Riia on tore linn. Mulle ta meeldib. Ei oskagi öelda, kas põhjus on minu esivanemate Läti päritolus või minu isikuomadustes, kuid mulle hakkas see linn meeldima esimesest silmapilgust. Eks eelnevas öeldu ole ka üheks põhjuseks, miks aastatel 1996 ja 1997 enamuse päevadest töö asjus siin veetsin. Kuigi pikemad kohalviibimised on jäänud ajalukku, on siiani meeldiv tunne ületada selle sõbraliku vennasvabariigi pealinna piire.
Jõuan Riiga neljapäeval enne võvodkat. Tundub, et kordub Ruila MK-etapi stsenaarium, kuid ruudus või kuubis. Sajab vihma ja seda sajab nii, et õhtustes uudistes kajastavad Riia üleujutusi nii Vene kui erinevad Euroopa telekanalid. Jõuan Kleistu tänavale tund enne ülevaatust, olles kohtunikest teine. Mõned minutid enne saabus otse Otepäält peakohtunik Jalassola. Ülevaatus kulgeb rahulikult, protseduuri lõpuks jõuab läbi ummikute kohale ka Tuvi assistent Aili Ruul. Eestlastel probleeme ei ole.
Võistluspäev algab noorte hobuste sõiduga. Võidu jätab kodumaale Girts Bricis. Meie parimana on kolmas Margit Mägi Tõusval Päikesel (Rising Sun). Vatsel ja Prokurör ajavad takistusi maha ning parimate hulka ei jõua.
130 cm on järgmine kõrgus, kus mõõtu võetakse. Meie poolt on viimasena stardis Kivisild Cinnamoniga ning läheb nagu sageli – viimane võtab võidu. Kuulame Eesti hümni. Lisaks võidule on Tiit Torreroga seitsmes, mis samuti auhinnaline koht.
140 cm raja vaatamisel avastame kolleeg Livmanisega mitmeid eksimusi – küll on okseri tagumised latid esimestest madalamad, küll muud probleemid. Soomlaste (Jalassola peakohtunik, Wrede rajameister) kahevõitlus lõpeb sellega, et kõik jääb nii, nagu väljakule pandud. Esimesena startinud Shpakovski teeb kõigile püüdmatuks jääva aja, kuid üks mahaajamine ei vii teda võidule. Võidab hoopiski valgevenelane Ivanov. Palju ei jää talle alla Heiki Vatsel Feega, kelle tulemuseks teine koht. Ultimus ja Tiit lõpetavd 12 karistuspunktiga, Rein ja A Big Boy 4 karistuspunktiga.
Homme kavas uued sõidu, loodame, et ka uued võidud.