Mongolite ratsaväe mobiilsus, taktika, liikumiskiirus ja saavutatud võidud tekitavad hämmastust ning õudu veel tänapäevalgi, üldse peavad mitmed asjatundjad mongolite ratsaväge üheks parimaks inimajaloos.
Mongolid olid nomaadid, kes ühendati Tšingis – Khaani poolt XIII sajandi alguses ühtseks riigiks. Nende hobustel liikunud sõdalaste võimsust iseloomustab paremini fakt, et kiiresti liitsid nad oma valitsuse alla suurema osa Hiinast, Tiibeti, Korea, Kesk-Aasia, osa Kaukaasiast, Iraani, Iraagi, Afganistani, osa Siberist ning hea lahmaka tänapäevasest Venemaast. Kokku oli mongolite kanna all 22protsenti Maa pindalast, Wikipedia nimetab mongolite impeeriumile suuruselt järgmiseks impeeriumiks Briti Impeeriumi, kus päike kunagi ei loojunud.
Enamgi veel, sõna otseses mõttes murdsid Kesk- Euroopat kaitstes mongolitega piike sakslased, ungarlased, poolakad, prantslased ja hunt seda teab veel mis rahvusest sõjamehed, kellele olid kallid toonased Euroopalikud väärtused nagu katoliku kirik, feodaalne riik ja pärisorjadest talupojad. Siinjuures tulebki au anda teadlastele, kes senini veel vaidlevad mongolite võimsuse põhjuste üle, on vähemalt ühes asjas jõudnud ühisele arusaamisele. Nimelt võitsid mongolid oma lahingud tänu hobustele, täpsemalt tänu kultuurile, kus liikumisvõimalus, sõda ja toit olid tihedalt seotud hobusega.
Fakte mongolite ratsaväest
Oma tänapäevased üksikasjalikumad teadmised oleme saanud peamiselt kahelt XIII sajandi rännumehelt: Veneetsia kaupmehelt Marco Pololt ja frantsiskaanlasest mungalt Giovanni Piano Carpinilt, keda tunneme ka nime Giovanni da Pian del Carpine all. Mõlemad on reisikirjades täheldanud hobuste suurt tähtsust mongolite ühiskonnas.
Mongolite ratsaväelase koolitus algas maast-madalast. Ratsutamiskunsti ja oskust liikuvalt hobuselt vibu laskma hakkasid noored mongolid õppima alates kolmandast eluaastast. Mongolite teiseks trumbiks lisaks meeste headele oskustele relvade käsitlemisel oli nende ratsaväe kiirus. Vene teadlased, kes senini murravad pead, miks nende esivanemad mongolite invasioonile alla vandusid ja allusid niinimetatud mongoli – tatari ikkele, on välja arvestanud, et mongolite ratsavägi liikus isegi lahinguid pidades kiiremini, kui seda tegid motoriseeritud väed II Maailmasõjas.
Illustratsioon Mongolite ratsaväest; foto Wikipedia
Nende arvestuste kohaselt oli mongolite ratsavägi võimeline läbima 700kilomeetrit kahe nädalaga. See on kolm korda rohkem, kui suutsid toonased Euroopa sõjaväed. Vajadusel võisid mongolid läbida 300kilomeetrit kolme päeva jooksul. Kiiruse säilitamiseks võttis mongoli ratsamees rännakule kaasa tavaliselt kolm hobust, keda ta vahetas vastavalt vajadusele.
Lahingus oli sageli ka varuhobustelgi oma roll. Neile asetati selga inimese suurused nukud, mis visuaalselt tekitasid vaenlases tunde, et mongolite sõdalasi on tegelikkuses rohkem. Vaenlasel oli seda raske mitte uskuda, lähemal kontrollimisel võisid uudishimutsejat tabada mõned vibunooled, igasugused optilised ja tänapäeval harjumuspärased abivahendid olid sellel ajal veel leiutamata. Liikumiskordki rännakul oli mongolitel hästi läbi mõeldud. Põhiväge ümbritsesid ees, külgedel ja taga (avangardis, tiibadel ja arjergardis) umbes 300mehelised kergelt relvastatud ratsasalgad, mis tegelesid luure, parimate peatuskohtade otsimise ja vaenlase piilurite kinninabimisega.
Illustratsioon Mongolite ratsaväest; foto Wikipedia
Kiiruse eest maksid mongolid aga lõivu. Kaasa ei võetud suuri, kohmakaid ja raskeid toiduvarusid. Peamisteks toiduaineteks rännakul olid vinnutatud liha ja päikese käes kuivatatud piim. Hädaolukorras võis mongoli ratsamees avada hobuse kaelal asuva veresoone ja imeda sellest värsket verd. Toitumise lõppedes õmmeldi hobuse haav hoolsalt kinni. Ise oli mongoli hobune väikest kasvu ja vastupidav. Vajadusel võis ta endale toitu hankida ka lume alt.
Omaette kunstiks oli mongolitel jõgede ületamine. Riided ja muu vett kartev kraam pakiti nahkkottidesse ja paigutati sadula alla. Seejärel ületas ratsanik hobuse abil jõe ujudes. Nii võis mongolite armee ületada isegi laiema jõe loetud tundidega.
Taktika
Lahingus käitus mongolite armee sarnaselt teistele nomaadide armeedele, mida juba vaadelnud oleme. Kerge ratsavägi manööverdas vaenlase lähedal, külvates selle üle vibunooltega. Selline vastase väsitamine võis väldata tunde. Kui vastast oli juba piisavalt noolterahes praetud, tema lahingukord segi ja mehed tülpinud, asus tegevusse raske ratsavägi, mis viis vaenlase kallal alustatud hävitustöö lõpule.
Olgu öeldud, mongolite rasket ratsaväge võib kirjeldada, kui varasemalt tuntud-vaadeldud pärslaste soomustatud katafrakte. Mehed ja hobused olid kaetud rõngassärkide ning nahksete turvistega, relvadeks piik ja kõver mõõk. Lisaks oli vastavalt soovile, huvile ja oskusele ratsaväelasel kasutada veel sõjakirves, aga ka raske sõjanui. Muidugi ka lasso laadne asi, mida mongolid ise arkaaniks kutsusid. Lahingus üritati vastase ratsaväelane sadulast maha paisata, eeldades õigustatult, et näiteks raskes turvises rüütlist pole pärast õhulendu enam suurt asja.
Üldiselt võibki mongoleid pidada väga õpivõimelisteks. Raske ratsaväe ja selle kasutusviisi õppisid mongolid pärslastelt. Hiinlastelt õppisid nad kindlustuste vallutamist, müüride lõhkumist, püssirohu omadusi ning meresõitu.
Kalka lahingu eelmäng
Nagu ennist juba mainitud, tegelevad mitmed idanaabri ajaloolased mongoli – tatari ikkele põhjuste otsimisega. Täpsemalt soovitakse välja selgitada, miks ja kuidas suutsid mongolid loetud aastatega allutada enesele pea kõik Venemaa selleaegsed vürstiriigid, mis minetasid – välja arvatud Novgorod, oma sisulise iseseisvuse ligikaudu kaheks ja pooleks sajandiks.
Igatahes väidavad Vana – Vene kroonikad, letopis´id, et algselt ei soovinudki mongolid venelastega vägikaigast vedada. Enamgi veel, mongolid saatnud hoopistükkis saadikuid, et venelastega rahu üle kokku leppida. Probleemiks, mis ühelt poolt Vene vürstiriikide ja teiselt poolt Tšingis khaani juhitud mongolite riigi vahel üles kerkis olid polovetsid. Nomaadid, kelle juht khaan Köten, inglisepäraselt Kotyan oli juba varasemalt suhelnud Vene vürstidega. Köten oli algselt olnud muuhulgas ka mongolite liitlaseks, isegi sõdinud nendega koos alaanide vastu. Alaanide purustamise järel pööranud aga Köten mongolitega tülli ja tulnud aastal 1222 oma väimehelt Galiitsia – Volõõnia vürstilt Mstislav Mstislavovits Udatnõilt abi nõutama. Igatahes kogunesid Lõuna – Venemaa vürstid 1222. aastal Kiievisse, kus kolme suurvürsti, lisaks Mstislav Udatnõile ka Kiievi Mstislav Svjatoslavovitši ja Suzdali Juri Vsevolodovitši juhtimisel otsustati, et polovetse peab aitama ning mongoleid on mõistlik tõkestada võõral maal. Ühiselt määrati kohtumispaik, kuhu Lõuna – Vene vürstid ja vürstikesed asusid oma vägede – družiinade eesotsas kogunema.
Sellest kuulnud mongolite juhiks olnud Džebei ja Sübedei saatsid venelaste juurde saadikud, kes teatasid vürstidele, et nemad, mongolid ei ole puutunud ega ka kavatse puutuda venelaste linnu ja külasid. Nad tahtvat vaid karistada oma polovetsidest tallipoisse, kes on ülbeks kätte läinud. Enamgi, saadikud soovitasid venelastel endil võtta reetureist polovetside vara, sest viimased on rüüstanud omal ajal ka venelaste maid.
Vürstid ei kuulanud mongolite saadikuid. Enamgi, eirates igasugust, ka toonast diplomaatilist etiketti, saadikutel lihtsalt…
Löödi pead maha! See oli aga selliseks etiketi rikkumiseks, mida mongolid ei andestanud.
Maal lahingust mongolitega; foto Wikipedia
Lahing
Venelasi – polovetse osalenud lahingus erinevate allikate järgi 30 000 ja rohkem, mongolite arvuks on nimetatud 20 000 ja rohkem. Madin Kalka jõel alanud aga mõnede allikate järgi 31. mail 1222, teised pakuvad hoopis juunit 1222. Täpne tapatalgute toimumise asukoht Kalka jõel on senini teadmata. Lahing ise alanud aga venelastele – polovetsidele edukalt. Nende eelvägi ületanud jõe ja rünnanud hoogsalt omakorda mongolite eelväeks olnud mongolite kerget ratsaväge. Mongolid imiteerinud taganemist, mõned allikad väidavad siiski, et taganemine polnud siiski lihtsalt sõjakavaluseks – vesi olnud mongolitel ahjus tõeliselt.
Igatahes jõudnud osa venelasi – polovetse mongolite põhiväeni. Alates sellest hetkest kattuvad kõik siinkirjutajani jõudnud Kalka lahingu kirjeldused. Polovetsid sattunud paanikasse, jätnud oma ettetunginud venelastest relvavennad omapead ja kihutanud paduhirmus tagasi koolmekohani, kus värskelt jõe ületanud ühtse juhtimiseta venelaste peavägi ennast parajasti lahingukorda sättis. Loomulikult läinud liitlaste lahingukord sassi nagu Kört – Pärtli särk pühapäeva hommikul. Kui segaduses venelaste sassis rivikorrani jõudis omakorda mongolite raske ratsavägi oli lahingu saatus selleks korraks otsustatud. Järgnenud tapatalgutes löödud maha ligikaudu 20 000 venelast – polovetsi, hukkunud mongolite arvu pole teada. Olulisim on, et hukkus palju sõjapealikke – väikevürste.
Omalaadse remargina võib märkida, lahingust Kalka jõel kirjutas oma kroonikas ka Läti Henrik. Katoliiklasena nimetas ta mitte just päris neutraalselt õigeusklike ohvriteks esmalt vürst Mstislavi ja sada tuhat meest, kes olid temaga. Eks oli ka XIII sajandil oma meediasõda.
Järgmises osas vaatleme mongolite sõjakäike Venemaa avarustes, aga ka Euroopas.
Allikad: R.G.Grant, „1001 lahingut, mis muutsid ajalugu,” kirjastus Varrak 2012
http://entsyklopeedia.ee/artikkel/kalka_lahing
http://on-infantry.narod.ru/srvec/mongvoi.htm
Wikipedia
internet