Kaheksa aastat Saksamaal nii groomi kui ratsutajana – meeldejääv kogemus!

Foto autor: Mark Feldhaus.

Töötasin pea 8 aastat Paul Schockemöhle tallides. Tegemist on Euroopa, kui mitte maailma, suurima hobuste aretuse firmaga. Mõned tuntumad nimed, kes seal aretuses on: Balou du Rouet, Baloubet du Rouet, Stakkatol, Chacco Blue, Diarado, Conthargos, Casallco, Cornet Obolensky, Chacoon Blue, Diaron, Dominator, London jne. Aretatakse ka koolisõiduhobuseid isadest nagu Totilas, Fürst Romancier, Vivaldi, Sandro Hit, Sir Donnerhall jne.

Eestist lahkusin 2013. aastal pärast gümnaasiumi lõppu, kuna ei teadnud, mida ülikooli õppima minna. Arvasin, et aasta välismaal hobustega oleks tore vaheldus ja miks mitte teenida raha selle eest, et ratsutada. See on ju pea iga noore ratsutaja unistus!

Kohale jõudes sain aru, et tegelikkus erines peas kujunenud arvamusest kõvasti. Ma polnud elu sees ettegi kujutanud nii palju hobuseid ühes kohas, veel vähem nii palju neid korraga näinud. Esimeses tallikompleksis, kuhu kohale jõudsin ja alguses tööle jäin, oli kokku 8 talli. Seitsmes tallis neist oli ca 20 boksi ja üks väga suur tall, kus oli üle 50 boksi. Lisaks oli neil oma kliinik, kus veterinaarid töötasid 24/7. Kogu kompleks oli jaotatud osadeks ja ka töötajatel oli oma kindel roll: ratsutajad, groomid, varssade ja märadega tegelejad, veterinaarid, sepad. Kokku oli terve väikese Saksa külakese peale umbes 7000 hobust, inimesi elab seal aga ca 2400 ringis.

Hobuste treenimine oli samuti jagatud 4 osasse. Sadulasse panemine ja algõpetused leidsid aset meie juurest umbes 50 km kaugusel asuvas tallis. Sealt transporditi hobused edasi kompleksi, kus õpetati neid edasi ja tehti nendega esimesed hüpped. Seejärel läksid nad edasi kompleksi, kuhu ma 2013. aastal saabusin. Seal treeniti neid kõvemini ja hakati sõitma parkuure. Sealt kompleksist edasi läksid hobused kas otse müügitalli või meie juurest 4 tunni kaugusel asuvasse võistlustalli. Seda siis olenevalt hobuse võimekusest ja kvaliteedist.

Alguses alustasin ma n-ö assisteeriva ratsutajana ehk minu ülesanne oli hobused mu põhisõitjale soojaks sõita ja tema siis hüppas. See tüdruk oli ausõna kõige suurema tööhingega inimene, keda ma kohanud olin. Ta sõitis iga päev ligi 20 hobust, mis tähendas seda, et mina pidin ka vähemalt nii mitme selga istuma. Lisaks sõitsin ma ka natukene rohelisemaid hobuseid, kellega tema kohe alguses hüppama ja treenima ei pidanud. Ma olin varasemalt sõitnud Eestis max 3 hobust päevas ja seda ka siis, kui tõesti-tõesti vaja oli. Peale esimest kahte nädalat olin ma valmis tagasi Eestisse tulema, sest ma olin lihtsalt füüsiliselt täiesti kurnatud. Aga surusin end läbi ja muutsin ka oma suhtumist töösse. Võib öelda, et minusse juurdus see tõeline Saksa korrektsus ja austus töö vastu!

2014. aasta alguses juhtus mul õnnetus, kukkusin koos hobusega läbi takistuse ja murdsin rangluu õlavarreluu küljest lahti. Tehti 2 operatsiooni ning 3 kuud olin rivist väljas. Pärast seda alustasin tööd hoopis groomina, sest mul jäi tol hetkel enesekindlusest puudu, et uuesti tuliste hobuste selga istuda. Niisiis töötasingi paar aastat groomina. Põhiline töö oli teha bokse, panna hobused sõitmiseks valmis, nad vajadusel ette kordetada ja siis aidata ka sõitjal selga istuda. Vajadusel ka sõitjaga kordetada, kui oli vähe tulisem hobune.

2017. aastal soovisin teha juhilube ja tulin selle jaoks neljaks kuuks Eestisse tagasi. Selle aja jooksul ratsutasin suhteliselt palju ja treenisin end üles, et tagasi minnes saaksin jälle ratsutajana tööd alustada, kuna kihk hobuse selga saada oli tagasi tulnud.

Foto loo autori erakogust.

Saksamaale tagasi jõudes vahetasin kompleksi ja läksin tööle sinna talli, kus õpetatakse noori hobuseid esmakordselt hüppama. Seal kompleksis veetsin ka enda viimased 4 aastat, sest läbisaamine ülemuste ja töökaaslastega oli väga-väga hea. Seal sain siis endale kohe 10 hobust sõitmiseks. Umbes aasta pärast tundsin, et olin juba päris tugev ja enesekindel ning noorte energiliste noorhobustega ratsutamine ei olnud probleem – sain hakkama ka vahel ette tulevate perutamistega. Ajapikku sain endale hobuseid veel juurde. Kõige töökam aeg oli siis, kui mu n-ö nimekirjas oli 16 hobust, kellest pooled olid 3-4-aastased täkud. See oli minu kogemuste koha pealt väga suur samm, sest nendega oli tükk tegemist.

Pärast 2,5 aastat selles rollis hakkasin tundma, et olin rohkem väsinud ja mõtlesin, et kuidagi võiks natukene rahulikumalt võtta. Minu õnneks otsustati ehitada sinna samasse kompleksi uus tall, mis oli mõeldud ainult Interneti-oksjonil müüdavate hobuste jaoks. See tähendas, et toodi koplitest 3-4-aastased hobused, kes oma elu jooksul olid näinud inimesi ainult selleks, et keegi neid värgiks või vaktsineeriks. Neil polnud aimugi, kuidas nööri otsas käia, mis on valjad, kaitsmed jne. Oksjonid hakkasid toimuma iga 2 nädala tagant ja see oli ka aeg, et neid hobuseid ette valmistada. Nad tuli klipata, rautada, röntgenpildid neist teha, õpetada varustusega harjuma ja kordetama. Video päeval tuli neile patsid teha ja nad “üles lüüa”. Selles tiimis töötasin kuni “enda aja” lõpuni.

Nüüd olen tagasi Eestis ja meeleldi jagaksin oma kogemusi ja tahaksin anda oma panuse nii tänasesse kui tuleviku Eesti ratsamaailma. Kaheksa aastat Saksamaal oli meeldejääv, adrenaliinirohke ja need aastad on andnud mulle väga palju kogemusi. Soovitan ka teistel noortel ratsutajatel välismaale minna – see on hea võimalus enda arendamiseks ja kogemuste saamiseks. Minu kogemus Saksamaal oli väga erinev sellest, mida olin varem Eestis näinud ja kogenud. Usun, et maailmatasemel tallide nägemine ja nendes töötamine annab väga suure ja väärtusliku kogemusepagasi.