Lodevusele ja meelelahutusele allunud Rooma impeeriumi jõukaim klass liitis oma kodanikkonna hulka inimesi allutatud maadelt. Paljud allutatutest omandasid isiklikust vaprusest tulenevalt kõrgeid kohti sõjaväes. Kuid sõjavägi oli siiski kaotanud distsipliini ning muutunud rahvaste paabeliks, mis ei suutnud enam vastu panna ratsudel nomaadide rünnakutele.
Üheks selliseks vapraks roomlaseks oli Doonau ääres rooma ratsaväe kindrali Gaudentiuse poeg Flavius Aetius. Mees, keda poolakas Teodor Parnicki on suurmehe elu käsitlenud raamatus nimetanud ka Viimaseks roomlaseks pidi saatuse tahtel täiskasvanuks saades vastu hakkama hunnide juhi Attila hordidele.
Attila, hunnide juht oli omakorda nomaadide kuningas, kes peamiselt hobustel liikunud rahvaga ähvardas toona Ida- ja Lääne Roomaks jagunenud suurriiki kallaletungide ning hävinguga.
Aetius oli noorukieas nautinud pantvangi staatust hunnide juures. Seega võib öelda, ta oli suurepäraselt kursis vastase sõjaväe, milleks hunnidel peamiselt oli ratsavägi, kasutamise võimalustega ning võis sellest johtuvalt ette aimata vastase strateegilisi kavatsusi. Pantvangid ei olnud ka pantvangid selles mõistes, mida tunneme tänapäeval. On teada, näiteks Aetius juhatanud üht hunnide väeosa väikeses madinas Ida – Rooma Keisririigiga.
Nende kahe mehe saatus on niivõrd kokkupõimunud, et sellest on vändatud mitmeid filme, kirjutatud raamatuid, Giuseppe Verdi on olnud kahest mehest niivõrd suures vaimustuses, et valminud on ka ooper Attila.
Idast tuli oht hobustel
Tuleb mainida, hunnid olid selliseks ohuks, millisega Rooma varem polnud kokkupuutunud. Varasemad barbarid olid olnud peamiselt jalaväelased, nende liikumiskiirus sellest tulenevalt aeglane. Kuid mitte hunnid.
Osa ajaloolaseid on väitnud, et Suur Hiina Müür ehitati peamiselt Hiina kaitseks hunnide eest. Teised kinnitavad, hunnid tulnud oma hobustel kusagilt idast ja sarnaselt hiljem Euroopas möllanud mustale katkule hävitasid kõik elava toona tsiviliseeritud maailmaks peetud alal. Seega, teame, tulid nad kusagilt idast ja hobustel.
Hunnide impeerium; foto Wikipedia
Ühes on aga kõik ajaloolased kindlad. Hunnide peamiseks edu pandiks oli hästi korraldatud ratsavägi. See oli ratsavägi, kus hobused ja mehed olid treenitud silmapilkselt vastava signaali saamisel muutma suunda. Kulla tänapäevased ratsanikud, katsuge sellise vägitükiga hakkama saada grupis, milles on tuhat või rohkem ratsameest! Hunnid võisid märguande peale taganeda, pöörata vasakule ja paremale. Kui anname nüüd igale ratsanikule kätte vibu, millest sai ratsudades lasta, siis saame selleaegse sõjapidamise jaoks kohutava koosluse. Lühidalt, kaasaaegsed kinnitasid, kogu hunnide kultuur oli tihedalt seotud hobustega. Väideti, hunnid elavadki hobustel. Hobune oli hunnidel sõjakaaslaseks, piima – ja vajadusel lihaloomaks.
Igatahes olid hunnid roomlaseid parajalt kohutanud, nad asusid elama impeeriumi aladele Pannoonia provintsi (tänapäevane Ungari), mis suurte karjamaade tõttu näis hunnidele sobilik hobuste karjatamiseks. Siia oligi tegelikult juba eos sisse programmeritud konflikt hunnide ja Rooma riigi vahel.
Roomast tulenevad luksuskaubad nõudsid hunnide ülikkonnalt raha. Raha aga polnud. Hunnid polnud omakorda harjunud tegelema tootva tööga. Nii hakatigi raha ja muud kraami võtma relva ähvardusel sealt, kus seda parajasti hõlpsalt kätte sai. Täpsemalt Ida- ja Lääne Rooma riigist. Nii saigi alguse lugu hunnide karistavast ratsaväest. Hunnide edu kinnitas seegi tõsiasi, roomlased olid V sajandil pKr hädas vandaalide, gootide, germaanlaste, anglite, sakside ja hunt seda teab veel kellega. Ning riik, mis on andunud lodevusele, riik, kus tööd tegev rahvas on muudetud kerjusteks, riik, mis üritab välisvaenlaseid oma territooriumil akumuleerida või heal juhul nende suud kullaga kinni toppida, pole jätkusuutlik.
Lahing Katalaunia väljadel
Aasta 451. pKr. Tegevuskoht toonaste nimetuste järgi Katalaunia väli. Kuigi tänapäeval täpset lahingu toimumiskohta pole nimetatud, pakutakse siiski platsiks, kus üks suuremaid mõõduvõtmisi toonaste ja ka tänaste arusaamiste järgi peeti Chalons-sur-Marnes nimelist piirkonda.
Rooma ajaloolane Jordanes pakub lahingus osalenute arvuks kokku 500 000 võitlejat. Siiski, arvestades selle aja logistikat, varustatust toidu ja muu sõjapidamiseks tarviliku kraamiga pakutakse tänapäeval mõlema poole sõjameeste arvuks 50 000. Seega oli Katalaunia väljadel koos 100 000 verejanulist meest, kellest suur osa hobustel.
Attila pool lõid lisaks hunnidele kaasa idagoodid, gepiidid, Rheini äärsed frangid, burgundid ja hulga muud vähemat rahvast. Hunnid olid ratsa, nende liitlased, välja arvatud idagoodid olid jalaväelased. Idagootide ratsaväge võib muide nimetada ka raskeratsaväeks.
Rooma pool oli Aetiuse juhatamisel pannud välja roomlased – ehk siiski Rooma nüüd juba erinevatest rahvustest sõjamehed, lisaks läänegoodid, frangid, burgundlased ja alaanid. Olgu öeldud, tollane Rooma sõjavägi ei sarnanenud enam Mariuse või Caesari leegionitele. Jõult tugevam ei kuula pahatihti mõistuselt tugevamat. Nii olid ka Rooma uued asukad tõrjunud eemale omaaegsete leegionte tihedas rivis seisnud taktika. Lühike mõõk gladius polnud enam kasutusel, selle oli asendanud barbarite pikem mõõk. Kilbid olid muutunud väiksemaks, kergemaks ja ovaalseks. Kokkuvõtlikult, varem ratsaväele murdmatud formatsioonid (näiteks kilpkonn) olid muutunud üks-ühele käsivõitlust eelistavateks seltskondadeks. Ja see oli veeks hunnide veskile.
Lahing ise väldanud terve päeva, kas juuni või juuli kuus, selles suhtes ajaloolased praegu veel vaidlevad. Tegelikult, hunnidel kirjaoskust toona ei olnud, nii peame siin lähtuma roomlaste jutustatust. Ning kohe põrkame kokku ebakõladega, mis tegelikult viitavad asjaolule, et ajalugu on hulk anekdoote, mille seast ajaloolased valivad välja neile sobiva. Attila, kes olevat lahingupaiga ise välja valinud, avastanud ehmatusega, et selle keskel asub kõrgendik, mida ta pole oma valdusesse veel saanud. Sarnase avastuse olevat teinud ka lahinguvälja mitte valinud Aetius. Igatahes puhkenud künka pärast madin, milles hunnide ratsavägi jäänud kaotajaks.
Hunnide ratsaväe kujutis Ulpiano Checa poolt; foto Wikipedia
Seejärel vahtinud vaenupooled jupp aega teineteisega tõtt, nii nagu filmis Suvitajad fantastilise rolli teinud Lia Laats tegi seda oinaga. Lõpuks alanud lahing toona ebatavalisel ajal, nimelt pärastlõunal.
Edasise paremaks kirjeldamiseks annaksin siinjuures sõna hõimuveljest ungari kirjanik Géza Gardonyle, kes on kirjeldanud lahingut Katalaunia väljadel suurepärases ka eesti keeles sarjas Põnevik ilmunud teoses „Nähtamatu inimene.“
„Kihutame. See tähendab hobune kannab mind. Sest esimesil hetkil olen muidugi jälle nagu halvatud. See põrgulik huilgamine, hobuste hirmunud korskamine, trampimine, üleskeerlev tolm… apokalüptiline maailmalõpp…
Ratsamehed tormavad üha laiali valgudes nagu aedniku kannust voolav vesi. Peagi on mu ümber tekkinud tolmupilvne lage koht, nii-et saan oma vibu valmis panna. Aga ma ei lase veel noolt…
Sarvehääl:
– Lase nool!
Maailm hämardub minu silme ees: see on noolte pilv. Meie noolte pilv…
Aga me kihutame edasi. Tormates näen juba läbi pilude enda ees tihedalt kilpide taha tõmbunud vaenlast. Hobuste rind rudjub müriseva, praksuva jõuga vaenlast. Mürtsuvad, vuhisevad ogalised nuiad. Hui-raa hüüded muutuvad mingiks kohutavaks, venitatud ulgumiseks…“
Tõenäoliselt just nii nägi välja hunnide ratsaväe rünnak selles osalenud sõjasulase silmade läbi. Ning hunnid ründasid Attila juhtimisel roomlaste lahingrivistuse tsentrumit. Kuid esmakordselt ajaloos pidasid viimased Katalaunia väljadel vastu. Hunnid taandusid, võttes uuesti sisse lahingrivistuse. Võitluse käigus hukkus Aetiuse liitlane, läänegootide kuningas Theoderich, kelle surnukeha toimetati öösel lahinguväljalt minema. Kuninga surnukehaga lahkusid lahinguväljalt ka Aetiuse liitlased läänegoodid.
Edasine muutub selle lahingu juures segaseks. Väidetavalt lasknud roomlaste uut rünnakut kartnud Attila põletada suurde hunnikusse kuhjatud sadulad. Sadul oli muide sellelgi ajal üsna hinnatud ja kallis kraam. Attila hoidnud mehi rivis ja üldse kartnud võiduka Aetiuse suuri sigadusi. Ja kõike seda suurest hirmust.
Kes võitis
Hilisemate ja peamine Rooma ajaloolaste väiteil lahingu võitnud Aetius lahkunud ja jätnud lahinguvälja ühes sellel leiduvate rohkearvuliste trofeedega Attilale. Olgu öeldud, trofeede maha jätmist loeti toona põgenemiseks.
Neutraalsed ajaloolased väidavad täna, lahing jäi viiki. See osa ajaloolastest, kes kahtlevad Roomast pärit allikate tõepärasuses nendivad omakorda, tapatalgud Katalaunia väljadel lõppesid hobusemeestest hunnide võiduga. Põhjendus sellekski neil lihtne. Nimelt alustas „haledalt kere peale saanud“ Attila järgmisel, 452. aastal uut sõjakäiku. Sedapuhku jõuti Roomani. Linna siiski ära ei võetud, paavst Leo I tuli Attilale vastu ja anus, et viimane linna säästaks. Kuna palvet toetas suur kott kulda, siis Attila nõustus.
Hiljem asendas relvi juba „diplomaatia.“ Attila väidetavalt tapeti aastal 453. Ning hunnid, kes olid kogunenud tugeva juhi ümber, hajusid.
.JPG)
Ungarlastele on Attila kangelane tänini; Wikipedia fotol pidustused Kurultaj`s 2014.a.
Aetius seevastu tapeti aasta hiljem Roomas keiser Valentinianus III poolt. Keisrihärrat vihastanud Aetiuse juures nimelt see-et viimane tahtis oma pojale hirmsasti naiseks keiserlikku tütart Eudokiat. Kokkuvõtteks kiirenes sellega vaid Rooma riigi krahh.
Järgnevalt vaatame, kuidas hobused aitasid sõjamehi Hiinas
Allikad
- Antiigileksikon, Mati Õun „Rooma, üliriik sõdades,“
- Géza Gardony „Nähtamatu inimene, jumala orjad,“
- Mati Õun, Hanno Ojalo „Võitlused Läänemerel 1914 – 1918, esimene maailmasõda koduvetes,“
- Wikipedia
- Internet