Eesti Ratsaspordi Liidu peasekretäri Siim Nõmmoja kinnitusel ei suuda Baltimaade parim suurloomakliinik – Eesti Maaülikooli Kliinik hobuseid ravida.
Vaata ERR artiklit ja videot siit
"Meil on kahjuks näiteid ja päris kurbi näiteid selle kohta, kui hobused haigestuvad ja ei olegi võimalik neid Eestis ravida. Kui on lihtsamad juhud, mingi haav või trauma, siis on see seal võimalik, kuid vähegi tõsisemate juhtumite puhul oleme täitsa hädas," nentis Nõmmoja.
Tuntud ratsasportlase Gunnar Klettenbergi sõnul on Eestis sporthobuste ravis põhimõtteliselt kaks varianti: kas sõita Euroopasse või kutsuda sealt arst siia.
Hiljuti tubli ratsu kaotanud Andrei Dvorjaninovi sõnul on Eestis veterinaaridelt saadav abi suhteliselt kesine ja piiratud. "See ei ole nüüd süüdistus Eestis tegutsevate veterinaaride poole vaid pigem see, et kogu see tegevus on meil organiseerimata," nentis Dvorjaninov.
2004. aastal valminud ning 60 miljonit krooni Euroopa Liidu ja riigi raha neelanud Eesti Maaülikooli Kliinik peaks akrediteeringu kohaselt suutma ravi pakkuda kõigile abivajavatele hobustele üle maa ja seda 24 tundi ööpäevas. Samas on ravila nõutava ööpäeva asemel avatud vaid seitse tundi päevas ning kaheksa veterinaari asemel töötab neid seal kaks.
"Pean tunnistama tõesti, et suurloomakliinik ei anna kahjuks ülikooli kliiniku mõõtu välja. Samas on võimalused meil väga head, kuid meil puudub tööjõud," nentis kliiniku juhataja Kalmer Kalmus.
Dvorjaninovi sõnul kaotas Eesti riik just kliiniku oskamatuse tõttu ühe tubli sporthobuse. Tema kinnitusel ei antud talle kriitilisel momendil haiglasse helistades mitte ühtegi nõuannet ega kontakti, kust hobusele abi saada. "Ainus info oli, et mõlemad arstid viibivad kuuajasel puhkusel ja enne sügist pole mõtet uuesti tülitatada," märkis Dvorjaninov.
Eesti hobuseomanikud on oma operatsiooni vajavaid loomi seni ravinud peamiselt välismaal, kõige lähemal neist Soomes Hyvinkää loomakliinikus, kuhu sõitmine maksab kümneid tuhandeid kroone ning mille käigus loomad kannatavad põrgulikku valu.
Hyvinkää kliiniku tunnustatud veterinaar Olli Mäkela kirjutas "Pealtnägijale", et Eestist toodud hobused jõuavad kliinikusse eranditult liiga hilja ning kinnitas, et ta ei ole seetõttu suutnud 15 aasta jooksul ühtegi väntsutustest räsitud looma päästa.
Nõmmoja sõnul võib täna väita, et Tartus tegutseb kliiniku asemel moodsa veterinaaria muuseum. "See ei ole nüüd küll selline kliinik, mis peaks olema ühe ülikooli juures ja pettunud on kindlasti nii kliendid, patsiendid ja ma arvan, et pettunud on ka üliõpilased, sest kui ei ole kliinikus piisavalt patsiente, siis minu loogika ütleb, et seal ei ole võimalik ka õpetada," tõdes Nõmmoja.
Kalmus viitab aga raha puudusele. "Ega me ei tegele siin oma isikliku hobiga. See on õppekliinik eelkõige, et veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut saaks õpetada tulevasi loomaarste. See on riigi tellimus. Ja kui riik tellib, siis ta peab selle eest maksma. Mitte nii, et me oleme palgata puhkusel ja vähendame kahe aasta jooksul kolm korda palkasid," nentis Kalmus.
Nõmmoja sõnul tuleks suurloomakliinik sulgeda. "Oleme ausad ja tunnistame endale, et Eestil pole sellist kliinikut vaja. 1848. aastal alustatud veterinaariaõpe ei ole meie jaoks – ja parem on õudne lõpp, kui lõputu õudus," ütles Nõmmoja.
Ka Kalmus tunnistas, et Nõmmojal võib õigus olla. "Nii on võibolla inetu öelda avalikkuse ees, aga paraku on see ka meie sisemine sõnum praegu. Me oleme jõudnud selleni, et üsna varsti oleme sunnitud oma uksed sulgema," nentis Kalmus
ERR uudised/Kadi Jaanisoo
Pikem lugu ka postimehes aadressil: http://www.tartupostimees.ee/?id=327124