Kas oled vahel mõelnud, milline organisatsioon on tegelikult ratsaliit, mis seal õige toimub ja kes seal toimetavad? Aeg muudkui lendab, ratsaalade populaarsus kasvab, võistlejaid tuleb juurde, erinevaid ülesandeid, projekte, ametikohti ja isegi hobuorganisatsioone lisandub. Me ei hooma enam tervikut ning arvatavasti ei suudagi enam tänapäeva infotulva juures paljudesse asjadesse süveneda. Mõnikord tundub, et igaüks ajab oma asja ja üksteist ei kuulata enam ammu. Mõtlesin seetõttu lähemalt kaeda meist nii paljusid ühendavat katusorganisatsiooni Eesti Ratsaspordi Liitu ja sellega seotud inimesi.
1990. aastast tegutsev MTÜ Eesti Ratsaspordi Liit (ERL) ühendab hetkel 42 ratsaspordi ja/või ratsutamisega tegelevat või sellist tegevust propageerivat ja arendavat klubi, ratsaspordikoole, seltse ja ühinguid üle kogu Eesti. Ratsaliidu laiemaks eesmärgiks on ratsutamise ja ratsaspordi propageerimine, võistluste, koolituse ja muude ürituste korraldamine ning liidu liikmeskonna esindamine rahvusvahelistes organisatsioonides. ERL-i strateegilisi otsuseid ja tegevuse suundi juhib kord aastas kokku tulev Üldkogu (kõikide liikmete esindus), kes ühtlasi valib iga nelja aasta tagant organisatsioonile juhatuse. Ratsaspordi võistlusalade arendamise ja spordispetsiifiliste otsuste eest aitavad aga hoolt kanda Klubide Nõukogu, mille ülesandeks on igal sügisel järgneva hooaja kalenderplaani, võistlussarjade, tiitlivõistluste jms. küsimuste arutamine, võistlusalade komiteed, mis koosnevad võistlusalade spetsialistidest, treeneritest ja võistluste korraldajatest, ning võistlusalade mänedžerid, kes koordineerivad personaalselt võistlusalade arenguga seotud küsimusi ning vastutavad koos võistlusalade komiteedega ning ERL-i tegevjuhtidega oma ala käekäigu eest.
ERL Üldkogu 2013. Foto: Külli Tedre
Väga keerulisest minevikust laiahaardelisse olevikku
Ratsaliidu juhatus koosneb täna viiest ühel või teisel moel ratsaspordiga seotud inimesest, kes tulevad kokku vähemalt korra kuus, et arutleda ja otsustada meie ratsaspordi oleviku ja tulevikuga seotud küsimusi. Organisatsiooni igapäevatöö eest vastutab aga juhatuse poolt valitud peasekretär, kes on niiöelda ratsaliidu tegevjuht. Kõlab uhkelt, aga sama uhke on ka selle ametikoha kohustuste nimekiri. Ühingu toimimise ja eluspüsimise huvides on tegevjuhi vastutusel kõik eelarvete ja raamatupidamisega seonduv, arvukate koosolekute organiseerimine koos nende ettavalmistamisega, samuti organisatsiooni dokumentatsiooni haldamine ning arengukava koostamine. Peasekretäril on ka väga oluline esindusfunktsioon, mis hõlmab suhtlust kodumaiste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega (FEI, EEF jt), avaliku sektoriga (Kultuuriministeerium, EOK), pressiga, klubidega, teiste hobuorganisatsioonidega, sponsoritega jne. Tegelikult on tema vastutusalas kõik, mis üldse liidus toimub või sellega seotud on. See tähendab kursis olemist väga paljude valdkondadega korraga ehk kogu ratsaliidu tegevustega.
Soome kolleegiga Kopenhaagenis FEI Üldkogul aastal 2009. Foto: erakogu
Heiti Häälega Kuala Lumpuris FEI Üldkogul. Foto: erakogu
Siim Nõmmoja on olnud ERL-i peasekretär 2001. aastast. Sellele eelnesid ratsaliidus keerulised ajad – 90ndate lõpus raamatupidamine organisatsioonis sisuliselt puudus, üleval olid suured võlad, mis said tänu suurtoetajatele sajandivahetuseks õnneks suuresti likvideeritud. Siiski tuli alustada üsnagi nullist. Siim muigab ja näitab mulle 2001. aasta kalenderplaani, kus on kirjas 39 võistlust; see teeb 3,25 võistlust ühe kuu kohta. „Ainus, mis meil toona oli, oli armastus hobuste vastu, suur südamevalu, mis sellest liidust saab, ning mõned väga head toetajad. Üldiselt on meil üldse läbi kõikide nende aastate vedanud, et meie juhatuses on alati valitsenud üksmeel – see on hindamatu väärtus, mitte kõigil organisatsioonidel ei lähe nii. Meil on ka tohutult vedanud, et ratsaliidu juures on olnud nii palju inimesi, kes on samamoodi hingega ja entusiasmiga, enamasti tasu saamata, appi tulnud. Nad kõik on tegelikult osalised selles, kuhu me täna oleme jõudnud, ja ma arvan, et see koht ei ole sugugi üdini halb. Jah, me võiksime olla paremad, me ise ju tahame seda samamoodi. Meil kõigil on omad puudused, omad eelistused, oleme tavalised inimesed, iseõppijad. Aga mõnikord on tõesti kasulik meenutada, kust me tulime, et märgata tehtut.“
ERLi juhatus, tegevjuhtkond ja mõned äratuntavad sportlased. MK etapp Veskimetsas 2001. Foto: Toomas Huik
Siimul saab tänavu täis 40 aastat hobuste juures toimetamist. Lapsena alustas ta Tähtvere baasist Tartus, sealt, kust kõik teisedki sellekandi noored. „Meie kortermajast Annelinnas käisid mingil hetkel kõik poisid ratsutamas, mina olin tegelikult ainuke, kes jäigi.“ Loomulikult oli tol ajal kõige populaarsem takistussõit, selles jõudis Siim noortekoondise tasemele, võitis isegi paar EMV kulda. Kuid kes oleks võinud arvata, et aegajalt osales ta ka koolisõiduvõistlustel!
Siim ja Larets ning väike meenutus nõuka-ajast… Foto: erakogu
Mingil hetkel tuli aga ratsutamisse paus. Nagu ikka, olid need põhjused sõjaväkke minekus, ülikoolis, pere loomises jne. „Ma ei mäleta, kas see oli nüüd 1994 või 95, kui vanad sõbrad Sven Šois ja Urmas Raag mind tagasi hobuste juurde vedasid. Alguses ikka, et tule vaatama, ja no lõppes see nii, et ostsime kamba peale Luunja talli ära. Ega ma siis ju enam sporti ei teinud, aga hobuse selga satun ikka tänaseni pidevalt.“
Juristi haridusega Nõmmoja oli 90ndatel isegi korra ERL-i juhatuses ning ilmselt sealt tekkiski milleeniumi alguses idee teda peasekretäri kohale kandideerima kutsuda. „Olin ratsasporti näinud igasuguse külje pealt – organisatsiooni seest, võistluse korraldajana, sportlasena, treenerina, harrastajana, hobuse- ja talliomanikuna. Võtsin selle väljakutse vastu, osutusin valituks ja siin ma täna ikka veel olen.“
Poletoga Veskimetsas 2015a. suvel. Foto: Merike Udrik-Õispuu
Siim leiab, et ratsaliit on selle 15 aastaga tohutult kasvanud ning sellega seoses on muutunud ka tema roll ja panustamisvõime. „Kõige enam tuleb arvestada seda, et kui on väga väike organisatsioon, siis sa tead ise kõiki asju ja tegeled ka kõigega, kui aga suur, siis pead otsima abiväge ja hakkama ülesandeid delegeerima. Ei jõua enam igasse detaili süveneda, tähtis on hallata üldpilti ja leida usaldusväärne ning professionaalne meeskond.“ Ta arvab sealjuures, et igasugune kriitika on igati normaalne. „Me peame endale ise ka aegajalt tunnistama, et me ei oskagi ega suudagi kõike, teeme nagu jõuame. Kindlasti on ka minu väljaütlemised ja seisukohad vahel karmid. Aga ma leian, et minu roll ei ole kõiki õlale patsutada, vaid teha seda, mis on Eesti ratsaspordile tervikuna parim. Samamoodi ei pea ka minule õlale patsutama, mulle makstakse numbrite eest, mitte selle eest, et ma oleks hästi lahe tüüp.“
Ratsaliit või hoopis takistussõiduliit?
Aga kui tõesti nendest vigadest või miinustest rääkida, siis tahaksin kohe esile tõsta takistussõidu eelistamise küsimust – on ju meie ratsaliitu lausa takistussõiduliidukski nimetatud. „Ma tunnistan, et minu lemmik on takistussõit, kuna selle alaga ma noorena kõige enam tegelesin. Samas olen isiklikult ka väga huvitatud kolmevõistlusest ning hiljuti käisin Saksa ratsakoolis lausa osalejana rakendispordikoolitusel. Küsimus ei ole siin tegevjuhtkonna isiklikes eelistustes, vaid selles, et takistussõit on nii Eestis kui maailmas kõige populaarsem, see toob sisse kõige rohkem raha ja seda on lihtsam sponsorile ja meediale maha müüa. Takistussõidust tulnud tuludega toetame me kõiki teisi alasid, see on paraku tõde. Alade n.ö. ülalpidamiskulud on kõigil sarnased (edetabelid, koduleht, organisatsiooni juhtimine, Ratsanet, meistrivõistlused jne), aga sisse toob neist paraku enim takistussõit,“ nendib ta.
Legendaarse takistussõiduvõistluse Luunja Karikas korraldajad Siim, Sven ja Aleksander. Foto: erakogu
Kui jutt juba rahale läks, siis arvan, et äkki peakski ratsaliidu eelarve siin hästi jämedalt välja tooma, sest sarnaselt minuga on ilmselt teisigi, kes igasuguste aruannete lugemist väldivad või äärmiselt koormavaks peavad. Et kus siis kõik see raha on ja miks seda kunagi ei jätku?! Ratsaliidu tulud tulevad põhiliselt litsentside ja passide müügist ning liikmemaksudest, millele lisanduvad riigirahad. Sponsorite osakaal ratsaliidu kui organisatsiooni eelarves on minimaalne. Kokku on see summa ligikaudu 500 000 eurot aastas, millest 300 000 € on puhtalt Tallinn International Horse Show (TIHS) läbiviimise kulu. Ülejäänud 200 000 € jaguneb büroo ülalpidamiskuludeks (palgad, raamatupidamiskulud, FEI liikmemaks, kontorikulud) ja spordi ja arendustegevusega seotud sihtotstarbelisteks kuludeks (rahvusvaheliste võistluste korraldamise toetused, noortespordi toetus klubidele, ametnike ja treenerite koolitamine ning atesteerimine, Rohelise Kaardi projektiga seotud kulud jne.) Üha rohkem püüab ratsaliit panustada saavutusspordi projektidesse (EMV-d, sarjad, välisvõistlustel osalemise toetamine.)
TIHS 2006. Väike nõupidamine peakorraldajate kontoris. Foto: Külli Tedre
Kõige keerulisem on leida toetajat justnimelt organisatsiooni kui sellise jaoks,“ seletab Nõmmoja. „Kui sa viid sponsori platsi äärde ja näitad talle ägedat võistlust, siis ta mõistab, kuhu tema raha läheb ja tal tekib nii emotsioon kui arusaam teatavast kasutegurist. Kui ma ütlen, et oleks vaja raamatupidajale või edetabelite koostajale palka maksta, siis see ei ole enam kellegi mure. Lisaks on üldse keeruline leida sponsorit, kes annabki konkreetselt raha. Kõik tahaks mingit teenust või toodet pakkuda,“ võtab ta eelarvelised murepunktid kokku.
Suhete ja suhtlemise hindamatu väärtus
Igapäevaselt jagab Siimuga samu muresid, rõõme ja kohustusi ratsaliidu kõige pikaaegsem töötaja, spordidirektor Riina Pill, kelle vastutusalas on lisaks ka takistussõidu manageerimine. Riina ise arvab, et ehkki paberimajandust jagub korralikult, on tema tööst põhiline osa siiski suhtlusel. „Suhtlemine on keeruline valdkond, sest selle tulemust ei saa mõõta, ometi kulub sellele väga suur osa ajast,“ mõtiskleb ta. Kõik tööülesanded on kuidagi seotud mingisuguste arupärimiste, vaidluste, selgitamiste ja arutlemisega, olgu selleks toimingud FEIs, meie võistlejate saatmine rahvusvahelistele võistlustele, kohalike ja välismaal elavate eesti võistlejate litsentsiprobleemid, laevapiletite organiseerimine, treenerite koolitamine, klubide aruanded, avalikule sektorile projektide kirjutamine ja nende aruandlus või toimingud Spordiregistris. „Kõik organisatsioonid muudavad pidevalt oma süsteeme, vorme ja nõudeid. Igal aastal hakkab nagu kõik täiesti otsast peale. FEI nõudmised näiteks on aastatega täiesti jaburalt detailseks läinud, mis tähendab, et ka suur hulk vana tööd tuleb jälle ümber teha.“ Spordidirektori vastutusalas on mõistagi ka raamatupidamine, igasugune suhtlus ja koostöö klubide ja võistluste korraldajatega, rahvuskoondised, tiitlivõistlustega seotud küsimused, riiklike toetuste haldamine jpm. Aasta suursündmuseks on Riinalegi mõistagi horse show.
Viieaastane juubel! TIHS 2006. Foto: Külli Tedre
Aasta lõpp ja algus on spordidirektori jaoks eriti kiired, kuna tuleb esitada juba uusi projektitaotlusi, teisalt aga täita lõppenud projektide riiklikke aruandeid, mis on äärmiselt mahukad. Aasta alguses on ka paljud sportlased unustanud, et rahvusvahelisi litsentse tuleb uuendada, ning loomulikult meenub see ikka väljasõidueelse päeva hilisõhtul. Riina ei veeda küll kõiki töötunde kontoris, kuid on siiski pea alati kättesaadav ning teeb sageli tööd pärast trenne koju jõudes. Lihtsalt vahepeal tahab ta pühenduda treeneriametile, mida peab oma elus oluliseks. „Ma arvan, et spordiinimestena peame mõistma, et meie elu ei käi kaheksast viieni. Me olemegi 24/7 selle asja sees, ka ratsaliidus.“
Töö ja lõbu käsikäes 2477. TIHS 2014. Foto: Külli Tedre
Endise tipptakistussõitjana on see ala Riinale mõistagi südamelähedasim, kuid ta tunnistab, et tegeleb kohati teiste aladega tööl isegi rohkem. „Takistussõidus on vahest asjad kõige rohkem paika loksunud, probleeme on vähem ja ülesanded konkreetsemad,“ selgitab ta, lisades, et naudib tegelikult seda, kuidas iga päev tema töös on erinev. Spordidirektorina on ta ratsaliidus töötanud aastatel 1993-1997 ning siis juba alates 2001. aastast tänaseni. Riina meenutab samuti segaseid aegu 90ndate lõpus, kui ta Heiti Hääle palvel liitu vabatahtlikuks läks. „Kui tol ajal oli vaja lihtsalt organisatsioon kui selline üldse toimima saada, siis täna me ikkagi oleme keskendunud spordi taseme tõstmisele. Teeme seda nii hästi või halvasti kui olud võimaldavad.“ Riina on südamega asja juures ja usub, et üheks tema suureks plussiks on aastakümnete jooksul kogutud tutvused ja suhted, mis mängivad spordidirektori töös igapäevast rolli. Samas ei ole keegi asendamatu ja ta oleks vabalt valmis ka kõrvale astuma, kui tekiks keegi, kes tahaks seda vastutust võtta.
Kohtunik Mart Maidveega, Rahvuste Karikas 2008 Veskimetsas. Foto: Külli Tedre
Kauaoodatud „tiigrihüpe“ ehk Excelist Ratsanetti
Kui jutt juba vastutusele läks, siis ratsaliidu täpseima silma ja perfektsionistlikuima mõttelaadiga töötaja on ilmselt andmebaaside haldur Ave Talts, keda paljud tunnevad ka arvukate võistluste sekretärina. Kolmas ja ühtlasi viimane põhikohaga töötaja tekkis ratsaliitu Siimu sõnul umbes kümme aastat tagasi, kui oli selgeks saanud, et jõud ei käi enam muud moodi üle. „Ave kihutas oma Ekspressiga mööda võistlusi, samal ajal oli ta juba sel ajal üks pädevamaid sekretäre Eestis. Mäletan hästi, kuidas ma ta Saksa Urmase juures tallivahel kinni püüdsin ja ära rääkisin – noh, et liidus oleks väga abi vaja,“ meenutab Siim. Ave esimeseks ülesandeks saigi edetabelite pidamine, millele lisandus ajapikku muidki kohustusi nagu juhendite, tulemuste ja peakohtuniku raportite kontrollimine, kvalifikatsioonide jälgimine, litsentside haldamine ja muud igapäevased pisiasjad.
Foto: Külli Tedre
Seda, et majandust õppinud Ave on üks kibe exceli-proff, teavad ilmselt paljud, aga tagasihoidliku inimesena ei ole ta arvatavasti eriti sagedasti rääkinud oma hobuste juurde sattumise lugu. Mullegi üllatuseks ulatub see päris kaugele – nimelt Ave hakkas ratsutama juba viiendas klassis, kui sõbranna teda trenni kutsus. Pärnu kandis oli tema esimeseks kodutalliks Audru tall, kust edasi satuti Tihemetsa. Tõsiselt tegeles Ave ratsutamise ja lähemalt takistussõiduga kuni keskkooli lõpuni välja, siis tulid juba ette kolimised, pere loomine ja ülikool. Kõige selle kõrvalt jõudis ta siiski grupitrennides käia nii Luunjas kui hiljem Pärnus Reiu tallis. Uue aastatuhande alguses soetati pere peale hobune Ekspress, kes tõi Avele harrastajate klassides arvukalt võite pea kuus aastat järjest. Nende viimane ühine võistlus leidis muide aset Saku Suurhallis.
Ave ja Ekspress 2004. aastal Veskimetsas Rahvuste Karikal. Foto: erakogu
Ave suhtub ratsutamisse samamoodi nagu oma töösse – maksimalistina. „Ma tahan asju väga hästi teha, muidu ma ei näe sel mõtet. Mulle sobivad numbrid ja täpsus, ja mis puutub näiteks kassapidajana töötamisse, siis ma ei karda raha nagu võibolla mõned teised inimesed,“ iseloomustab ta ennast. Just seetõttu sobis Avele hästi võistluste sekretäriks olemine, mida tuli endise Parkuuri klubi ajal ette väga palju ja kõikidel aladel, ega ole ta seda ametit tänagi täielikult maha pannud.
Tihemetsas Hozjainiga. Foto: erakogu
Ratsaneti loomine, millega alustati tegelikult juba viis aastat tagasi ja mille arendamise juures on just Ave olnud üks võtmeisikuid, on tänaseks päevaks paljud tema ülesanded kergemaks teinud, kuid samas on neid ka teistpidi juurde tulnud. Ka tema jaoks pole tavatu tegeleda tööasjadega veel südaöölgi. „Ehkki mahud on suured, on see samas ikkagi hea töö. Ma teen seda küll tihti kõige jaburamatel kellaaegadel, kuid teisalt ma saan oma aega ise sättida ning tegutseda alal, mis mind huvitab,“ arvab Ave, kelle vastutusalas on lisaks ka kogu ERLi statistika, üleüldine kalenderplaani haldus, määrustike ja ametnike atesteerimise kehtivuse jälgimine, ratsaliidu IT arengukava loomine ning Ratsaneti testimine ja arendamine.
Foto: Külli Tedre