Jätkame oma möödunud hooaja kokkuvõtteid populaarsuselt ja osalejate arvult kolmanda ala, kolmevõistlusega.
Kui takistus- ja koolisõitjatel oli mullusel hooajal võimalus võistelda kodumaal ka rahvusvahelisel tasemel, siis kolmevõistlejatel seda võimalust ei olnud. Ainsa rahvusvahelise kolmevõistlusena FEI kalendrisse kantud Olustvere mõõduvõtt tühistati ja viidi läbi rahvuslikul tasemel. Sellele vaatamata leidsid meie sportlased võistlusvõimalusi välismaal, kui mitmed Poola reisid võtsid ette Jaagup Kallas ja Erkki Hõim. Kõrgeima koha saavutas Kallas Olli Royaliga, kui oli Strzegomi CCI2*-S võistluses septembrikuu alguses 27 osavõtja hulgas kuues.
Jaagup Kallase hooaja peaeesmärgiks oli Olli Royaliga kvalifitseerumine Prantsusmaal Le Lion d`Angeris peetavatele 7aastaste hobuste MM-ile, mis ka õnnestus. Kahjuks ei õnnestunud aga aasta varem 6aastaste hobuste MM-il saavutatud head kohta korrata.
Kallas ja Hõim olid põhitegijad ka Kose lähistel peetud Eesti Meistrivõistlustel, kus Kallas võttis kulla, Hõim hõbeda. Erkki puhul oli järjekordselt võimalik tõdeda, et tiitlivõistluse arvestusse sai valitud vale hobune. Hõim võitis tegelikkuses võistluse arvestuses napi eduga Kallast ja Ollit hobusega Roleks, kuid EMV arvestusse oli ta üles andnud Aspirini. C`est la vie, ütlevad prantslased.
„Ise ma enda hooajaga rahule ei jää, see oli minu kolmevõistluskarjääri halvim,“ mainib valitsev meister ja edetabelijuht Kallas. Ta leiab, et noorhobuste MM läks peamiselt vähese võistluspraktika nahka. Kallas osales küll mitmetel Poolas peetud rahvusvahelistel võistlustel, kuid täiesti tühjaks jäi plaanides olnud kevadine periood, kui Covidi pandeemia lõi kõikidel treening- ja võistlusplaanid segamini.
Kodumaist hooaega kommenteerides leiab Kallas, et „oli nagu okei“. Positiivse poole pealt mainib ta madalamatel tasemetel tekkinud võistlejate hulka, mis teoorias võiks tulevikus kasvatada ka konkurentsi meistrivõistluste tasemel: „Ala entusiastina teeb kurvaks see, et mingil hetkel tekib meil arvukalt perspektiivikaid noori, kuid miskipärast ka kõik kaovad ja meistrivõistlustel osalevad viimased enam kui 30 aastat ikka samad mehed … Kuskil on viga, selle peale peaksime tõsiselt mõtlema.“
Omaette positiivse teemana saame esile tõsta Kose kolmevõistluskeskuse arengut. Ats Kalju poolt rajatud kompleks oma kaasaegseimate vabariigi krossitakistustega kujunes mullu põhiliseks võistluspaigaks kolmevõistlejatele. Kokku peeti Kose lähistel maha viis võistlust, kusjuures arvestatava populaarsuse saavutasid Madli Mureli ja Sirje Arguse eestvõttel korraldatud Kose Kolmevõistluse Kolmapäeva ja Neljapäeva nime kandnud mõõduvõtud. Korralik täistabamus oli 70cm klassi pakkumine. See tõi arvestatava startide arvu ning lisaks uusi huvilisi kolmevõistluse juurde. Mitmedki sel tasemel sõitnud sportlased stardivad tõenäoliselt järgnevatel aastatel juba kõrgematel tasemetel ja ala kandepind muutub üha tugevamaks. Hästi tehtud!
ERL-i kolmevõistluse manager Elin Jalakas leiab oma Hobumaailmale antud kommentaaris, et üldine vaade lõppenud hooajale on pigem positiivne. „Eriline aasta pani kolmevõistluskeskkonda leidma veidi teistmoodi lahendusi ja mitmedki neist viivad meid positiivses mõttes edasi. Meie hooaeg lõppes 2020.a. alles oktoobris ja seda tänu Ats Kalju kompleksi üliheale krossiväljaku pinnasele. Eelolev hooaeg algab samas kohas juba aprillis ja nii on meil võimalus kolmevõistluse hooaegasi mitme kuu võrra pikendada.“ Sarnaselt Hobumaailma arvamusele leiab ka manager, et lõppeva aasta märksõnadeks on Kose kompleksi jõuline esiletõus ja startide arvu kasv madalamatel tasemetel.