Kui kõikide alade hooaja kokkuvõtet oleme alustanud rahvusvahelises võtmes, siis tehkem seda ka rakendispordis. Rakendispordi rahvusvaheline hooaeg jäi kogu maailmas lühimaks alade võrdluses ja seda ka meie sportlaste vaatenurgast, kui meie ainukeseks rahvusvahelisel tasandil võistelnud rakendisportlaseks jäi Pille-Riin Roosileht.
Pille-Riin, kes teatavasti treenib ja töötab Ungaris, asus starti just nimelt selles riigis peetud kahel rahvusvahelisel turniiril ja seda üheste hoburakendite klassis. Ungari kuulub pikalt maailma rakendispordi esiriikide hulka, mistõttu konkurents on sealsetel võistlustel alati maailmaklassist. Seda enam on rõõm meenutada, et Pille-Riin võttis kahest stardist kaks võitu.
„Rõõm on kindlasti võitudest ja headest koolisõidutulemustest, kuid algsetele plaanidele tõmbas kriipsu peale pandeemia. Tegelikkuses jäi puudu võrdlusmomendist teiste piirkondade sportlaste ja maailma paremikuga, osalemata jäi ka MM-il,“ kommenteeris oma hooaega Roosileht. „Lootuses, et 2021.a. jällegi võistlused toimuvad, olen alustanud süstemaatilisi treeninguid oma ponipaariga ning eeloleva hooaja peaeesmärgiks on hea tulemuse saavutamine septembrikuus Prantsusmaal toimuval ponirakendite MM-il,“ lisas Pille-Riin.
Meie kohalik hooaeg päädis vaid viie rahvusliku võistlusega, kui pandeemia tõttu jäid ära nii kaks Maria talusse kui üks Olustverre plaanitud rahvusvahelised võistlust. Samas ei jäänud meie rakendisportlastel päris välismaal käimata, arvukas meie esindus naases edukalt augustikuus Lätimaal Kocenis peetud võistluselt.
Kahjuks kujunesid väikeseks tagasilöögiks meistrivõistlused, kui osales vaid kolm ekipaaži. Tiitli võitis mäletatavasti Ülar Raudsepp, talle järgnesid Eve Haggi ja Urmas Saks.
Rakendispordi Eestisse toomisel olulist rolli mänginud meie üks staažikamaid rakendisportlasi Urmas Saks mainis lühikommentaaris, et hooaeg oli nagu oli: „Saime hakkama, läks nagu läks. Elame edasi, ju tulevad ilusad ajad jällegi tagasi.“
Meenutades rakendispordi ja Ratsaliidu ühist aastat kokkuvõtvat koosolekut, jäid kõlama kaks suuremat valukohta ala arenguks – treenerite puudus ja järelkasvu vähesus. Mõlema probleemiga on nõus ka Hobumaailm, leides, et mingil määral on need seotud. Meenutades 2019.a. (oli plaanitud ka 2020.a.) Veskimetsas toimunud formaati õppepäev-võistlus, mis oli mõeldud täiesti algajatele, ja selle populaarsust, oleks kindlasti taolises formaadis sündmuste jätkamine kasuks kandepinna potentsiaalsele kasvule rakendispordis. Samas peab selliseid sündmusi toetama treeningvõimaluste ja treeneri olemasolu, sest huvi tekkides, kuid treeningvõimaluste puududes, lahtub huviliste huvi peagi ning oleme ikkagi vanas ja nukras seisus. Siinkohal soovib Hobumaailma toimetus jõudu ning energiat rakendiringkonnale leidmaks aktiivseid eestvedajaid, et seda kaunist spordiala edasi arendada.