Umbes kuu aega tagasi, 11.-17. juulil, osalesid kolm noort takistussõitjat juunioride ja noorte Euroopa meistrivõistlustel, mis leidis aset Olivas, Hispaanias. Juunioritest olid stardis Mia-Marleen Lanno hobusel Haloubet ning Lene Varula ja Lopez. Noorteklassis esindas Eestit Margareth Eikner ja Luigi.
Juuniorid olid stardis kolmel korral. Mia-Marleen ja Haloubet said kõigis sõitudes 12 kp, Lene ja Lopez tegid kaks sõitu 8 kp-ga ja viimase sõidu sõitsid nad puhtalt. Finaalsõitu meie sportlased ei jõudnud, selleks oleks pidanud jõudma ligi 100 osaleja seast parima 30 hulka. Juunioride EM lõpptulemuseks jäi Lenele 58. ja Mia-Marleenile 79. koht.
Margarethi ja Luigi esimene start algas paljulubavalt, sest nad sõitsid 145 cm kõrguse avaparkuuri puhtalt. Kahjuks sai nende jaoks EM ootamatu lõpu, kui teises parkuuris sai saatuslikuks veekraav ja seetõttu sellest sõidust tulemust kirja ei saanud.
Umbes kuu enne EM-i avaldasime Hobumaailmas artikli, kus meie tiitlivõistlustele minejad tutvustasid nii ennast kui oma hobuseid ja rääkisid nii ettevalmistusest kui ootustest ja lootustest, sealses artiklis jagasid kommentaare ka needsamad noored takistussõitjad, kes end Hispaanias proovile panid. Värskenda oma mälu SIIN.
Siinkohal on tegu aga järellooga. Nüüd on tüdrukutel olnud aega seedida, mis läks hästi ja mis halvasti ning kuidas edasi. Loe, kuidas analüüsisid noored takistussõitjad oma sooritusi ning millised on nende uued eesmärgid.
Kuigi seekord võib kõigi tüdrukute kommentaaridest välja lugeda vähemalt veidike pettumust, oli see vaid üks võistlus sadade ja tuhandete järgmiste hulgas. Juba EM-ile kvalifitseerumine ja seal osalemine on suur saavutus ning need kogemused ja õppetunnid on üliväärtuslikud. Usun, et saan rääkida mitte ainult enda, vaid kogu Eesti hoburahva nimel – hoiame teil kõigil põnevusega pilku peal tuleviku osas ning soovime edu edaspidiseks!
Mia-Marleen Lanno:
Selle võistluse käigus oli kõige suurem väljakutse kuuma ilmaga endast ja hobusest maksimumi väljavõtmine. Mõne stardi ajal oli ligi 40 kraadi sooja ja sellega pidi soojendusel arvestama, soojendusplatsi ääres olid suured tööstuslikud puhurid, et vahepeal hobust jahutada. Samuti pidid mu vanemad soojenduse ajal Haloubet’i iga paari minuti tagant külma veega jahutama. Lisaks sellele sai mu hobune igapäevaselt tilgutit, et ta hüdreerituna püsiks.
Kõige suurem õppetund oli see, et pean paremini ajastama ja arvestama oma hobuse tippvormiga. Suurimaks probleemiks osutus see, et olin lasnud hobuse veidi ülekaaluliseks, mis mõjutas tema sooritust. Arvan tagantjärgi, et oleksin pidanud ka varem hobusele võistlusplaani paika panema ja võib-olla mõne võistluse koguni ära jätma.
Positiivsel noodil oli sellel aastal mu sõitudes vähem vigu ja suutsin enam-vähem teha täpselt nii, nagu Rein mulle ütles. Negatiivne külg oligi see, et tulemused ei rääkinud sõitude eest, sest paksukesele Haloubet’ile oli kolm päeva nii palavas kliimas võistlemine raske.
Game plan edasiseks – eks ikka tugevamalt ja targemalt naasta! Pärast võistlust aitas Cavalor’i maaletooja Anni Mägi koostada Haloubet’ile temale sobiva toidukava, et saada tal üleliigsed kilod maha ja üldiselt paremasse konditsiooni. Endal oli palju õppida oma sõitudest, et mida edaspidi lihvida trennis ja võistlustel. Minu hetke eesmärk on saada rohkem kogemust kõrgemates parkuurides ja õnneks on mul niivõrd hea hobune kui Haloubet selleks olemas.
Lene Varula:
Suurim väljakutse oli ilmselt nii hobustel kui ka ratsanikel kuuma ilmaga vastupidamine ja siiski endast maksimum anda. Minu start juhtus olema päeva kõige palavamal ajal, kus temperatuur päikese käes ulatus lausa 40 kraadini. Õnneks olid korraldajad kõik läbi mõelnud ja hobuseid oli võimalik soojenduse ajal jahutada.
Kohale jõudes oli minu hobune kaotanud mõned kilod ja vajas natuke veterinaari abi, nagu ilmselt enamik hobuseid pärast pikka ja palavat reisi. See tegi mind natuke murelikuks, kuid mõne päevaga oli hobune transpordist taastunud ja tundis ennast hästi.
Minu suurimaks õppetunniks sai sel võistlusel veekraav. Kuigi seda oli mul võimalik enne võistlust mitmeid kordi harjutada, mõtlesin ikkagi ise liiga palju üle, mistõttu tuli ka viga.
Väga positiivselt üllatas Lopez mind oma energiaga, mida tal mõni päev isegi üleliia palju oli. Kuna ta on siiski vanemat iga hobune, siis kartsin, et niisugune kuumus ei mõju ta tervisele hästi, kuid tundus, et tal polnud selle vastu midagi. Head meelt tegid ka kõik sõidud, Lopez pidas kõik päevad suurepäraselt vastu ja hüppas vaatamata minu vigadele väga hästi.
Järgmine aasta uuesti ja proovime paremini! Plaan on sõitudest välja tulnud vigu parandada ja nii ennast kui ka hobust arendada.
Margareth Eikner:
Minu suurimaks väljakutseks oli sellel võistlustel veekraav, millel tekkinud eksimus lõpetas meie jaoks võistluse. Meil pole Luigiga kunagi veekraavil probleeme tekkinud, esimesel päeval hüppas ta seda julgelt, kuid teine päev enam mitte. Lisaks ei kergendanud olukorda suur kuumus. Pärast esimese päeva võistlust ei tundnud Luigi ennast hästi, aga õnneks paari tunniga olukord paranes.
Suurim õppetund sellest võistlusest minu jaoks on alati meeles pidada asju, mis võivad valesti minna ja nii vigu ennetada. Ma olin ise liiga enesekindel, kuna viimased võistlused olid väga edukad. Ma usaldasin Luigit liiga palju ja samas ei toetanud teda ise piisavalt. Väga valus õppetund, aga kindlasti seda enam ei korda.
Tulevikuplaaniks on keskenduda järgmise aasta seeniorite EMi kvalifikatsiooni täitmisele.
