Möödunud nädalavahetusel toimunud Haanjamaa juubelihõngulised kestvusratsutamise võistlused olid taaskord lisaks võistlejatele ja nende abilistele kohale meelitanud ka hulgaliselt niisama huvilisi. Mõned neist juba andunud fännid, osad aga ka ilmselgelt esmakordsed uudistajad. Seetõttu kostus nii mõnegi sõpru-tuttavaid kaema tulnud pealtvaataja suust segaduses küsimusi toimuva kohta. Kui ise alaga seotud pole, võib kestvusvõistluse jälgimine olla üks paras mõistatus.
Diletandile võib tunduda, et ühe kestvusvõistluse vaatamine on sama köitev kui televiisorist tundide kaupa Tour de France'i vaadata. Kes kord on aga rattaspordi fänniks saanud, see jälgib õhinal iga pisiasja. Usun, et samamoodi on ka kestvusratsutamisega. Tõsi, see pole just kõige pealtvaatajasõbralikum distsipliin. Haanjamaal on küll suureks abiks võistluste kommentaatori jagatav info. Rajal toimuva jälgimiseks tuleb aga siiski ise metsa sõita. Mida tasuks siis kestvusvõistlusel tähele panna?
Varajane ärkamine tasub ära – starti mitte maha magada!
Nagu ikka algab kõik stardist. Haanjamaal tähendab see väga varast tõusmist, ent ka pealtvaatajatele tasub see vaev ennast ära. Igal võistlejal on stardieelseks ettevalmistuseks oma rutiin. Mõni eelistab hobuse valmis panna kõrvalisemas kohas vaikuses ja keskendudes, teine teeb seda otse võistlusalal, et nii ennast kui hobust võistluslainele viia. Energiast pulbitsevad hobused ei malda paigal püsida. Seetõttu võib võistluseelne saduldamine olla üsna keeruline tegevus. Hobused tunnetavad hästi, mis neid ees ootab. Kummaline, et eesootav tundidepikkune väga raske töö hobud nii elevile ajab.
Teele minnes on kõik hobused hoogu täis
Ent ka kõige kogenenumal ratsanikul on ikka liblikad kõhus, sest tegelikult pole võimalik kunagi ette teada, mida kõike nende ohtrate kilomeetrite jooksul juhtuda võib. Kaotatud rauad, uperpallid hobusega, lõbusad ja vähem meeldivamad kokkupuuted kohalike elanike või metsaelukatega – need on vaid mõned võimalikud juhtumised. Rajalt eksimised kuuluvad ka harilikult kestvusvõistluse „atraktsioonide“ juurde, kuid Haanjamaal teeb professionaalne rajameister nii head tööd, et isegi kui tundidepikkusest sadulas loksumisest mõistus tuhmub, on keeruline õiget rajamärgistust mitte tähele panna.
Rajamärgistus on Haanjamaal tipptasemel tänu kogenud kohalikele rajameistritele Ivo ja Ivar Tupp'ile.
Hooldetiimil on koguaeg tuli takus
Sel aastal kulges start üsna rahulikult, ilma suuremate vahejuhtumiteta. Niipea kui võistluspaarid ergutustega teele saadetud, hakkab hooldetiimidel kiire, et rajale hoolduspunktidesse söösta. Olenevalt hooldetiimi usinusest ja auto suurusest võib pika võistluse vältel pea paagitäie bensiini ära kulutada. Kohalik autojuht on siin ilmselge eelis. Olgu hoiatatud, et Lõuna-Eesti kurvilistel ja künklikel teedel rallimisele ei pruugi nõrgemate närvid ja seedesüsteem hästi vastu pidada.
Rajal demonstreeritakse osavust pudelite püüdmises ja pangega veeloopimises. Kastmistehnikad on peensusteni lihvitud. Kes eelistab haarata täisgalopilt kandilisi, kes ümaraid pudeleid, mõni on targalt alles hoidnud ja käiku lasknud kõik suured sangaga pesuvahendi pudelid. Kui Marko Albertile oleks kuulsusrikkal Uus-Meremaa raudmehe võistlusel toidukoti ulatanud kestvusratsutamise hooldetiimi liige, poleks selle kättesaamisega ratta seljast kindlasti mingit probleemi tekkinud. Hooldajal peavad olema väledad jalad ning hea randmetehnika. Seega on põnev jälgida ka hooldajate sportlikku vormi.
Groomidel peavad olema kiired jalad ja osavad käed, et tempo pealt abistada
Vahepeal jääb pudelitest valamisest väheks
Oluline on saada rajal hobune jooma. Valmis on pandud tavaline vesi, melassivesi, õunamahl või mis iganes muu vedelik, mida hobustaar võiks
parasjagu eelistada. Varasem harjutamine ja hobuse hea närvikava, et ta oleks nõus ka kaaslastest maha jääma või vajadusel enne edasi jooksma, tasuvad siin küllaga ära. Võite olla kindlad, et ratsanikud rõõmustavad rajal iga pöidlahoidja ja kaasahõikaja üle. Nii raske katsumuse läbimiseks tuleb tuju üleval hoida nii kahe- kui ka neljajalgsetel sportlastel.
Tähtis on saada hobune rajal jooma. Üllatavalt paljud ei taha seda sugugi meeleldi teha ning selleks tuleb enne võistlust pidevalt harjutada.
Värvilisel varustusel on tagamõte
Omamoodi põnev on vaadata, millises varustuses on võistlus ette võetud. Nii erilisi sadulaid, valjaid ja ohtrat värvikirevust muudelt ratsaaladelt ei leia. Ja see pole üksnes edevuse, vaid ka ohutuse pärast. Erksad värvid võidavad paremini näiteks autojuhtide (vahel õnneks ka jahimeeste) tähelepanu. Ratsanike riietus harilikult aga glamuuriga ei hiilga. Mugavus kaalub ilu selgelt üle. Swarovski kristallidest pole just palju abi, kui püksiõmblused on sääred verele hõõrunud ning veel mitukümmend kilomeetrit vaja sõita.
Omamoodi kohanemise tulemus on ka kestvusratsutajate istak. Klassikalist ratsakunsti silmas pidades pole see pehmelt öeldes ideaalne. „Pardiistak“ või „Harley Davidson“ on tuntumad hellitusnimed kirjeldamaks neid imelikke poose sadulas. Koolisõitjatele ei tohi fotosid kestvusvõistlusest vist näidatagi, kaotavad veel söögiisu ja rahuliku une.
Värviline varustus aitab ratsanikku paremini märgata
Kestvusratsutajad teavad väga täpselt, kuidas söömine, joomine või pissihäda hobuse südametööd mõjutavad
Samal ajal, kui rajal rasket tööd tehakse, toimub võistlusplatsil kogu päeva vältel omamoodi melu lainetus. Kui ühtki võistlejat parasjagu (vahe)finišisse tulemas ei ole, näib kõik tüünelt rahulik. Niipea kui kabjaplagin metsa vahelt kostub, hakkab tihe sagimine. Ämbrid, švammid, kastekannud, pudelid, jää, voolikud ja tünnid. Kõik on valmis pandud, vastavalt iga hobuisiksuse eelistustele. Pange hoolikalt tähele, milliseid nippe kasutatakse, et teinekord pea 200 löögi pealt pulss mõne minutiga 64ni saada. Kestvusratsutajad teavad väga täpselt, kuidas söömine, joomine või pissihäda hobuse südametööd mõjutavad. Oma hobuse rahuloleku pulssi võivad nad kohe peast öelda, iseenda omast pole aga tõenäoliselt aimugi.
Enne veterinaarkomisjoni ette minekut peavad hooldetiimid ise kindlad olema, et hobuse pulss on sobivas vahemikus. Eriti oluline on see finišijärgses vet.kontrollis.
Hooldetiim on sama tähtis kui ratsanik ja hobune
Kestvusratsutamine on meeskonnaala. Hooldetiimi töö on sama oluline kui ratsaniku tegemised sadulas. Jälgige meeskondade koostööd: kas tööjaotus on paigas ning kui vilkalt väiksemad probleemid või suuremad äpardumised lahendatakse. Suurematel võistlustel on terved perekonnad rakkesse pandud, ülesandeid jagub ka sõpradele-tuttavatele. Meeskondade hooldealad on omaette vaatamisväärsus. Mõni saab hakkama vaid hunniku veeämbritega, teised on sisustanud terve suure telgi koos kõige eluks vajaminevaga. Soovite soojendusgeeli, jahutusgeeli, beebipuudrit, nuga, nööri või käterätti? Kõik on olemas.
Vaadake ka neid trikke, mida tehakse, et hobune natukenegi sööma-jooma panna. Mitte üksnes energia, vaid hobuse hästi töötav ainevahetus on kestvusratsutamises edu alus. Igasugu vedelikud ja pastad võetakse appi.
Kestvusratsutamine on meeskonnaala, kus kõigil on võrdselt oluline roll
Hobustel võtab harilikult aega, et nad harjuksid kogu nende ümber toimuva sagimise ja toimetamisega, kuid kogenenumad õpivad seda ääretut tähelepanu ja hoolitsust nautima. Araabia hobuste tõuaretuses lähtuti ajaloos põhimõttest, et hobune saaks kõrbes koos inimesega koos telgis ööbida. Kestvusratsutamises on näha, kuidas see aretuspõhimõte on kasuks tulnud ka võistluse ajal. Neljajalgsed puhkavad püstitatud varjude all koos meeskonnaga. Ka veterinaarkontrollides on huvitav jälgida hobuste käitumist ja iseloomu.
Kes siis ikkagi võidab?
Mitte alati see, kes rajal teistest pikalt ees on või esimesena finišijoone ületab. Pole sugugi haruldus, et mõne äparduse tõttu kaotatakse rajal hulga aega ning pingerida sellega sootuks sassi lüüakse. Seekordki pidi näiteks Araabia Ühendemiraatide võistleja rajal ootama rautusabi. Võistluste esmajälgijatele võib tekitada segadust, et uhkelt esimesena finišisse galopeerimisele ei järgne veel võidujoovastust. Tahaks ju kohe juubeldada. Aga võit on käes vaid siis, kui ka veterinaarkomisjon tunnistab hobuse olevat „fit to continue“.
Alles pärast viimast veterinaarülevaatust selgub, kes tegelikult on ikkagi võitja. Kairit Kalbre täitis tänavuse sooritusega ühtlasi viimase vajamineva MM-kvalifikatsiooni ning võtab juba vastu õnnitlusi
Seekordsel Haanjamaa võistlusel polnudki õnneks viimastes veterinaarkontrollides suurt draamat. Esimene 40 km pikkune ring oli sellises kuumas piisavalt raske katsumus, et väiksemadki probleemid ilmnesid juba esimestes vahefinišites. Väljalangejate hulk oli suur. Osalt kuuma ilma tõttu, aga kindlasti ka suuremate riskide võtmise pärast. Siinse piirkonna kalendris on Haanjamaa võistlus ikkagi üks aasta tähtsündmuseid ning see tõukab ehk ka üle pingutama.
Pikk distants on siiski raske ka ratsanikule, mitte ainult hobusele
Kokkuvõttes on kõik raja läbinud ratsanikud ja hobused hakkama saanud kangelasteoga. Ka kõige tulisemad suksud muutuvad võistluse jooksul taltsasteks. Miski neid enam ei häiri, tahaks ainult rohtu krõmpsutada ja natuke silma looja lasta. Ratsanikud käivad ringi õnnelik-totakas naeratus näol. Ainult et liikumine toimub justkui aegluubis. Kuni õhtuse tantsupeoni… Võin omast kogemusest kinnitada, et näiteks Tartu suusamaratoni läbimine isegi Haanja lühikese 80 km distantsi kõrval on täitsa nohu. Kestvusratsutajad ei kaeble, aga teinekord võib võistlusjärgselt kogu keha valutada nii, et isegi lamada on raske. Tõeline vastupidavusproov tulebki alles Haanjamaa kuulsal järelpeol.
Legendaarsel võistlusjärgsel peol ei lase band rahval kunagi niisama istuda