Koolisõidukohtuniku aasta 2021, 2. osa: koroonakevadele lisaks veel EHV

Koos GP võitjatega Audruvise maneežis. Foto erakogust.

Kahtlaselt tühi kalender

Kui ma nüüd kalendri välja võtsin, et vaadata, mida ma pärast Indiast tagasi jõudmist tegin, siis esimene mõte oli, et minu Google kalender on kas otsad andnud või mingit kahtlast isetegevust teinud. Aga ei midagi, tegelikult kõik õige. Veebruari ja märtsi koha peal haigutas üüratu tühi auk. Lisaks koroonale oli Valenciast lahti läinud hobuste herpesviiruse laine võistluskalendri lihtsalt puhtaks pühkinud.

Nüüd kahetsen, et olin ära jäänud võistlused kalendrist kustutanud. Kes oleks võinud arvate, et seda infot veel vaja läheb…  Minu mäletamist mööda olid selles kevadises nimekirjas CDI Weikersdorf Austrias, CDI Ypäjä Soomes, CDI Ottawa Kanadas, CDI Maxima Park Moskvas ja ehk veel midagi.

Zoom ja Teams

Selle asemel et kuhugi sõita, oli aega tegeleda teistsuguste asjadega. Minu esimene veebikoolitus oli leedukatele. Koolisõit on aga visuaalne ala ning et jutust midagigi kasu oleks ja vaatajaskond juba peale  esimest 13 minutit juba sügavalt ei magaks, siis on tähtis osa videotel. See aga on nii Zoomi kui Teamsi nõrk koht, aga kuidagi saime hakkama.

Koos Therjega Veskimetsas tehtud treenerikoolitusel proovisime meetodit, kus näitasime arvutist projektoriga seinale ja see sein oligi Zoomi sisuks. Siinkohal peaks tehnoloogia veelgi edasi arenema, Zoom kahjuks siiski reaalses ajas ja ruumis koolitusi täielikult asendada ei suuda.

Valmistasin ka treenerikoolituse videoid. Paari 10-15 minutilise video jaoks klippide otsimine võttis aega päevi kui mitte nädalaid. Aga olin kodus ning sellist erakordset aega tuleb ju millegagi sisustada…

Hooaja algus aprillikuus – Leedu ja Audruvis

Aprilli keskel sai lõpuks Zoomi-kostüüm päris riiete vastu vahetatud ning Baltikumi roadtrip ette võetud. Võrreldes 2020. a koroonakevadega oli asi edasi arenenud ning lõputu koroonatabelite ja nakkumiskordajate asemel otsustas reisimisvabaduse negatiivne PCR test. Nüüdseks oli oma tipphetke saavutanud ka lõputu ankeetide täitmise bürokraatia. See periood oli minu jaoks väga tihe koroonatestimise aeg, kohati lausa kaks korda nädalas. Samuti tulid proovide võtmine sättida minekute-tulekutega nii, et reisilt tuleku viienda päeva nn kordusproov sai pahatihti järgmise sõidu nn esimeseks prooviks. Kuna ma selleks otstarbeks Haigekassa poolt tasuta proove ei saanud kasutada, siis oleksin kindlasti Synlabi kuldkliendiks kvalifitseerunid. Ma ei saa siiani aru, miks neil kliendikaarti pole! Algul hakkasin nalja pärast tehtud proove kokku lugema, aga nii viieteistkümne juures läks asi sassi.

Igal juhul tuli Leetu sõitmiseks teha test ning täita ära ankeedid nii Leetu sisenemise, mõlema Läti transiidi ning Eestisse tagasijõudmise kohta. Kokkuvõtteks võin öelda, et ankeetide ja QR koodide vastu tundsid huvi ainult lätlased ning ei Leedu ega Eesti piiril ei olnud mitte kedagi. Mis on tegelikult loogiline, sest miks ise pingutada, kui lätlased nagunii töö ära teevad.

Roadtripile asusime seekord koos Annikesega. Tegu oli leedukate hooaja esimese rahvusliku võistlusega. Võistluspaik Audruvis on tore ratsakeskus ca 100 km Riiast – nii et sugugi mitte kaugel. Kompleksis on olemas platsid, sisemaneež ning väike hotell ja restoran, kus on spetsialiteediks koha peal kasvatatud hirveliha. Audruvise omanikud on takistussõidusuunalised, kuid seal toimuvad päris tihti ka koolisõiduvõistlused. Seekord oli peale minu ja Annikese kutsutud ka kaks rahvuslikku kohtunikku Poolast.

Klasse jagus A-st kuni GP-ni. Nagu ka meil, sõidetakse seal palju FEI laste skeeme (meie A2, LK1, LK4 ja LR2), seda nii laste, avatud kui harrastajate arvestuses. Kuna laste klasside nn kvaliteedi komponendiga hindamine oli ikkagi suhteliselt uus asi, siis katsetasid nad ka erinevaid variante.

Kõrvalmärkuseks neile, kes laste klasside hindamisega täpsemalt kursis ei ole, siis uue süsteemi järgi hindab skeemi tehnilist osa C kohtunik ja paneb hinded kõikidele harjutustele. Pikal küljel E-tähes istuvad koos kaks kohtunikku, kelle panna on ainult 4 kvaliteedi hinnet – ratsaniku asend, efektiivsus, täpsus ja üldmulje.  Hinnetega samaväärselt olulised on kommentaarid, mis annavad ratsanikule hoopis rohkem ja  teistsugust tagasisidet kui kommentaarid harjutuste juures.

Kõige ebaõnnestunum laste klasside hindamisversioon antud võistlusel olid klassid, kus iga kohtunik pidi panema nii tehnilised kui kvaliteedi hinded. Igal juhul mulle läks asi veidi üle inimvõimete piiri, sest kõik head mõtted ja momendid, mida kvaliteedi hinnete all kommenteerida, olid pärast tehniliste hinnete panekut peast läinud. Tunnistan ausalt, et ma pole eriti hea mäluga kohtunik – hinnete panemine selle eest, mis hetkel toimub, on minu tugevam külg, skeemide meenutamine tagantjärgi aga mitte. Kvaliteedi hindamisel on kõige olulisem kirjeldada detailset üldmuljet – aga seda teha siis, kui ratsanik on aiast lahkunud… mitte nii lihtne. Võistluse lõpuks said ilmselt kõik sellise versiooni üleliigsest keerukusest aru.

Tore oli see, et juba hooaja alguses sõideti ka küre. Meil jääb see sisetingimustes kahjuks nii proosalise asja taha kui võistlusmaneežide mõõtmed. Aga siinkohal ei saa vihjena mainimata jätta, et koolisõidueeskirjad ei keela küride tegemist ja harjutamist ka varem kui kaks nädalat enne meistrikaid!

Väga huvitavaks kujunes GP klass, kus esitusi oli tõepoolest seinast seina.  Toredaks üllatuseks olid kahe Leedu sõitja esimesed GP taseme katsetused oma noorte hobustega. Sandra Sysojeva Jack Daniels ja Justina Vanagaite Nabab tegid mõlemad väga head debüüdid ning nende areng jätkus tõusujoones ka kogu 2021. aasta hooaja jooksul.

Samuti tuleks mainida, et mõnedel harrastajatel olid ikka väga ägedad hobused. Võib-olla kohati ehk isegi liiga ägedad. Aga noh, hooaeg ju alles algamas!

Soome ponid ja politsei

Soomes Ypäjäl toimunud kahepäevase rahvusliku võistluse tähtsaimaks osaks olid seekord ponikvalifikatsioonid. Kuna igas riigis on selleks erinevad süsteemid, siis ei jõua neisse alati süveneda, kuid selle kvalifikatsiooniringi jaoks oli vajalik FEI väliskohtunikuniku olemasolu. Kuna sellel ajal oli Soome koroona tõttu oma piirid praktiliselt sulgenud, siis peale COVID testi oli vajalik ka ametlik kutse.

Peab tõdema, et pole kunagi nii tühja laevaga Soome sõitnud, kokku nägin Megastaril ehk kahtkümmet inimest. See oli iseenesest positiivne, sest laevalt mahasõit võttis vaid mõned minutid. Kõigepealt kontrolliti COVID testi ning siis kontrollis minu kutset sõbralik politseimees, kes käis korra ära ja tuli tagasi sama sõbralikult kulmu kortsutades. Tuli välja, et paberkutsest ei piisanud ning Soome Ratsaliit oleks pidanud minu tuleku kohta ka elektroonilise taotluse esitama –  seda tuli nüüd laupäeva hommikul kiirkorras tegema hakata.

Niikauaks suunati mind sadama piirivalvepunkti “vangi”. Oma koti pidin valvepunkti jätma, kuid telefoni lubasid ikka veel sõbralikud politseinikud mul kaasa võtta. Las võtab, ega ta ju mingi kriminaal ole, kuulsin nende omavahelist arutelu. Nagu arvata võis, siis laupäeva hommikul avaldusi vastu ei võetud, kuid mind otsustati ikkagi läbi lasta, ka ilma vajaliku loata. Muuten menee kisat pieleen, oli sõbralikuks põhjenduseks.

Õnneks algas poniklassi võistlus pärastlõunal, nii et ca tunniajaline viivitus hoidis mind kenasti graafikus. Ponilapsed olid tublid ja töökad ning neid oli päris palju, üle kahekümne kindlasti. Ponide klassi teeb eriliseks asjaolu, et samadel ponidel on iga paari aasta tagant erinevad sõitjad. Kui näiteks juunior saab 19, siis ta tavaliselt kolib oma hobusega noorteklassi üle. Poniratsanikul aga pole 17-aastaseks saades (või lihtsalt liiga pikaks kasvades) oma poniga mitte midagi kasulikku peale hakata. Nii liiguvadki paremad ponid edasi uue lapse juurde, kellele skeemi sõitmise trikke ja saladusi õpetada. Nii et kui starti tuleb hea ja kogenud poni, siis ei tähenda see alati häid protsente, seda eriti hooaja alguses ja/või vabakavades. Samuti kipuvad enamik ponisid olema keskmist ponikasvu, pruuni värvi ning keeruliste Hollandi nimedega. See omakorda teeb hilisema tulemuste arutelu mõneti komplitseerituks.

Ypäjäl ponisid hindamas. Foto: Ypäjän Hevosopisto. Pilt pole küll antud võistluselt, vaid naljakal kombel juhuslikult leitud Ypäjä kodulehelt. Omaenda juuksevärvi järgi otsustades on pilt ca 4-5 aasta tagune.

Kes pole Ypäjäle sattunud, siis mõni sõna ka sellest ratsakeskusest. Ypäjä on Soome suurim hobumajanduskool, mis asub asub Helsinkist ca 150 km kaugusel. Ligi 300 ha suurusel territooriumil asub hulk talle, maneeže ja õppehooneid ning seal on olemas tingimused kõikide ratsaspordialade harrastamiseks ja võistluste korraldamiseks. Ypäja on mitmeid aastaid korraldanud mitu CDI-d aastas, kuid seoses erinevate probleemidega (rajatiste amortiseerumine jne) korraldavad nad käesolevast aastast alates küll rahvuslikke, aga mitte enam rahvusvahelisi võistlusi. Sellest on väga kahju, kuna see oli meie sportlastele ikkagi suhteliselt lähedal asuv koht rahvusvahelisteks startideks.

Ypäjäl käin ma tavaliselt paar korda aastas. Soomes on alati tore hindamas käia, sest sealsed kolleegid on alati toredad ja professionaalsed. Ja kui ma Ypäjalt tulles ka veel õhtul eelviimasele laevale jõuan, siis on võistlusreis igati korda läinud.

Niipalju siis minu 2021. aasta kevadest. Maikuus hakkas elu taas tavapärasematesse rööbastesse siirduma, kuid sellest juba järgmises osas!