Kuidas harrastussporti jätkusuutlikult rahastada?

Eliis Pääsuke ja Zinzina 2018. a Harrastajate Meistrivõistlustel Perilas (Foto: Triin Laanemägi)

Igal aastal koguneb sügisel grupp entusiastlikke harrastussportlasi ja teeb plaane järgmiseks hooajaks. Mõtteid on palju ja toredaid. Sooviks korraldada võimalikult paljude etappidega karikasarja ja suurejoonelisi meistrivõistlusi. Julgemad pakuvad välja isegi, et harrastuskoolisõit võiks jõuda Horseshow’le, ja tõesti, miks mitte?

Kuhu need plaanid siis surevad? Miks ei ole harrastuskoolisõtjad juba Tallinna Horseshow’l? Loomulikult tuleb siinkohal mängu sõber raha, mille puudumine tapab igasuguse algatuse mängleva kergusega.

Kust siis raha juurde saada? Loomulikult on siililegi selge, et tuleks leida sponsor. Mõnele suurele firmale ei oleks ju probleem käia välja 10 000 eurot oma miljonitesse ulatuvast eelarvest. Miks aktiivsed entusiastlikud harrastajad lihtsalt ei küsi?

Tegelikult on küsitud küll, aga ettevõtetel ei ole huvi meie spordiala toetada. Sponsorluse mõte ei ole mitte heategevus, vaid see peaks tooma raha ettevõttele tagasi läbi tuntuse tõstmise või imidži parandamise. Koolisõidu harrastajate kandepind on umbes 50 inimest…pole just number, mis sihtrühmana turundusjuhi kõrvad liikuma paneks. Pealtvaatajate arv etappide lõikes sealjuures on kohati isegi väiksem kui viiskümmend.

Samamoodi toetavad ettevõtted heameelega endast „nõrgemaid“, sest see on mainele hea. Näiteks lapsi, invasportlasi, väheste võimalustega perekondi jne. Õnneks või kahjuks ei kvalifitseeru me ka selle niši alla, kuna ratsaspordi harrastajad on enamasti tuntud kui ühiskonna koorekihti kuuluvad isendid, kellel on raha „jalaga segada“ (/“nagu ratsahobuse sedasamust”).

On siiski üks tänuväärne rühm ettevõtteid, kes harrastussporti toetab – nimelt söötade ja ratsavarustuse müüjad. Usun, et see on nende poolt mõistlik investeering, sest on teada tuntud tõde, et harrastushobune armastab kõige kallimaid müslisid ja kasutab kõige eksklusiivsemat varustust, kuna harrastussportlane peab kõik mängu panema, et kompenseerida oma treeningust puudutud tunde, mis tuli veeta komandeeringus või mõnel igaval koosolekul.

Siinkohal tahaksime eriti suure tänu teele saata Eggersmann Eestile, Kaliber OÜle, Equiluxile, Steval Equestrianile, Horseteam Jewelryle, Kuldsele Ratsule, Premiumhorsele, Prosawoodile ja Win-Win Solutionsile, kes panid õla alla meie 2019. aasta karikasarjale. Tasub mainimist, et nii karikasarja kui ka meistrivõistluste puhul paotasid oma rahakottide raudu ka kõik Harrastajate Koolisõidu Komitee liikmed. Kutsuksin siinkohal ka teisi antud gruppi kuuluvaid ettevõtteid meid julgemalt toetama tulema. Te ei kahetse!

On veel üks tore sponsorite liik, see on entusiastlik ratsasportlane ise, või tema abikaasa, kellele on õnnelik kodune miljöö tähtsam kui kulutatud eurod. Paraku kipub ka nendel mingil hetkel väsimus peale tulema ja tekkima küsimus: miks mina? Miks mitte keegi teine? Tüdimus on meie turumajanduslikus ühiskonnas loogiline samm, kuna antakse endast rohkem kui tagasi saadakse. Siinkohal tuleb meelde lõik Horseshow filmist, kus Heiti Hääl ütleb, et vaatab igal aastal võistluse lõpus tühja suurhalli ja mõtleb – kas selle aasta emotsioon oli väärt investeeritud raha? See on üks väga tähtis punkt, mida selliste kuldsete sponsorite juures peame silmas pidama. Me ei tohi nende toetust võtta kunagi iseenesest mõistetavana ja me ei tohi neid „ära väsitada“.

Võiks veel teise artikli kirjutada teemal, kuhu läheb stardimaks, sest kindlasti on see nüüd järgmine küsimus, mis üles kerkib. Aga lühidalt kokkuvõttes on stardimaks raha, mis katab võistluste administratiivsed kulud: ratsaspordi kompleksi rent (omakorda jaguneb hooldustööd, inventar, elekter, vesi, tualettpaber jne), kohtunikud, sekretärid, korrapidaja, kirjutajad, toitlustus, printer, paber, teadustaja jne. See ei ole raha, mis kataks auhinnafondi.

Kes aga võiks sponsoreerida harrastussporti? Tegelikult on vastus väga lihtne, meie ise – harrastajad – olemegi see huvipool, kes oma sportimist toetama peab. Me oleme kõik edukad iseteadlikud isikud, kes soovivad saada võistluselt võimalikult positiivse emotsiooni. Vaadeldes põhjamaade näited harrastusspordi arenemises, on seal oluline roll just harrastajate enda rahalises panuses, mis käib läbi sarja osalustasude. Näiteks Soome takistussõidu harrastajad maksavad oma esinemise Horseshow’l sõna otseses mõttes omast taskust kinni.

Teeme siinkohal väikese mõttemängu: ütleme, et selleks, et koolisõidu harrastajate karikasarja finaal toimuks Horseshow’l, peame ennast sinna sisse ostma 10 000 euroga. Eelmisel aastal startis karikasarjas veidi üle 40 inimese, seega meie karikasarja sisenemistasu peaks olema ca 300 Eurot paari kohta, et katta show kulu ja auhinnad. Kas see on palju või vähe on suhteline mõiste, aga kindlasti ei ole see utoopiline summa ratsaniku kohta.

Ärgem olgem kinni dogmades, et abi peab tulema kuskilt kaugelt, kelleltki teiselt või kolmandalt. Meie ise, harrastajad, olemegi ju need, kes tahavad head emotsiooni saada – sellel on aga oma hind. Seega on karikasari sisenemas uude aastasse uue mudeliga, kus iga etapi stardimaksust läheb 5 Eurot meie üldkulude katteks. Sellega katame ära rosettide (kokku vaja 80) kulu.

Uuel aastal uue hooga!

Avaldatud Eliis Pääsukese mõtete ainetel