Koolisõidumäärustiku kohaselt on koolisõidu kui ala eesmärk hobuse võimete ja eelduste arendamine läbi harmoonilise treeningu. Maailmas on olemas ettevalmistuse skaala, mida järgides valmibki hobusest õnnelik atleet.
Rahvusvahelistel võistlustel võistlemist alustatakse Väikese Auhinna tasemel, mida maailmas peetakse raskuselt keskmiseks tasemeks. Aga mis toimub või peab toimuma enne, kui paar rahvusvahelistele võistlustele jõuab?
Koolisõidu arengumaades on välja töötatud võistluste süsteemid, tagamaks hobuste plaanipärase ja harmoonilise arengu, nende eesmärgiks on välistada võimalus, et mõni vajalik arenguetapp vahele jääb.
Hollandis näiteks on olemas eraldi skeemide kogum, mis on mõeldud sõitjatele ratsakooli hobustel. Need programmid on ette nähtud harrastajatele ja mitte profisõitjatele. Austrias ja Saksamaal on välja töötatud skeemid, mis on küll FEI skeemidele sarnased, kuid oluliselt pikemad ja elementide tihedus on suurem, kui vastav FEI analoog. Seega sõitjad ja hobused läbivad tõsise ettevalmistuse juba varakult, mitte ainult oma sportliku karjääri alguses.
Sportlase osavõtt rahvuslikult võistlustelt, kus ta sõidab oluliselt raskemat sõitu kui FEI GP, tagab nende parema valmistustaseme rahvusvahelistel võistlustel. Inglismaal on näiteks 7 raskusastet, mis eelnevad Väiksele Auhinnale.
Loomulikult ei toimu üleminek ühelt tasemelt kõrgemale tasemele üksnes sõitja või omaniku soovil, vaid siis, kui võistluspaar tõestab, et on valmis raskemateks väljakutseteks. Selle jaoks on erinevates riikides erinevad süsteemid.
Inglismaal on edasipääsemiseks olemas punktisüsteem võisteldud sõitude eest, mille kohaselt punkte saab alates saavutatud 60%-st. 1 punkti saab tulemusega 60-61,99%, 2 punkti saab 62-63,99% jne. Selleks, et minna üle raskemale klassile tuleb koguda 14 punkti. Punkte kogub mitte paar, vaid hobune, ja juhul, kui ta on edasi saanud, ei ole enam võimalik sellel hobusel startida madalamates sõitudes. Kuid juhul, kui hobusel vahetub ratsanik, saab uus paar taotleda õigust sõita madalamat sõitu. Kui näiteks hobune on imporditud, siis omistatakse punkte vastavalt vanusele – kuni 4 aastane loom saab 0 punkti ja 10 aastane kuni 450.
Hollandis on vajalik saavutada üle 60% madalamates sõitudes viiel korral, et pääseda raskemasse klassi. Raskemates klassides on vaja juba kümnel korral näidata sama protsenti.
Lõpuks, kui paar on väikese ringini jõudnud ja soovib võistelda CDI-l, peavad nad läbima „sõela“, mis on ka maailmas erinev ja mille kriteeriumid on vähe hägusamad kui ülalmainitud.
Inglismaal on olemas kõrgliiga võistlused, millel on vajalik stabiilselt esineda üle 66% selleks, et saaks pääseda CDI võistlustele. Hollandis ja Austrias on eelisõigus rahvusvahelistele turniiridele koondise liikmetel ja B-koondise koosseisu liikmetel. Koondised vaadatakse üle iga aasta lõpus. Hollandis valivad juuniore ja noori koondistesse vastava vanuseklassi peatreenerid. Kuna paljud hollandlased treenivad Saksa piiri lähedal, siis nendele taotletakse külalislitsentsid Saksamaal võistlemiseks rahvuslikel võistlustel, et tagada parim ettevalmistus pikemaid reise tegemata. CDI-l võistlemine selle külalislitsentsi alla ei käi.
Selline on üldjoontes koolisõidu arenenud riikide vundament, tagamaks hobuste harmoonilise arengu ja millele on rajatud ka nende edu.
Eesti kohta lisaksin, et kuna meil on koolisõit arvu poolest suhteliselt pisike ala, siis meil pole võistlemisele erilisi piiranguid pandud ei kodumaal ega rahvusvahelistel võistlustel. Leian, et see on antud etapil õige, kuna sportlastel on vabad käed valida kus ja mida sõita. Siiski toonitavad selle ala spetsialistid treeningskaala järgimist ja hoiatavad loomade forsseerimise eest raskemateks sõitudeks.
Lõpetuseks soovin lisada kontrastiks, et Hollandis on seenioride koondisesse pääsemise kvalifikatsiooninorm nüüd 71% !!! teatud võistlustel ja seda mitte korra, vaid korduvalt 6 kuu jooksul. Kolm korda saavutatud üle 69% annavad võimaluse kandideerida B-koondisesse. Juuniorid ja noored peavad esinema 3 korda üle 68% ja B-koondise jaoks üle 66%.
Kasutatud E.Shtatnova ja K.Van Endel matejale