratsaspordi Liit oma 90. aastapäeva. Sellest tulenevalt tegi hobumaailm.ee aprillikuus juttu ERL-i kauaaegse juhatuse esimehe Heiti Häälega.
Heiti, oled juhtinud Eesti Ratsaspordi Liitu juba hulga aastaid. Noorema rahva jaoks oledki Sa nagu kogu aeg liidu eesotsas olnus. Kui palju neid juhiaastaid tänaseks kogunenud on?
Tänaseks tuleb kuskil sinna 12 kanti. Ratsaliidu juhatuse lihtliikmena alustasin tegelikult juba 1994. aastal.
Minu nägemuses on selle 12 aasta jooksul läbi tehtud arvestatav areng. Oskad vast nimetada, milliseid arenguid pead ise olulisimateks?
Eks neile, kes ise asja sees, on kindlasti igaühele olulisimad erinevad asjad. Hobumaailma lugeja kui ratsaspordiga kursis olev inimene teab kindlasti, et maailmas tiirleb enamik ratsaspordist takistussõidu ümber. Nii on see tegelikult ka Eestis. Eks tegelikult minagi oska rohkem rääkida takistussõidust. Kui ma 94-l aastal ERL-is alustasin, käisid meil diskussioonid, kas korraldada Eesti meistrivõistlused kõrgusel 120 cm või 130 cm. Tundus, et 130 cm peal ei kannata teha, starte jääb liiga väheks. Kompromiss oli 125 cm. Täna oleme seisus, kus meistrivõistlused sõidetakse kahel päeval kolmes voorus ning viimane voor on Kesk-Euroopa liiga tasemel korralik 150 cm ja meil on üle kümne hobuse stardis.
Me oleme tasemes astunud väga pika sammu ja mulle tundub, et ega enam väga pikka sammu meil kodus nikerdades astuda polegi võimalik. Edasiseks arenguks on vaja võistelda teistsuguse tasemega võistlustel, aru saada, mis on meie vahe maailmaga tegelikult. Tänavuseski MK finaalis ei läinud meie sportlastel just hästi, kuid sealt saadav kogemus ja visioon, kuhu on vaja jõuda, on omaette väärt.
Aga räägime siiski ka teistest aladest.
Rääkides teistest aladest, siis kindlasti on edasiminek ka koolisõidus. Meie koolisõitjad käivad üha rohkem rahvusvahelistel võistlustel. Kindlasti märgin ära kestvusratsutajad. Sellel alal on meil tekkinud arvestatav aktiivgrupp, osaletakse rahvusvahelistel võistlustel, meilgi korraldatakse tänavu (toim. intervjuu ajal oli Kurgjärve võistlus alles ees) juba kolmandat korda rahvusvaheline kestvusratsutamise võistlus. Nad on tublid – ei hädalda, saavad korraldamisega suurepäraselt hakkama, leiavad toetajaid jne.
Kolmevõistlus on vast veidike tagasihoidlikum, kuid suurepäraselt on arenema hakanud rakendisport. Sellest alast rääkides mõtisklesin pärast üht järjekordset FEI Peaassambleed, et rakendisport on võibolla ainuke ratsaspordialadest, kus ka eesti ja ka tori hobusel on oma võimalused tippspordis. Kooli- ja takistusõidus on olnud mõningaid sähvatusi ja kõik. Tegelikult tori tõug takistussõidus tiirleb hetkel sisuliselt ju vaid Opaali ümber.
Iga ala juures peab tekkima oma initsiatiivgrupp, siis on oodata arengut. Kõik algab kohalikest väikestest võistlustest, siis toimub loogiline areng – jõutakse välismaale võistlema, tekivad uued kontaktid ja paremal juhul jõutakse ka kodumaise rahvusvahelise võistluse korraldamiseni. Kõik tuleb oma ajaga, seda ei saa teha üle öö.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et viiel ratsaspordialal, sealhulgas kolmel olümpialal, meil tegevus käib. Harrastajate ja hobuste arv pidevalt kasvab.
Veskimetsa baas. Lõppenud on arhitektuurikonkurss. Millised plaanid?
See on tõsine projekt. Loodetavasti saab see valmis Ratsaliidu 95. aastapäevaks, võibolla 100ndaks. Otsuse teeme 30. aprilliks ja täpsematest plaanidest räägime järgmisel Ratsaliidu üldkogul. Kui OÜ Ratsasport projekti vedajana koos Ratsaliidu ja liikmesklubidega suudaks leida mõistliku finantseerimissüsteemi ja see projekt teoks saab, siis olen kindel, et oleme üks väheseid spordialasid Eestis, kel selline baas välja käia on.
Sisehooaeg on märksõna. Ma leian, et just sisehooaeg on suur võimalus ala populariseerimiseks. Vaatame, kui palju on meediakajastust meie võistkonnaalade meistrivõistlustel – korvpall, võrkpall, käsipall jne – millised toimuvad just nimelt talvisel ajal. Miks ei peaks saama sarnaselt kohalike ratsaklubide võistkondlikku võistlust samal tasemel kajastada, samuti ka individiuaalset sisesarja. Iga nädal peab midagi toimuma, siis on võimalik meedia huvi üleval hoida.