Valencia Tour’il („nonstop“ rahvusvaheline takistussõidu võistlus, mis algas 28.01.2020) diagnoositi herpesviirus EHV-1, on teatatud kuuest hukkunud hobustest, võistlused on katkestatud ja veel sealviibivad hobused karantiini jäetud. Mitmed hobused on jõudnud siiski sõita Valenciast koju Belgiasse, Prantsusmaale, Saksamaale. Nendes maades on loomaarstide poolt diagnoositud herpesejuhud, mis on alguse saanud sealtsamast Valencia Tour’ilt. Isoleeritud on 4 hobust, kes sõitsid Valenciast võistlema Dohasse (Katar). Nemad on testitud hetkel EHV negatiivseks ja FEI on andnud loa Doha võistluse jätkumiseks.
Ratsavõistluste toimumine 10 riigis on keelatud vähemalt kuni 28.03.21. Lisaks saab lugeda : www.inside.fei.org
Mõned head aastad tagasi möllas hobuste herpesviirus ka Eestis ja nii mõnigi hobune kaotas sellele viirusele oma tervise ning nii mõnigi oma elu.
Hetkel ei ole viirus teadaolevalt veel Eestisse jõudnud ning lootuses, et see väidetavalt viimaste kümnendite üks agressiivsemaid herpesviiruse vorme, siia ei jõuagi, võiksime siiski meelde tuletada, mida see haigus endast kujutab ning milliseid võtteid saaks rakendada herpesviiruse leviku takistamiseks.
Herpesviroosid on maailmas laialt levinud. Kõige tuntum herpesviirusest põhjustud haigus on inimese lihtne herpes (Herpes simplex) ehk rahvakeeli huuleohatis. Herpesviirused on liigispetsiifilised ja seetõttu ei nakata inimese herpes hobust ega hobuste herpes viirus inimest.
Hobuste herpesviirus e. equine herpes virus (EHV) on tavaline DNA viirus, mida leidub hobuste populatsioonis kõikjal maailmas. EHV üheksast tüvest kolm (EHV1, EHV3, EHV4) kujutavad endast hobustele terviseriske.
Hobuste herpesviiruse tüüp 1 (EHV-1) ja tüüp 4 (EHV-4) võivad mõlemad nakatada hobuste hingamisteid, põhjustades kerget kuni tõsist haigestumist. Haigust iseloomustab palavik, letargia, anoreksia, eritis ninast ja köha. EHV-1 ja EHV-4 viirusesse nakatuvad tavaliselt varsad esimestel elunädalatel või kuudel ja noorhobused. Samuti põhjustab EHV – 1 märadel aborte, elujõuetute järglaste sündi või harvaesinevat halvatusega kulgevat neuroloogilist haigestumist (EHM).
Umbes teiseks eluaastaks on kõik hobused kokku puutunud EHV1 nakkusega. Tavaliselt on esmaseks nakkusallikaks varsa enda ema. Nakatumise järgselt võib viirus looma organismis muutuda latentseks ehk mitteaktiivseks ja hobune muutub kogu eluks viirusekandjaks. Selline loom on ise täiesti terve ja rõõmus ilma igasuguste herpesviiruse tunnusteta.
Herpesviirustele on iseloomulik, et mitteaktiivne viirus võib organismis olles aktiveeruda näiteks stressi mõjul (erakordselt raske treening, pikk transport, võõrutus jne.) ja liikuda kudedesse ning põhjustada haigestumist. Sarnaselt tegutseb ka inimese huuleohatis (herpes simplex), mis ilmub aeg-ajalt huultele väsimuse, depressiooni, külmetuse või muude stressi põhjustavate faktorite toimel.
Uuemad uuringud näitavad, et EHV 1 muteerunud variant EHM ehk hobuste herpesviiruslik müeloentsefalopaatia põhjustab neuroloogilist haigestumist, mida iseloomustavad kerged koordinatsioonihäired kuni tagajalgade halvatus ja surm. Neuroloogiline haigus avaldub kiiresti varieerudes kergest tagajäsemete koordinatsioonihäiretest isegi kuni raske halvatuse ja surmani.
Närvinähtudega haigus tekib juhul kui EHV nakkus kahjustab aju ja seljaaju veresooni, mille tagajärjel tekib kudede kahjustus. Hobustel võivad neuroloogilised nähud avalduda põhihaigusena või järgneda rinopneumooniale või abordile. Haigestuda võivad igas vanuses loomad.
Kuidas viirus levib?
Kõige tavalisem EHV 1 ja EHV 4 levikutee on otsene kontakt kahe hobuse vahel, piisknakkusena haigete ja tervete loomade kokkupuutel. Hobune võib olla väliselt täiesti terve, kuid siiski eritada viirust ninanõre kaudu. Viirus võib levida ka kaudse nakkusena näiteks viirusega saastunud pindadelt või esemetelt. Nakkust võib levitada ka inimene oma käte ja riietega, viirusega saastunud allapanu, varustus, vesi, aborteerunud looted ja lootekestad jms. Arvatakse, et õhu kaudu võib EHM viirus levida kuni 9 meetri kaugusele.
Tavatingimustes on viirus võimeline elama väliskeskkonnas ca 7-10 päeva.
Haigustunnused
Peale nakatumist kestab peiteperiood 24 tundi kuni 4-6 päeva. Nakatumisjärgsed esmased haigustunnused võivad olla mittespetsiifilised. Palavik üle 39° C võib olla ainukeseks märgiks, et hobune on haigestunud EHV nakkusesse. Palavikuga koos võib tekkida köha ja eritis ninast.
Neuroloogisse EHV vormi haigestunud hobusetel võivad kiiresti tekkida koordinatsioonihäired ja nõrkus ning neil on raskusi püstiseismisega. Urineerimine ja roojamine võivad olla raskendatud. Sageli on tagajalad raskemini tabandunud kui esijalad. Ajuhäirete korral tekib raskekujuline uimasus ja isegi kuni koomalaadne seisund. Närvisüsteemis tekkivate häirete raskusaste on hobuseti väga erinev ja sõltub üldisest tervislikust seisundist ja immuunstaatusest ning viiruse virulentsusest ehk tõvestamisvõimest.
Diagnoos
Haigust diagnoositakse laboris PCR meetodil, mis on kiire ja suure täpsusega test, mille abil saab määrata proovis sisalduvaid haigustekitaja DNA ahelaid. FEI soovitab PCR testi herpese diagnoosimiseks kasutada 0, 7 ja 21 päeval peale haige hobusega kokkupuudet.
Enamikul hobustel on veres olemas EHV 1 ja 4 antikehad ja nende antikehade olemasolu vereseerumis ei näita veel haigestumist. Seetõttu sobib diagnoosimiseks ainult PCR test, mitte ELISA-test , sest ühekordne seroloogine testimine EHV suhtes ei anna tõeselt võetavat infot , vaid näitab, kas hobusel on olnud kunagi kokkupuude EHV nakkusega.
Loomaarstile proovi võtmise juhend:
https://www.vetlab.ee/et/loomatervis/proovivotujuhendid/hobused/hobuste%20rinopneumoonia
Ravi
EHM positiivsete hobuste haiguse prognoos tuleneb sümptomite raskusastmest. Rakendatakse toetavat ravi – intravenoosseid vedelikke, põletikuvastaseid ravimeid, viirusevastastast ravi ja muud sarnast, sest spetsiifiline ravim EHV raviks puudub.
Olemasolevad herpesevaktsiinid annavad suhtelise kaitse respiratoorse ja abordivormi vastu, vaktsineerimine ei pruugi ära hoida haigestumist. Regulaarne vaktsineerimine näib uuringute andmetel vähendavat haigussümptomeid ja haiguse raskusastet ja annab tulemust abortide ennetamisel. Vaktsiin, ennetamaks EHV neuroloogilisse vormi haigestumist, seni puudub.
Hetkel väidavad osad eksperdid, et mõistlik oleks hobused vaktsineerida, sest viirus on praegu juba laialdaselt levinud ning vaktsineerimine võiks aidata viiruse levikut vähendada. Vaktsiin on inaktiveeritud ja iseenesest haigust ei saa põhjustada.
Vaktsineerida tohib ainult ilma palavikuta ja ilma süptomiteta hobuseid tallis, kus EHV1 ei ole diagnoositud. Vaktsiinitootjad ei luba kaitset EHV neuroloogilise vormi vastu.
!Kõige tulemuslikum ennetusmeetod on siiski heade hobusepidamise tavade rakendamine!
Haiguse läbipõdemisel tekib lühiajaline immuunsus (3-6 kuud), kuid uue nakatumise korral võib hobune siiski uuesti haigestuda.
Praegu on oluline silmas pidada seda, et välisriigist Eestisse tulnud hobused peavad põhikarjast eemal olema ca 2-3 nädalat. Nendel hobustel peavad olema individuaalsed sööda ja jooginõud, mida igapäevaselt pestakse vee ja seebiga. Samuti on soovituslik neid vähemalt kord päevas rektaalselt kraadida.
Taga tallis maksimaalselt hea ventilatsioon.
Kuna hobused liiguvad riikide vahel palju, siis on hea meeles pidada lihtsaid reegleid:
- Piira hobune-hobune kontakti
- Piira hobune – inimene – hobune kokkupuudet
- Väldi ühiseid joomisekohti
- Väldi varustuse jagamist hobuste vahel , välja arvatud juhul kui varustus on põhjalikult puhastatud ja desinfitseerud
- Jälgi oma hobust – Temperatuuri korral üle 39°C informeeri koheselt oma loomaarsti
Herpesviirused on tundlikud paljudele desovahenditele. Kloorlubja 1:10 vesilahus on EHV desoks piisav. Sobivad ka muud virutsiidse toimega desovahendid. Oluline on meeles pidada, et desinfitseeritavad pinnad tuleb eelnevalt pesta, mustus takistab desoainete toimimist.