Jaanuari lõpus 26.-27.01 toimus Šveitsis, Lausanne’s FEI Riskijuhtimise seminar, kus Eestit käis esindamas meie kolmevõistluses tegev olev kohtunik Madli Murel. Järgnevalt on Madli teinud meile väga mahuka, ent ääretult vajaliku kokkuvõtte kohapeal arutlusel olnud teemadest.
Seminar oli suunatud eelkõige NSO-dele (National Safety Officer ehk spordi ohutuse edendaja), kuid kohal oli ka mitmeid rahvusvahelise kategooria rajameistreid ja tehnilisi delegaate. Selliseid seminare on FEI nüüdseks korraldanud vahelduva eduga juba 10 aastat ja nendelt kohtumistelt on alguse saanud nii mõnedki ideed, mis nüüdseks juba määrustikes kirjas ja igal võistlusel rakendamist leiavad.
Seekordne seminar keskendus neljale punktile:
- Ametnike ja sportlaste ohutusalane koolitamine
- Equiratings – kuidas saame statistikat riskide maandamiseks ära kasutada
- Purunevad tõkked ja seadmed
- Krossiraja disainimise koolitamine ja abimaterjalid
Need teemad osutusid valituks lähtuvalt eelmise aasta seminarist, kus sai selgeks, et nende peale tuleks fookus suunata.
Ametnike ja sportlaste ohutusalane koolitus on hetkel nii FEI tasemel kui ka rahvuslikul tasemel pea olematu. Ametnikud saavad teadmistele värskendust iga kolme aasta tagant FEI poolt korraldatud kursustelt, mis aga tänapäeva kiirelt arenevas maailmas ei ole piisav. Uued tehnoloogilised lahendused ja lähenemised võistluste ohutumaks läbi viimiseks on pidevas muutumises. Sportlastele ei ole koolitusi ette nähtud, nende teadmised sõltuvad ainult nende treenerite teadlikkusest, mis kindlasti ei ole igas riigis ega igal treeneril samal tasemel.
Sellest tulenevalt on FEI-l plaanis jätkata FEI Campuse keskkonna arendamisega ja pakkuda tulevikus oma teadmiste värskendamise võimalust internetikeskkonnas nii ametnikele kui ka sportlastele. Pakuti ka välja, et ehk tuleks sellise kursuse läbimine teha kohustuslikuks kõigile esimest korda FEI võistlustel startivatele sportlastele.
Väga huvitav oli ka Equiratings’i ettekanne, kus tutvustati erinevaid võimalusi FEI poolt kogutavate andmete analüüsiks ja milliseid järeldusi selle põhjal on võimalik teha. FEI viimase kümne aasta jooksul kogutud andmete põhjal analüüsiti koolisõidu ja takistussõidu tulemuste korrelatsiooni krossi omadega, hobuste vanust, ratsanike kategooriaid, lühikese ja pika kolmevõistluse tulemusi, tõkete paiknemist rajal ja purunevate tõkete mõju. Statistikast tuli näiteks välja, et nii mõnelgi juhul on hobusega koos kukkumisi rohkem nendel tõketel, mis on pealt ümarad, kui sarnastel tõketel, mille kuju ei ole nii andestav. See tekitab küsimusi, kas sportlastel ikka on piisav austus nö. „sõbralikemate tõkete“ suhtes või on põhjus milleski muus. Samuti oli väga huvitav, et ratsanike raskete vigastuste puhul oli väga populaarsete õhkturvavestide kasutus ülekaalus tavalise turvavesti kasutuse suhtes. Kas tõesti määrab see lühike hetk, mis kulub vesti aktiveerimiseks, ratsaniku vigastuste tõsiduse? Teaduslikku tõestust sellele veel ei ole, aga juba on plaanis sellekohased uuringud läbi viia. Muidugi tuleb veel veenduda, et vorme täidetakse igal pool sarnaste põhimõtete alusel, aga kindlasti hakatakse kogutud info põhjal tegema järeldusi. Lõppeesmärgiks oleks igale sportlasele arvutada nö. “ohutusindeks”, mis arvestaks kõiki eelnevaid tulemusi ja aitaks otsustada, kas on valitud võimetele vastaval tasemel võistlus.
Sportlaste parema ettevalmistuse tagamiseks on plaanis ka MER-e karmistada (Minimum Eligibility Requirement – kvalifikatsiooninormid). Numbreid analüüsides tundub, et on mitmeid sportlasi, kes on täitnud praegused normid ja saanud võimaluse raskemale tasemele edasi liikuda, aga nad ei ole seal osutunud edukaks. Kuigi hetkel on madalamatel rahvusvahelisel võistlustel (1* ja 2*) osalemiseks vaja ainult rahvusliku ratsaliidu heakskiitu, siis selleks, et neid otsuseid oleks kergem teha, on plaanis ka nende jaoks soovituslikud kvalifikatsiooninormid välja pakkuda. Samuti tuli juttu ka tagurpidi kvalifikatsioonist – regulatsioon on leidnud palju kasutust erinevate riikide rahvuslikes süsteemides ja tagasiside on olnud väga positiivne. Tõenäoliselt leiaks head kasutust ka rahvusvahelisel areenil.
Sportlaste ja hobuste vigastused on otseselt seotud hobuste kukkumistega ja selleks, et oleks võimalik eelnevatest juhtumitest õppida, tuleks üksteisest eristada rasked ja kergemad vigastused. Kuna mõned raskemad vigastused ilmnevad alles mõne aja möödudes, on sellise statistika tegemine keeruline. Kõige ohtlikumad on ratsanike peavigastused, millest nt. peapõrutuse tuvastamine on väga keeruline. Kui aga laseme peapõrutusega sportlase starti on see omakorda väga suur risk nii hobuse, kui ka ratsaniku heaolule.
Räägiti ka riikide rahvuslike võistluste statistikast ja oli väga huvitav näha, milline on kukkumiste arv erinevatel tasemetel riigiti. Kõige eeskujulikum oli Saksamaa – nendest riikidest, kes statistika esitasid on neil kõikidel tasemetel kõige vähem kukkumisi, mida ei saa öelda suure kolmevõistlusmaa Inglismaa kohta. Siit kerkis ka idee, et ehk oleks sakslastel meile kõigile midagi õpetada? Kas oluliselt väiksem kukkumiste arv võistlustel on seotud ratsanike parema ettevalmistusega ja õigesti valitud raskusega klassis startimisega?
Eesti kolmevõistluste kohta praegu piisavalt täpsed andmed puuduvad ja kindlasti on see üks asi, mida peaksime lähiajal muutma. Nende andmete alusel oleks võimalik hinnata spordiala progressi kvaliteeti ja võrrelda end teiste riikidega.
Purunevad tõkked leiavad nüüdseks kasutust pea igal rahvusvahelisel võistlusel ja ka rahvuslikes klassides on selliseid tõkkeid järjest enam. Kuigi erinevate meetodite välja arendamine ei ole kaugeltki lõpusirgel, siis on selge vajadus hetkel kasutatavad lahendused kirja panna ja standard koostada, et neid kasutataks igal pool ühte moodi ja nii nagu tootja on ette näinud, sest muidu ei pruugi need töötada nii nagu sooviksime. Nii nagu ka on varem spekuleeritud, on kindel plaan purunevate tõkete kasutamine teha FEI tasemel võistlustel kohustuslikuks, kuid millist tüüpi tõketel ja kuidas see täpselt hakkab välja nägema, vajab veel välja töötamist. Kindlasti vajaks teemakohast koolitust ka ametnikud ja eriti rajameistrid, kes peavad juba võistluste ettevalmistuste varajases faasis purunevate tõkete kasutuse paika panema. Samuti rõhutati, et purunevate tõkete kasutamine ei tähenda seda, et saame ehitada tõkkeid, mida ilma puruneva funktsioonita peaksime ohtlikeks. Ei saa garanteerida, et tõke alati vajalikult puruneb ja lahendus on mõeldud eelkõige hobuste kukkumiste tagajärgede tõsiduse vähendamiseks.
Räägiti ka purunevate lahenduste teaduslikest uuringutest, kuidas füüsikaseadustega kaardistada hobuse keha liikumine kukkumise korral ja millist mõju see avaldaks tõkkele ehk siis millise jõu korral oleks vaja, et tõke puruneks. Samuti tuli tõdeda, et hetkel kasutuses olevad kaks lahendust MIM klambrid ja Pin-id ei vabane sama suure jõu korral, seega ei saa öelda, et nad on täiesti võrdsed. Lisaks on huvitav teada, et jõud millega hobune tõket mõjutab ei ole samaväärne tõkke ületamisel risti ja nurga all. On vägagi tõenäoline, et nurga all hüpatava tõkke puhul klambrid ei purune ja kukkumist ei õnnestu ära hoida.
Väga detailselt võeti läbi ka hetkel kehtiv krossi disainimise juhendmaterjal (Cross Country Design Guidelines). Tehti erinevaid ettepanekuid kuidas lahendada bankettide, veepeegelduse ja liiga pehmete hekkidega seoses üles kerkinud küsimusi. Näiteks tahetakse juhendiga määratleda, millise lähenemise ja maandumisega peaksid olema alla- ja üleshüpped ning anda täpsemaid parameetreid ka teiste tõkketüüpide kasutamiseks.
Kõikidel osalevatel ratsaliitudel oli võimalus teha kokkuvõttev esitlus oma riigis viimase aasta jooksul kolmevõistluses toimunust.
Saksamaa ratsaliit on olnud väga innovatiivne ja tegelenud viimase aasta jooksul mitmete põnevate lahenduste välja arendamisega. Sakslased on loonud tervelt kaks äppi krossi tõkkekohtunikele – üks äpp selgitamaks tõkke ületamise hindamist vastavalt määrustikele ja teine äpp selleks, et juba võistluste ajal jõuaks info elektroonselt tulemuste tabelisse. Viimasel on kaks väga positiivset külge – tulemusi on võimalik kajastada veelgi kiiremini reaalajas ja raadioside teel ei ole vaja enam selle osas suhelda, mis jätab raadioühenduse vabaks olulisema info liikumiseks.
Sakslaste ratsaliit on võtnud purunevate lahenduste kasutamist ja arendamist väga tõsiselt. Ratsaliit toetab oma eelarvest kõiki võistluste korraldajaid nende lahenduste kasutamisel, arendamisel ja soetamisel. Rahvuslikel võistlustel on lubatud katsetada uusi purunevaid lahendusi kui võistluste ametnikud need heaks kiidavad. Samuti ei jagata rahvuslikel võistlustel puruneva tõkke aktiveerimise eest võistlejatele karistuspunkte, mis on kaasa aidanud selliste lahenduste populariseerimisele. Samuti on see ajendanud rajameistreid katsetama erinevaid uusi tehnoloogiad purunevate tõkete ehitamiseks.
Sakslased, eesotsas eelmisel aastal meie seast ootamatult lahkunud Gerd Haiberiga, on välja töötanud lahenduse nimega „Klengel süsteem“. Selle süsteemi suureks plussiks on see, et selle saab kokku panna väga käepäraste vahenditega, vaja läheb ainult nööri, vedru ja naelu, mis on võrdlemisi odavad ning kättesaadavad igal pool maailmas. Saksa ratsaliidu abil tehakse süsteemile veel katseid ja uuringuid ning ühel hetkel saab seda ehk näha ka FEI võistlustel.
Selleks, et edendada ohutust kolmevõistluses ja seda eelkõige just vähem kogenud ratsanike seas, korraldab Saksa ratsaliit ohutu spordi infopäevi. Nendel päevad toimuvad näidistreeningud ning demonstratsioonid, kuidas peaks ratsaniku pähe sobituma kiiver ja selga turvavest nii, et need abivahendid ka oma ülesannet täidaksid. Näidistreeningud keskenduvad krossitõkete ohutule ületamisele. Sellised infopäevad on avatud kõigile huvilistele ja see on osutunud väga populaarseks – tribüünid on inimesi täis.
Koostöös eduka sportlase ja treeneri Chris Bartlega on sakslased kokku pannud ohutu krossisõidu õppevideo, mis on eelkõige suunatud vähem kogenud ratsanikele. Selle aasta teises pooles peaks video ilmuma ka inglise keeles ja seda on võimalik alla laadida.
Hollandi ratsaliidu mõtetest jäi kõlama see, et kuna ratsaliidul ei ole piisavalt vahendeid on neil igal võistlusel stardimaksu sisse arvestatud 2,5 eurot, mis läheb riiklikku purunevate seadmete fondi. Fondist saavad toetust kõik võistluste korraldajad.
USAs on noorte sportlaste treenimisel katsetuses kukkumise simulaator, mis annab neile võimaluse õppida hobuse seljast võimalikult ohutult kukkuma, ilma end reaalselt ohtu panemata.
Rootslaste esitlus oli kõikidest teistest kõige pikem ja neil oli väga palju huvitavaid ettepanekuid kolmevõistluse ohutumaks ja avalikkusele atraktiivsemaks muutmiseks.
Palju kõneainet pakkunud kitsaste tõkete lipureegel tuleks rootslaste meelest ära kaotada – endiselt on see liiga keeruline, et seda suudaks kergelt mõista ka pealtvaatajad. Ja kui pealtvaatajad ei saa meie spordist aru, siis kuidas me suudame neile põnevusmomenti tagada? Ja lipureeglit ei oleks tegelikult vajagi, kui muudaksime minimaalset lubatud tõkke laiust.
Räägiti ka kolmevõistluse populariseerimise vajadusest – selleks et sporti elus hoida, on vaja inimesi, kes tahavad seda jälgida. Näitena toodi välja takistussõidule meeletut edu toonud Global Champions Tour.
Rootslased rääkisid ka maalattide/äratõukekoha selgelt maha märkimise vajadust. Madalamates klassides on seda vaja teha juba ratsanike ja hobuste harimiseks. Analüüsides hobuste kukkumiste videosid leiti, et enamus hobuste kukkumised leiavad aset, kuna hobused satuvad äratõukel tõkkele liiga lähedale (kas siis ratsaniku või hobuse eksimuse tõttu) ja ei jõua enne hüpet jalgu tõkkest üle tõsta. Spordi ohutuse parendamiseks ja ratsanike ja hobuste abistamiseks tuleks kasutada maalatti või äratõukekoht selgelt märgistada. Rootsi eksperdid töötasid välja meetodi, kuidas määrata maalati kaugus tõkkest ja kui kõrge see peaks olema, et aidata hobusel hüpata õige kaarega. Kui hobused ja ratsanikud on juba piisavalt kogenud, siis alles tõkked kõrgeimal tasemel võiks olla lubatud ilma maalati/äratõukekohata.
Jaapani esindajad tutvustasid oma plaane seoses tulevaste 2020. aastal toimuvate olümpiamängudega Tokyos. Sellel aastal on neil plaanis võistluspaiga lähedal korraldada proovivõistlus, et näha kuidas võistluste korralduslik pool toimib. Hea meel on näha, et jaapanlased on praeguseks ehitustöödega peaaegu lõpule jõudnud ja loodetavasti Tryoni MM-il toimunud kaos olümpiamängudel ei kordu. Samuti tõdeti, et Tokyo OM tuleb ilmselt läbi aegade kõige raskemates klimaatilistes tingimustes mängud, mis siiani toimunud. Olümpiamängude ajal on Tokyos keskmine õhuniiskus ja temperatuur väga kõrge, mis teeb kõikidel spordialadel võistlemise väga raskeks. Just seetõttu pööratakse nendel olümpiamängudel senisest oluliselt enam tähelepanu riskide maandamisele ja seda absoluutselt kõikidel spordialadel. Peamised küsimused on seotud hobuste jahutamisega ning murekohaks on just see, et kuidas saaks hobuseid efektiivsemalt jahutada enne, soojendusel ning võistlussoorituse ajal, mitte ainult soorituse lõpufaasis.
Briti ratsaliit rääkis oma kogemusest tagurpidi kvalifitseerumise süsteemiga ja kuidas see on nende võistlejate sooritusi positiivses suunas edasi aidanud. Kui mõni võistluspaar on tagurpidi kvalifitseeritud, siis neile määratakse Briti kolmevõistluse organisatsiooni kaudu treener, kes soovi korral aitab tekkinud probleemile lahendust leida ja teeb seda organisatsiooni kulul.
Kokkuvõttes jäi kõlama küsimus – miks ja kellele me seda sporti teeme? Kas selleks, et sportlastele üksteisest mõõtu võtmise võimalusi pakkuda; et sponsoritele võimaldada oma raha loomadesse investeerida; et hobustele leida kohta tänapäeva tehnoloogiast tulvil maailmas või et inimestele pakkuda põnevust spordiala jälgimisel ja võimalust oma lemmikutele kaasa elada? Rohkem kui kunagi varem, tuleb arvestada avaliku arvamusega ja seda ka võistluste korraldamisel arvesse võtta. Kui midagi läheb viltu, võib see info sotsiaalmeedia vahendusel koheselt jõuda kõigini üle kogu maailma. Sama suur mõjuvõim on ka meie kätes positiivsete asjade kajastamisel.
Tõenäoliselt vaadatakse lähitulevikus ka kõikide võistlustega seotud ametnike rollid ja vastutus üle, praegune süsteem on iganenud ja ei toimi enam nii nagu vaja. Kohtunike kogu võistlustel on korraldajale kallis ja ei saa eeldada, et üks ametnikegrupp on ekspert kõigil kolmel alal. Ehk on lahendus jätta ainult peakohtuniku postisoon, koolisõidus võtta appi koolisõidu kohtunikud ja teiste alade paremaks haldamiseks lisada juurde veel üks tehnilise delegaadi positsioon. Samuti leiti, et rajameister peaks rohkem vastutust võtma oma disainitud raja eest, praeguses praktikas vastutab ainult kohtunike kogu.
Põhiline tõdemus on, et modernne kolmevõistlus ei ole see, mis ta oli 20 aastat tagasi, ega isegi see, mis ta oli mõned aastad tagasi. Meie spordiala on pidevas muutumises ja kui me soovime seda jätkata, peame modernse maailma soove arvestama ja nendega kaasa minema.