Vana Hiina ratsavägi, sõjavankrid ja ratsamehed pidi sajandite vältel pidevalt vastu hakkama rohkearvuliste nomaadide: hunnide ja mongolite aga ka naabrite, korealased ning jaapanlased rünnakutele.
Hiinlased, kelle riigi algus asetatakse ligikaudu 3500. astasse eKr. on pidanud kogu oma ajaloo vältel tagasi lööma paljude välisvaenlaste rünnakuid. Välisvaenlaste puudumisel ei unustatud verd lasta üksteiselgi, rahvaarvu vähendamisel olid Hiina valitsejail abiks rohkearvulised kodusõjad.
Kuni rändhõimude rünnakuteni kasutasid hiinlased peamiselt sõjavankreid, mille ekipaaž koosnes kolmest inimesest. Üks mees oli ametis hobuse ohjamisega, tema esimene kaassõitja oli oda-, teine vibumees. Briti diplomaat ja kultuuriloolane Edward Theodore Chalmers Werner nimetab oma raamatus Weapons of China (1932), et sõjavankri juurde oli täiendavalt kinnistatud sadakond jalameest, kelle peamiseks kaitsevahendiks olid kilp, ajal, kui vankrisolijad nautisid mõningat turvatunnet isiklikus metallplaatidest turvistikus.
Vankritelt sadulaisse
Werner, kelle pädevuses pole olnud seni põhjust kahelda, paigutab ratsaväe vankritelt hobustele juba Hani dünastia ajal, ehk siis kusagil aastasse 200 eKr, välistamata samas ka varasema ratsaväe olemasolu. Ratsameestelt nõutud nüüd suuremat distsipliini, eraldi nõuded olid seatud ka hobuste hooldamisele. Kohustuslik ja õigeaegne söötmine-jootmine, hooldus, kõike seda pidid tegema tolleaegsed ratsamehed.
Hiinlaste tehniline kopeerimisoskuski pole tekkinud üleöö. Juba toona võeti üle seni eduka vaenlase taktika, aga ka relvastus. Hiinlastel tekkis sarnaselt pärslaste raskeratsaväe katafraktidele oma raskeratsavägi. Raske, soomustatud ratsaväe kasutuselevõtt tingis omakorda ka vastava muutuse taktikas.
Maal Hiina ratsaväest; foto Wikipedia
Ning muutus taktikas tõi kaasa edu. Taganema sunniti hunnid. Need pöörasid pärast saadud keretäit oma otsa Euroopasse. Aga sellest on meil seoses Attilaga juba juttu olnud. Hiinlased alistusid sajandeid hiljem alles mongolitele.
Tagasi rändhõimude – nomaadide, hunnide juurde. Ega siis Suur Hiina müür üksi vaenlast ei tõrjunud. Selleks oli tarvis sõjaväge. Ning sõjaväkke kõlbulikke mehi on Hiinas olnud alati. Hiina oskab tänagi üllatada kõiki suurte inimhulkadega, ega siis aastail enne õnnistegija sündi seal lood teisiti olnud. Hani dünastia (oli vaheaegadega võimul aastail 206 eKr – 23 pKr ja 25 – 220 pKr) võimuloleku aega jääbki üks suuremaid ja rahvarohkemaid hiinlaste võite nomaadidest hunnide vastu. Purustati viimaste hõimuliit Xiongnu, aastal 119 eKr.
Tegevuskoht Mobei Gobi kõrbes. Osapoolteks hiinlased Wei Qing ja Huo Qubing juhtimisel. Mõlemale Hiina väejuhile allus 150 000 jala- ja ratsameest, ehk siis kahepeale kokku 300 000 tigedat, distsiplineeritud ja verejanulist hiinlast. Nomaadidel oli hiinlastele vastu panna 80 000 ratsa – ja 100 000 jalameest, hõimude ühendväe juhiks oli valitseja nimega Ichise, kes kandis tiitlit Chanyu.
Nomaadide impeeriumi kaart; foto Wikipedia
Kampaania alguses näis õnnejumalanna Fortuna rohkem miilustavat nomaadide juhi Ichisega. Nimelt jagasid Hiina väejuhid nagu eelpool mainitud oma kõrilõikajad kaheks. Kahes kolonnis asuti ka vastase poole teele. Teekond ise oli aga 805 kilomeetrit pikk. Ja seda peamiselt mööda vaenlasele kuuluvat territooriumi. Ega siis kohalikud vaenlast lilledega vastu võtnud. Pigem näidati võõraste moonahankijaile ikka althõlma rusikat. Mine tea, vahest vibutati kirvestki.
Olgu lood kohalike vastuhakkajatega, kuidas on, kuid suure logistilise saavutusena kohtas kindral Wei ja 150 000 väsinud meest seni veel Fortuuna lemmiklapseks olevat Ichiset.
Nüüd näis Weil juba vesi ahjus olevat. Nomaadide sõjamehed olid puhanud ja värsked. Wei meestel lõid lisaks tühjusest korisevatele kõhtudele jaladki läbitud teekonnast tuld välja.
Ichise asuski eeliseid kohe ära kasutama. Nomaadid ründasid ringikujuliselt vankrite taha varjunud hiinlaseid noolerahega. Hiinlased vastasid kiirtulega käsiambudest, mis tollel ajal oli vaieldamatult imerelv, ehk Wunderwaffe. Olukord tundub olevat sarnane varem kirjeldatud olukorrale Carrhae lahingus, kus Rooma väejuht Marcius Licinus Crassus partlaste käe läbi oma pea kaotas.
Kaotati 100 000 ratsut
Kuid Wei oskas vaenlaseid üllatada. Kuidas, see jääb siinkirjutajal küll selgusetuks, aga kuidagi õnnestus 50 000 Wei ratsamehel õhtupimeduses vankerlaagrist märkamatult kahes suunas väljuda. Enamgi, ratsavägi pääses Ichise meeste selja taha.
Nüüd oli juba Ichise kord kiruda kurtisaanina käituva Fortuuna kergemeelsust, rasket lapsepõlve ja puust mänguasju. Järgnenud madinas said selja tagant üllatatud nomaadid kolki ja panid punuma. Hiljem vallutas Wei Zhao Xini kindluse ning nomaadide laul oli selleks korraks lauldud. Ka oli selleks korraks nomaadide näol Hiinat ähvardav oht kõrvaldatud. Kuid kõrvaldamise hind oli kallis.
Igatahes on hiinlased lahingu ohvrid piinliku täpsusega üles tähendanud. Nomaadid kaotasid hiinlaste rehkenduse järgi 90 000 meest ja neid juhtinud 87 khaani. Hiinlased kaotasid 20 000 ratsameest. Eks see arv, vähemalt hiinlaste poolelt tundub veidi vähendatud. Paremini iseloomustab vast hiinlaste kaotuseid seik, et kaduma läks ka sõjaväele hindamatu ressurss. Nimelt jäi kadunuks 100 000 hobust. Eks oli kadunud hobuste seas ka koormahobuseid, siiski annab see number aimu hobuste levikust ja tähtsusest vanas Hiinas.
Järgnevas osas pöördume tagasi Euroopasse ning vaatame, kuidas said vana mandri ratsamehed hakkama uue Euroopat ähvardava ohuga. Vahemere ületanud moslemid olid VIII sajandiks kanda kinnitanud Hispaanias.
Allikad
- „1001 Lahingut, mis muutsid ajalugu,” Edward Theodore Chalmers Werner, „Weapons of China,”
- Antiigileksikon,
- Wikipedia
- Internet.