Saabuvast aastast kustub Eesti Ratsaspordi Liidu klubide nimekirjast 10 Eesti ratsaspordimaastikul edukalt tegutsenud Ratsaspordiklubi Parkuur. Tegime klubi asutaja Hillar Taltsiga juttu nii klubi algusaastaist, kõrghetkedest kui ka sulgemise põhjustest.
Millal ja millise eesmärgiga Ratsaspordiklubi Parkuur rajati?
Klubi loodi 10 aastat tagasi, 2001. aasta septembris. Pärnu maakonnas oli tol hetkel mitmeid aktiivseid talle, kus tegeleti spordiga, kuid puudus koordineeritud tegevus maakondlike võistluste ja tiilivõistluste korraldamisel. Kogusime aktiivsed inimesed kokku ja leidsime, et Pärnu ratsaspordiringkond vajaks klubi, kuna sel hetkel polnud seal nimelt ühtegi.
Kes need aktivistid siis olid?
Asutajaliikmeid oli kolm, kuid laiematele ratsaringkondadele olen neist tegelikult tuntud ainult mina. Klubi esimeseks sportlaseks oli Mikk Nõmm, kes oma parimad tulemused on saavutanud kolmevõistluses.
Nonii, klubi sai loodud, ja mis edasi?
Tõsisem tegevus algas meil 2003. aastal, kui Tolle tallis (toim. Arve vald, Pärnumaa) tekkis takistussõitjate grupp, kuhu kuulusid tuntumatest nimedest Mari-Liis Vunder, Annika Vits, Lilian Lehe, Annika Safronov, Kailyn Koidumaa. Mikk oli nende treeneriks ja nõnda seal väikses maneežis üritatigi tõsisist sporti teha, võistlemas käidi nn. kodukootud hobuseautoga.
Lilian Lehe ja Budapest. Vääna Sügis 2003. Foto: Külli Tedre
Ootamatult aga läks tüdrukutel väga hästi – samal aastal võideti EMV ja EKV (Eesti Karikavõistlused ehk tolleaegsed sisemeistrivõistlused) kuld- ja pronksmedalid juunioride klassis ning EMV ja EKV kuldmedalid poniklassis. Lisaks tuli arvukalt muidki võite.
2004. aastal tegime klubile kodulehekülje, kus muutus klubiga liitumise protsess väga lihtsaks, mis viis liikmete arvu kiirele tõusule. Taotlus ei olnud haarata enda alla kogu Eesti ratsahuvilised, see kõik juhtus meilegi ootamatult ja niiöelda kogemata. ERL hakkas just sel ajal nõudma võistlustel osalemiseks klubilist kuuluvust ning see tõenäoliselt oligi üheks põhjuseks, miks Parkuuriga päris suur hulk erinevaid sportlaseid ja harrastajaid liitus. Sellest hetkest hakkas Parkuurist saama nn virtuaalklubi, mille liikmed olid kõikjal üle Eesti laiali, puutudes kokku vaid üksikutel võistlustel.
Pakruuri kodulehekülg
Virtuaalklubina tegutsedes olite aga siiski väga edukad mitmes mõttes..
Järgmine etapp Pakruuri ajaloos oli võistluste korraldamine. Lõime oma karikasarja, mis osutus edukaks eelkõige seetõttu, et see koosnes võrdlemisi madalatest klassidest. Sari toimus väljaspool ERLi kalenderplaani. Oli parasjagu aeg, kus paljudele tundus litsentside soetamine, isegi hobuse passi soetamine liigse kuluna. Meie eesmärk oli pakkuda kõikidele võistlusvõimalust (loomulikult pidid hobused olema korrektselt vaktsineeritud), et nad hakkaksid ala vastu enam huvi tundma ja liiguksid edasi nn päris spordi suunas. Karikasarja etapid toimusid nii Harju, Pärnu kui Tartumaal, pakkudes noortele võistluskogemust kodu lähedal.
Lisaks oma karikasarjale korraldas RSK Parkuur arvestataval hulgal Eesti Meistrivõistlusi takistussõidus. Kahel aastal korraldasime Pärnus Terviseparadiisi kõrval Pärnu Karikat, lisaks suurt rahvuslikku takistussõiduvõistlust Tori Kevad, mille raames toimus 2008. aastal Baltic Riders\’ Touri esimene etapp tasemel CSI2*. Neid võistlusi ei jõua kõiki ette lugeda ega meenutadagi, sisuliselt oli aegu, kus ühtegi vaba nädalavahetust ei olnud. Muidugi olid aastaid väga populaarsed ka klubi hooaja lõpupeod.
Baltic Riders Tour Toris 2008a. Foto: Külli Tedre
Palju oli Parkuuris kõrghetkel liikmeid?
Üle 200
Miks ikkagi lõpetate?
Taolise koosluse aeg sai läbi. Lihtsalt ühel hetkel sai jaks otsa. Kahjuks ei leidunud klubis piisaval hulgal aktiviste, kes vaimu edasi oleksid kandnud ja midagi korraldada võtnud. Tõsi, kestvusratsutajad on nüüd viimastel aastatel Parkuuri nime alt korraldanud võistlusi, aga sisuliselt võib öelda, et igaüks ajas lihtsalt vaikselt oma asja.
Minu nägemuses on Eesti ratsaspordikeskkond jõudnud staadiumi, kus vajalik on sisuline töö – oma baas, treenerid, treeningrühmad, klubi vaim jne. Parkuuri taolised kollektiivid ei ole jätkusuutlikud. Tänasel „turul“ pean Eesti ideaalilähedastemateks klubideks Ruilat ja Tartumaad, kelle juures on täheldada kõike, mida ennist mainisin vajalikuks ühe eduka klubi tegevuses.
Mis jääb kõige enam meelde?
Eredamad hetked on vast seotud meistrikate võitmistega, omaette väärtus oli meie karikasari, mis nii mõnelegi noorele andis hoogu spordis edasi minna suuremaid saavutusi püüdma.
Kas virtuaalklubid üldse suudavad kaua eksisteerida? Kas kodutalli puudumine on probleem?
Kodutalli puudumine on kindlasti probleem. Spordiklubil peaks olema oma baas, grupid, treenerid, nagu ka ennist mainisin. Parkuurist rääkides, siis turg vajas sellist virtuaalklubi loomise hetkel ja ta sobis konteksti. Täna on aeg muutunud ja õnneks palju rohkem pööratakse tähelepanu sisulisele tegevusele.
Kas 10 aastat on ühe klubi eksisteerimise jaoks pikk aeg?
Ei ole. Vaadates Lääne-Euroopa vanemaid klubisid, mille vanust saab mõõta sadades aastates.
Aga mis on siis eduka klubi saladus?
Tegelikult on tähtis kodutall, kuid ka vaim, mis sünnitab uusi liidreid, kui vanad eest kaovad. Klubi tradistioonid ja kontseptsioon peab olema tugev, et kesta rohkem kui ühe põlvkonna entusiasm. Liiga väike ei saa klubi olla, aga ma ei usu ka liigsuurtesse.
Veel mullu detsembris peeti uhke hooaja lõpupidu. Mis hetkel hakkas tunduma, et Parkuuri aeg hakkab siiski ümber saama?
Tänavu suvel sain aru, et aitab. Proovisin tekitada olukorda, kus klubil on uus tegus ja aktiivne juhtkond, paraku sellist seltskonda ei õnnestunud kokku panna.
Hooaja lõpupidu Musta Täku Tallis 2010.a. detsembris
Võta nüüd paari lausega kokku, miks klubi uksed kinni pani, räägitakse ka võlgadest..
Räägitakse igasuguseid asju, aga see ei ole nii. Leian, et sellise virtuaalkoosluse aeg on läbi. Klubi on liikmete ühendus, kuid kui liikmete vahel puudub side, kommunikatsioon, huvi ühist asja ajada, siis see ei toimi. On õigem ära lõpetada, kui vegeteerida. See on inimestele endile ka hea, kui nad leiavad igaüks omale sobiva kodutalli ja -klubi. Tähtis on süsteemne treeningtegevus, sest see viib spordis edasi.
_________________________________________________________________
Riina Pill, Eesti Ratsaspordi Liidu spordidirektor
Parkuur ei olnud traditsiooniline spordiklubi, kus liikmetel oleks oma kooskäimise ja võistluste korraldamise koht. Ilma selleta ei suudagi kaua jätkata. Klubi põhimõtted peaksid olema teistsugused, tugevamad. Teisalt tegi Parkuur ära suure töö, korraldades Eestis väga palju võistlusi. Ajal, mil neid korraldajaid nii palju ei olnud, oli see tõesti tänuväärne.