Hobused sõdades V: Roomlaste kaotused ratsaväele

Rooma impeeriumi armee ning ratsavägi oli ajastu kontekstis kindlasti kõige paremini organiseeritud, siiski leidusid väejuhid ja sõjaväed, kes suutsid sandarmile Apenniini poolsaarelt vähemalt ajutiselt edukalt vastu hakata.

Roomlaste rohked vallutussõjad, konfliktid toonaste mõjuvõimsate riikidega: Kartaago, Partia, Traakia. Hõimudega: gallid, britid, sküüdid, juudid, saksid, germaanlased. Hunnid jpt. Kõik see ja palju rohkem muutsid nimetuse roomlane ajastu kontekstis nimetuseks anastaja – korrapidaja.

Mõneti omapäraselt sarnanebki Rooma Riik siin Vene Keisririigile XIX sajandil millest tuleb juttu järgmistes osades. Tänapäevases ilmakorralduses võiks siin tuua kahetisena mõjuva võrdusmärgi Ameerika Ühendriikidega. Eks pea siin jänkid ise tegema omad järeldused.

II Puunia sõda, Hannibal ad portas (Hannibal on väravate ees)

Lõppenud Samniidi sõdades (Hobused sõjas IV) loodi roomlaste arvates kord majja kodusel Itaalia saapal. Nüüd arvasid roomlased end omavat õigust vaadelda laiemalt olukorda juba väljaspool Apenniini poolsaart. Kaubandusõiguse pärast, aga maksudest said toonased riigid sarnaselt tänasega suuri tulusid, mindi vaidlema Kartaago linnriigiga.

Rahakas ja võimsat laevastikku omav Kartaago hakkas vastu, kuid sai esimeses Puunia sõjas roomlastelt lüüa. Saadud keretäis polnud siiski suur, kaupmeeste linnriik taastus. Kartaagolaste väejuhiks saanud Hannibal asutas ennast suurearvulise väe saatel teele tänapäevasesse Itaaliasse. Hannibalil oli matkal kaasas mitmeid sõjaelevante, Numiidia ratsavägi, hispaanlaste ja gallide soomustatud ratsavägi, lisaks hulga muud relva kandvat rahvast. Roomagi otsustas väejuht marssida mitte otse vaid üle Alpide. Hannibali vägitükk, tulla lõunamaa poolpaljaste meestega üle Alpide väärib tegelikult suurt tähelepanu. Proovige ise sooja aluspesuta lumistes mägedes turnida. Kõik tehti selleks, et teist vaenupoolt eksitada Loodeti ka juurde värvata värskeid relvakandjaid samniitide, gallialaste ja teiste ümberkaudsete ning roomlastega rahulolematute rahvaste seast.

Antiikaja suurim veresaun, Cannae lahing

Aeg: 216 eKr. Koht: Cannae linnake Itaalias.Vaenupooled: kartaagolased 40 000 raskejalaväelast, 6000 kergejalaväelast ja 10 000 ratsaväelast. Väejuhiks Hannibal. Roomlastel 40 000 leegionäri, 40 000 liitlaste jalaväelast ja ligikaudu 2500 ratsaväelast. Osad allikad annavad roomlaste ratsaväe arvuks siiski 6000. Roomlaste armeed juhtisid kaks konsulit, Gaius Terentius Varro ja Lucius Aemilius Pallus. Olgu öeldud, konsulid juhatasid armeed vabariiklikust demokraatiast lähtudes, ehk siis kordamööda. Ühel päeval oli pealikuks Varro, teisel jälle Pallus.

Hiljem on muide öeldud, roomlaste ülekaalu Cannae lahingus kompenseeris kartaagolaste poolelt vaid üks mees. Hannibal.

Lahing algas 2. augusti hommikul. Madina alguses murdis Kartaago hispaanlaste-gallide ratsavägi Hasdrubali juhtimisel läbi Palluse juhatuse all olnud roomlaste ratsaväest paremal tiival. Roomlaste vasakul tiival oli Varro juhatet ratsavägi hädas Hannibali kamraadi Maharbali juhatatud Numiidia ratsaväega.

Tegelikult olid roomlased sellist asjade kulgu oodanud. Nad nimelt teadsid, ratsavägi jääb Hannibali omale kõvasti alla. Samas olid roomlased kindlad, nende jalameestest leegionäridele pole kartaagolaste jalaväelastest vastast. Nii läkski. Leegionärid surusid kartaagolaste jalaväge raudse järjekindlusega.

Kuid tagasi ratsaväe tegevuse juurde. Löönud roomlaste ratsaväe paremal tiival puruks, pöördusid hispaanlased-gallid Varro juhitud vasaku tiiva ratsameeste vastu, rünnates neid tagant. Ega siingi haamri ja alasi vahele jäänud roomlaste ratsaväel pikka pidu olnud. Rooma ratsavägi pannud selmet auväärselt surra lihtsalt leekima.

Samal ajal lagunes kartaagolaste jalaväe tsenter. Tekkinud lõhesse valgusid leegionärid, arvates lahing on juba lõppemas nende võiduga. Kuid läks nii nagu pahatihti juhtub nendega, kes kipuvad jagama veel laskmata karu nahka. Kavalpeast Hannibal oli lahingu käiku ette aimanud. Roomlaste ratsaväe kaitseta jäänud tiibu ründasid Liibüa jalaväelased. Roomlaste tagala hakkimist alustas aga hetkeks tegevuseta jäänud kartaagolaste ratsavägi.

Lahingupäeva lõpul meenutanud väli Cannae juures tänapäeva jõudnud kirjelduste kohaselt suurt laibamäge. Kartaagolasi hukkunud 8000, roomlaseid 50 000. Märgime ära, Pärnus elab tänapäeval umbkaudu 43 000 elanikku.

Hannibal jäi Itaaliasse 14 aastaks, Roomat ta hävitada ei suutnud. Nagu öeldakse jalgpallis, kui sina väravat ei löö, siis lüüakse sulle. Nii läks ka Kartaagoga. Linn purustati 50 aastat hiljem kolmandas Puunia sõjas. Paistab, kaotus Cannae juures läks roomlastele kõvasti hinge. Igatahes kaeti purustatud Kartaago varemed soolaga. Ikka selleks, et seal enam midagi ei kasvaks.

Järgneva paarisaja aasta jooksul vallutasid roomlased täielikult tänase Itaalia ala, Illüüria, tänapäevase Hispaania ja Portugali alad. Kellel huvi, võib kaartidelt vaadata, kuidas Rooma hakkas laiutama Vahemere äärde jäävatel aladel.

Rooma-Partia sõda

Tänase Iraani ja Iraagi aladele jääv Partia kuningriik sai enesele 64-63 aasta paiku eKr naabriks roomlased, kui Gnaeus Pompeius Magnus oli Roomaga „liitnud“ uue provintsi, mil nimeks Süüria. Provintsi sõitis valitsema Marcius Licinus Crassus. Crassust nimetavad allikad muide jõukal järjel olnud meheks. Sellest ka Crassuse hüüdnimi – Dives, mis maakeeles tähendab rikas.

Crassuse büst; foto Wikipedia

Näib, toonasele rahakale pangahärrale ei mahtunud hinge tema kahe kaasvalitseja juba eelpool nimetatud Pompeiuse ja Caius Julius Caesari edu lahinguväljadel. Ja kadedus on mehi hulluks ajanud läbi aegade. Crassus pööranudki pilgu naabruses asuvale Partia kuningriigile. Mõeldud – tehtud. Crassus suundus 54. aastal eKr üheksa leegioni eesotsas Partiasse. Mõned linnad alistusid roomlastele, neis asunud partlaste väeüksused lahkusid lahingut vastu võtmata. Esialgu sai Crassus oma tahtmise. Sõda tõi talle kuulsust aga peamine raha. Järgmisel aastal, 53. eKr liikus Crassus uuesti röövretkele Partiasse. Teisiti sellist käitumist nimetada ju ei saa. Seekord lisandunud tema leegionitele tuhatkond ratsanikku Galliast, provintsist, mille asevalitsejaks oli Crassuse sõber ja kaasvalitseja esimesest triumviraadist Caesar.

Jätkusõjakäigu põhjustanud tegelikult partialased ise, kes roomlaste sigatsemist ei talunud ja võtsid osa anastatud linnadest oma valdusesse tagasi.

Alalhoidliku mehena oli Crassus seekord kaasa võtnud ligikaudu 40 000 meest, kelle hulka kuulusid 4000 ratsameest ning 4000 meest kergejalaväge. Carrhae juures kohtasid roomlased partlasi, viimaste kuningas Orodes II oli saatnud roomlaseid taltsutama oma andeka väejuhi Surena. Mõneti üllatuslikult käsutanud Surena vaid 14 000 ratsameest. Mati Õun „Rooma, üliriik sõdades“

Siit ka põhjus, miks teiste ja kordades suuremate lahingute asemel vaatleme just seda jõukatsumist. Surena käsutas ainult ratsaväge!

Ratsavägi nahutas leegionäre

Mati Õuna põhjalikult kirjeldatud lahing alanud Partia katafraktide rünnakuga. Roomlased tõrjusid rünnaku ja moodustasid karree. Ei, mitte lihatoote vaid jalaväe ruudukujulise formatsiooni, mida kasutati ratsaväe rünnakute tõrjumiseks. Edasise kirjeldamiseks sobib kõige paremini mõnest vesternfilmidest nähtu. Partia kergeratsavägi ümbritses sarnaselt indiaanlastele filmist roomlaste lahingukorra vibuküttidest kergeratsaväe ringiga. Kergeratsaväelased sisustanud aega lisaks ratsutamisele vibunoolte külvamisega roomlaste suunas. Nähes, et roomlased üritavad vibukütte rünnata, panid viimased ohu eest punuma, ohu kadumisel aga jätkasid nooltekülvi. Crassus Dius, kes oli sõjakäigule kaasa võtnud oma poja Publius Crassuse käskis sellel lõpuks Partia ratsamehi lüüa. Korralikult, nii, nagu peab. Crassus ja poeg arvasid, partlaste lüümiseks piisab kokku 5250 mehest, kelle hulka kuulusid 1300 ratsanikku ja 500 vibukütti.

Partia katafraktid; foto Wikipedia

Esialgu panidki partlased pealetungivate roomlaste eest punuma. Roomlased asunud jälitades juba võidumõtteid mõlgutama. Sarnaselt eelpool kirjeldatud Cannae lahingule. Ning sarnaselt Cannae lahingule tabas neid ja Publiust häving. Partlaste ratsavägi lõpetas roomlaste põhiväe painamise ja keskendus Publiuse rühmale. Viimased taganesid liivakünkale, mille ümber partlaste ratsavägi moodustas taaskord vesternfilmide „indiaanlaste ringi.“ Noolterahega. Publius mõistnud, et lõpp on lähedal ja lasi mõõgakandjal endale Rooma mõõga gladiuse kaela suruda. Tema väesalgast löödud maha üle 4700 mehe, 500 õnnelikku vangistati. Publiuse pea võeti kaasa ja toimetati võika suveniirina põhiväe juures olevale isale.

Roomlased taganesid öösel lähedal asuvasse Carrhaesse. Mati Õun rehkenduste järgi pääsenud linna 26 000 kuni 27 000 meest. Esimese päeva skoor roomlaste kahjuks oli seega ligikaudu 14 000 meest.

Jäädvustus Surena; foto Wikipedia

Vältimaks näljasurma roomlased lahkusid linnast. Öösel. Lootes vibukütid ei näe siis sihtida. Surena seevastu saatis üksused roomlaseid lihtsalt jälitama. Lõpuks kasutanud Surena Crassuse suhtes idamaist kavalust. Nimelt kutsuti nüüd juba murtud Crassus läbirääkimistele. Rooma sõjameeste survel Crassus läkski. Surena laagris kaotanud Crassus pea ja käe, mis saadeti trofeedena kuningas Orodes II-le. Crassuse armeest pääsesid Rooma provintsi Süüriasse vaid 500 õnnesärgis sündinud Rooma ratsameest.

Igatahes jäid partlased roomlaste poolt alistamata. Ning tegevust jagus neil kahel suurel omavahel üsna pikaks ajaks. Ka kuulus keiser Traianus madistas nendega, sedakorda juba 116. pKr. Partlased alistusid lõpuks 227. Pärsia Sassaniididele. Kuid ka Sassaniidide riigi koosseisus tekitasid ratsahõimud Iraanist Ida – Rooma Keisririigile Bütsantsis tõsiselt peavalu.

Järgmiseski osas vaatame roomlaste tegevust. Sedapuhku kokkupõrgetes udusel Albionil, mida tänapäeva geograafias tunneme Inglismaana. Seal astusid roomlastele vastu brittide sõjvankrid. Huvitav saab kindlasti olema ka hunnide pealiku Attila ja roomlaste väejuhi Aetiuse kokkupõrge Katalaunumi väljal. Sealgi oli esimene viiul ratsameeste käes.


Allikad

  • Mati Õun „Rooma, üliriik sõdades,“ „Seitsekümmend suurt lahingut läbi aegade,“ „Antiigileksikon“ ja internet.