Ingliskeelse ratsaspordimeedia jälgijad on kindlasti märganud tulist diskussioon, mis on kerkinud üles seoses hobuste eetika ja heaolu komisjoni (Equine Ethics & Wellbeing Commission, EEWB) soovitustega FEI-le. Mainitud komisjon esitas hiljuti FEI-le rea ettepanekuid, millest on enim kõneainet pakkunud kannuste muutmine vabatahtlikuks kõikidel ratsaspordialadel ja kangsuuliste muutmine vabatahtlikuks koolisõidus ka Grand Prix tasemel.
Aga kõigest algusest. FEI peaassamblee toimub tänavu 10.-13. novembril Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinnas. FEI on avaldanud juba osa kohtumisel arutlusele tulevaid dokumente ja nende seas on ka EEWB 9-leheküljeline dokument (vt siit). EEWB ettepanekud, sh kannuste ja kangvaljastuse vabatahtlikuks muutmine, tulevad FEI peaassambleel vaagimisele 12. novembril ning on edastatud tagasiside saamiseks ratsaspordi liitudele ja asjassepuutuvatele organisatsioonidele.
20. septembril peetud nõupidamisel selgitas koolisõidukomitee, nad ei toeta muudatust, sest 2019. aastal viidi juba sisse muudatus, millega muudeti kangvaljastus vabatahtlikuks kuni CDI2*ni. Ehk ratsanikud, kes võistlevad CDI2* võistlustel, võivad ka GP skeemis võistelda trenselvaljastusega. Eesti rahvuslikes klassides on samuti lubatud võistelda GP tasemel trenselvaljastusega (koolisõidumäärustik punkt 25.2), erandiks on seenioride tiitlivõistlused.
FEI koolisõidukomitee tõi välja, et võistluspaari oskuste arenedes oleks loogiline, kui kõrgetasemelistel võistlustel võisteldakse kangvaljastusega. Mis puutub kannustesse, leidis koolisõidukomitee, et seda ollakse valmis kaaluma, kuivõrd määrustik lubab hetkel imitatsioonkannuste kasutamist. Küll aga pidasid nad vajalikuks tuua välja, et kannused võimaldavad väiksemate märguannete kasutamist ja kannuste mittekasutamine võib viia liialt nähtavate jalamärguannete kasutamiseni. Viimane kujutab endast koolisõidu jaoks ebasobivat pilti.
Ühisavalduse esitas veel Rahvusvaheline Koolisõitjate ühing ja Rahvusvaheline Koolisõidutreenerite ühing (International Dressage Riders Club, IDRC, ja International Dressage Trainers Club, IDTC). Ühispöördumine oli avalikult üleval ka nimetatud ühingute kodulehel, kuid kui briti väljaanne Horse&Hound selle avaldas ning see (sotsiaal)meedias tormi hakkas tekitama, eemaldati see kiirelt nende kodulehelt.
Kiri on pälvinud palju kriitikat, kuna kasutatakse alatuid demagoogiavõtteid ning esitatakse küsitavaid väiteid. IDRC ja IDTC kirjas, milles kutsuti üles tuginema teaduspõhistele allikatele, väideti muuhulgas, et kangvaljastus tagab hobusele parema raami ja enesekandmise. Seeläbi loodavat parem elastsus ja tasakaal, mida on vaja kõrget koondatust nõudvatel harjutusel. Lõppjärelduses leitakse, et ei kannuste ega kangsuuliste vabatahtlikuks muutmisega ei lahendata hobuste heaolu küsimusi.
Suurbritannia koolisõitja Gareth Hughes lausus Horse & Hound’ile antud kommentaaris, et hea ratsutamine on alati hea ratsutamine, olenemata sellest, kas ratsanik kasutab trensel- või kangsuulist. „Me peaksime rohkem keskenduma sellele, kuidas hobuseid esitletakse ja kuidas sport liigub edasi selles osas, mida kohtunikud areenil otsivad ning mis edendab ratsutamise harmoonilist külge. Selliselt sõites pole vahet, kas su hobusel on trensel- või kangsuuline,” lausus Hughes.
World Horse Welfare tegevdirektor Roly Owers pidas huvitavaks, et neid ettepanekuid vastuolulisteks peetakse. Tema sõnul peaks olema kõige olulisem see, kuidas hobune käitub, mitte suulised või muud abivahendid. Ratsutajatele täiendava valikuvabaduse andmist pidas Roly Owers sammuks õiges suunas. “Mõni võib küsida, miks nad peaksid selle muudatuse tegema. Meie küsime vastu – miks mitte?”
Dr. Inga Wolframm avaldas Eurodressages arvamusloo, milles leidis, et iga ratsavarustus kujutab endast tööriista ja nagu iga tööriista, on võimalik ka ratsavarustust valesti kasutada. Probleem pole tööriistas, vaid inimeses, kes seda valesti kasutab. Nii ratsaspordis kui elus peaks tööriista kasutama, kui ollakse piisavalt kogenud, et kasutada seda õigesti ja ohutult. Kuid tööriist võib muutuda omaette sümboliks, mis tähistab kuhugi kuulumist ja oskusi. Umbes nagu vöö värv võitluskunstis. Inimeste soov kasutada otseteed tippu jõudmisel on mõistetav, ent hobused maksavad tagajärgede eest. Sestap tervitab Inga Wolframm ratsutajatele valikuvõimaluse andmist.
Eurodressage veergudel ilmus ka soomlanna Minna Tallbergi (tema sulest on Eestiski müüdav raamat “Koos hobusega”) arvamuslugu. Viidates mitmele uuringule, kirjutas ta, kuidas hobuste suus on sageli haavad või haavandid, hobused näitavad võistlustel üles valu ja ebamugavust ning paljudel hobustel pole suus isegi piisavalt ruumi kahe suulise jaoks. Paremate teadmistega kaasneb ka moraalne kohustus hobuste heaolu parandamiseks. Üks suuline võtab hobuse suus vähem ruumi kui kaks ning kuna hobuse keelele on rohkem ruumi, on hobusel mugavam. See muudatus ei maksa midagi, kuid parandab hobuste heaolu ning aitab hoida sotsiaalset tegevusluba.
Vahest võtab kogu teema kõige paremini kokku Euroopa Ratsaspordi Föderatsioon (European Equestrian Federation) pressiteade, milles seisis:
“Ajad on muutunud. Ajad, kui spordiliidud korraldasid oma poliitikat ja seega ka reegleid täielikult suletud uste taga, pole enam võimalikud. Vaja on läbipaistvust ja teadlikkust laiemast ühiskonnast, mida me tunneme kui “sotsiaalset tegevusluba”. Ratsaspordi kogukond seisab muuhulgas silmitsi filosoofiliste küsimustega – kas meil on õigus ratsutada ja kas hobune soovib meie spordis osaleda või on ta sunnitud seda tegema.”
Kannuste ja kangsuuliste ümber toimuvas tulises debatis on tähelepanuta jäänud aga veel üks ettepanek, mis omaks samuti märkimisväärset mõju. Nimelt on EEWB teinud ettepaneku harmoniseerida FEI reeglistikku ratsutamisalade üleselt selles osas, kui tugevalt võib kapsli kinnitada. Kapsli kinnituse tugevuse kontrollimiseks soovitatakse kasutusele võtta FEI poolt tunnustatud mõõtevahend. Tegu ei ole iseenesest millegi uuega, sest mitmetes riikides on see mõõteriist juba kasutusel, kuid selgemad reeglid FEI tasandil muudaks ka korrapidajate töö lihtsamaks, kuna lõppeks vaidlused küsimuse üle, kui kõvasti võib kapsel kinni olla ja kust seda mõõta tuleb.
Loodetavasti on otsustajatel oskust ja võimekust näha pikka plaani ning täna tehtud otsused kindlustavad ratsaspordi jätkumise järgnevateks aastakümneteks.