Mõni nädal tagasi lahkus elavate kirjast 19-aastane koolisõiduhobune Landy’s Akvarell. Selles loos vaatame tagasi, kes oli Landy’s Akvarell ehk Akva.
Hoopis takistussõiduhobune?
Akva sündis Eestis 2003. aasta maikuus ning tõu poolest oli ta eesti sporthobune. Tema kasvatajateks on Nathalie ja Stephanie Lieure-Garchey, Akva oli kusjuures nende esimene varss. Akva ei „sündinud“ koolisõiduhobusena, põlvnemise poolest oli ta tegelikult hoopiski takistussõiduhobune. Nii panigi ta sadulasse hoopis takistussõitja Andres Treve. Üsna pea selgus siiski, et Akval suurt huvi ega talenti hüppamise osas ei ole. Niisiis suunasid kasvatajad hobuse peagi koolisõidutreeningusse – esmalt Laura Liisa Laasbergi, hiljem ka Diana Pruksi kätte.
Kui Akva oli 8-aastane, otsustasid kasvatajad ta maha müüa. Siis ostiski ta endale Dina Ellermann, kellega koos oli Akval pikk ja edukas karjäär. Dina ei kohanud Akvat aga alles siis, kui Akva 8-aastane oli, nende esimene kohtumine oli Niitväljal noorhobuste ülevaatuse finaalis, kui Akva oli vaid 2-aastane. Samuti oli Dina Akvat juba 6-aastasena proovinud ning ta meeldis talle algusest peale.
Kõik, kes Akvat tundsid, ütlevad, et temas oli midagi erilist. Ka need, kes kohtasid teda juba väga varajases eas, nentisid, et temas oli alati midagi unikaalset. Mõnevõrra unikaaseks võib pidada ka seda, et Akva oli tegelikult kaksik. Ehk seletab see isegi tema pigem väiksemat kasvu. Hobuste puhul on kaksikute saamine riskantne ning selliseid riske teadlikult enamasti ei võeta. Seetõttu on ka tavaline, et kaksikute korral tehakse tiinuse varajases staadiumis protseduur, mille käigus jäetakse alles vaid üks varss. Nii käituti ka siis, kui avastati, et Akva ema Championesse ootas kaksikuid, kusjuures Akva oli tema esimene varss.
Edukas võistluskarjäär
Akva osales Eesti meistrivõistlustel esimest korda juba 2011. aastal, 8-aastaselt, siis veel Diana Pruksiga sadulas. Tol hetkel sõitsid seeniorid EMV-l veel Väikse Auhinna tasemel, Diana ja Akva teenisid välja hõbemedali. Tegelikult oli Dina Akva vahetult enne seda võistlust juba ära ostnud, kuid nad otsustasid, et Diana ja Akva saavad veel koos meistrivõistlustel ära käia.
Järgmised 7 aastat jäid Dina ja Akva teistele kättesaamatuks, sest just nemad on kroonitud Eesti meistriteks seenioride koolisõidus aastatel 2012 – 2018. Nende edu jätkus ka aastatel 2019 ja 2020, siis ei saadud Eesti meistriteks vaid sel põhjusel, et Dinal hakkas oma teise võistlushobuse, Donna Annaga, paremini minema ning meistritiitlid võitis neil aastatel Dina just selle hobusega. Siiski oli Akva heas vormis, sest Dina ja Akva olid tugeval teisel kohal.
Ka 2021. ja isegi käesoleval, 2022. aastal õnnestus Akval veel meistrivõistlustel osaleda, siis juba aga teiste ratsanike all. Eelmisel aastal aitas Akva Anzelika Maasikule hõbemedali kaela ning sel aastal sõitsid Akva ja tema uus omanik Jevgenia Kask Savchenko end pronksmedalile. Dina ja Akva viimaseks võistluseks jäid sisemeistrivõistlused möödunud aasta detsembrikuus, kui Dina peamine võistlushobune Donna Anna oli vigastusega tööst väljas.
Jevgenia ja Akva koostöö algas juba möödunud sügisel, kui Jevgenia ta endale schoolmasteriks ostis. Kuigi selle paari koostöö jäi lühikeseks, tegid nad hooaja vältel tublisid starte ja olid võistlusareenil kokku 8 korda, viimati alles juulis, kui toimusid Eesti meistrivõistlused.
Kuigi nii Akva ja Dina on eelkõige tuntud Eestis, polnud nad tundmatud ka rahvusvahelisel areenil. Akva on kindlasti üks nendest hobustest, kes on toonud tähelepanu ja kuulsust ka eesti hobusekasvatusele ja eesti sporthobuse tõule. Näiteks osalesid Dina ja Akva 2014. aastal Caenis koolisõidu MM-il (77. koht) ning nii 2015. kui ka 2017. aastal esindasid nad Eestit ka Euroopa meistrivõistlustel, mis toimusid vastavalt Aachenis Saksamaal (68. koht) ja Göteborgis Rootsis (49. koht). Kuigi Akva osales oma karjääri jooksul edukalt paljudel rahvusvahelistel võistlustel, siis just nendele suurvõistlustele pääsemist ja nendel osalemist võib pidada Akva võistluskarjääri tipphetkedeks. Dina peab ülioluliseks ka 2017. a TIHS-il aset leidnud MK-etapi võitu.
Akva kui professor
Akva viimane omanik Jevgenia istus esimest korda Akva selga umbes 7 aastat tagasi, tookord lihtsalt juhuse tõttu, kui aitas Dinale hobust soojaks sõita. Jevgenia meenutab, et juba siis mõtles ta, et ühel päeval sooviks temagi sama hea hobusega ratsutada ja võistelda… Küll aga ei osanud ta arvata, et temast saab ca 6 aastat hiljem just selle sama Akva omanik! Eelmise aasta novembris aga täpselt just see juhtuski. Nii algas nende lühike, kuid eriline koostöö.
Jevgenia kirjeldab seda kui „once in a lifetime“ kogemust. See oli kui ime, et tekkis võimalus ratsutada kõige kogenuma ja tituleerituma koolisõiduhobusega Eestis! Jevgenia sõnul oli Akva väike mära, kellel oli suur süda. Ta oli kui professor, kelle silmadest paistis soov sind õpetada. Ta ei olnud „tavaline“ hobune, ta oli tippsportlane. Ta oli hobune, kelle vastu tundsid paljud suurt austust ja imetlust.
Jevgenia suhtus temasse just nimelt nagu kogenud professorisse ja tippsportlasesse, ta arvestas tema kogemustepagasi ja arvamusega ning Akval jagus arvamust vahel omajagu. Jevegnia sõnul sai Akva aru absoluutselt kõigest, mida ta talle ütles ning Akva oli talle nii õpetajaks kui psühholoogiks. Kuigi Akva oli oma elu lõpus juba proua vanuses, oli ta alati töökas, motiveeritud ning ratsutamis- ja võistlusvalmis. Ta oli tõesti unikaalne hobune.
Jevgenia tunnistas, et Akvaga ratsutamine tundus vahel kui sõjaväelennuki juhtimine – nii palju nuppe ja nii palju funktsioone! Akva õpetas teda väga palju ning andis talle palju enesekindlust, seda nii kodus kui võistlusareenil. Akva lahkumisega läks minevikku üks väga suur osa Eesti koolisõidu ajaloost. Nii nagu hoiab Jevgenia oma südames oma esimest koolisõidutreenerit Fadejevit, nii hakkab ta hoidma seal ka mälestusi Landy’s Akvarellist. Jevgenia vaatab koos veedetud ajale tagasi suure armastuse ja austusega.