Laupäeval leidsid Pärnumaal Audru vallas Ridalepa külas Lasna talus aset noorhobuste piirkondlikud jõudluskatsed, poolesaja pealtvaataja silme all hindas Eesti Hobusekasvatajate Seltsi tõukomisjoni esimees Andres Kallaste kümmekonda eesti ja ühte eesti raskeveo tõugu hobust.
Tegelikult isegi kirusin end ja antud lubadust külastada Pärnumaal Jõõpre kandis asuvat Lasna talu, kus pidid aselt leidma piirkondlikud jõudluskatsed. Laupäevahommikune taevas ähvardas hoovihmaga, vastalanud jalgpalli EM-i tulemusena oli ka uneliiva kontsentratsioon silmades tavakohasest suurem. Kes küll käskis poole ööni vaadata, kuidas Venemaa jalgpalliväljakul Tšehhit loputab. Oleksin siis vähemalt venelaste või tšehhide poolehoidjagi olnud…
Nagu kardetud, helistas Boris Razumov täpselt kokkulepitud ajal ja teatas, et on paarikümne minuti pärast kohal, ning mul tuli oma vanad kondid välja ajada.
Edasi, Lasna tallu
Juba autos, kuulates Razumovi tütre rõõmsat vadistamist, suurenes mu skepsis tasapisi. Nimelt pöörasime Pärnu-Lihula maanteelt paremale. Minu teada ei kasvatata seal praegu hobuseid. Olin küll kuulnud, vanasti, siis, kui taevas oli sinisem ja muru rohelisem, sealkandis neid küll oli, kuid praegu..? See oli minule teadmata. Häbi mulle.
Tõsi, mu tuju paranes, kui Razumov kirjeldas, kuidas ta Tori kombineeritud sõidu ja veokatseilt oma hobuse ja traktori järelkärust ümber tehtud vankriga „omal käigul“ kodutalli sõitis. „Tubli tase,“ mõtlesin omaette.
Boris Razumov eesti hobusega
Lõpuks olimegi Lasna talus, kus jõudluskatsed peatselt pidid algama. Kohe märkasin pisipõnniga taluperenaist, Liina Lasn´i, tõsi seekord tuli tema äratundmiseks pisut pingutada. Tõesti, kui oled harjunud inimest nägema tavaliselt väljapeetud riietuses, siis taluperenaise univorm tekitas juba muheda ja heatujulise olemise. Heas tujus oli perenaine isegi, kurtis, et ei saa mind kantseldada, ning lendas kiirelt oma asjaajamistele. „Noh, häda mul selle kantseldamisega, teengi üksi meelsamini ringkäigu.“
Ausalt, olin tegelikult üllatunud. Lasna talus, oli vaatamist küllalt. Esmalt muidugi hobused. Eestlaseid – paistab neile pühendutakse seal enim – jagus nii talli, kui ka taamal asuvasse koplisse. Sekka ka mõni raskeveohobune. Razumov rääkis, et eemal pidi üks koppel veel olema, sealgi olevat hobuseid. Kokku 23 ringis, kuulsin hiljem.
Erilise sümpaatia pälvisid minu poolt mesilastarud. Vältimaks ebameeldivaid ekstsesse nõelte näol, tarude juurde ma siiski ei roninud.
Omaette vaatamisväärsusteks oli taluhoovis eelmise vabariigi aegne põllumajandustehnika, mille käivitamiseks kasutati toona kaeramootorit. Salamahti lootsin, et Razumov, kellel paistavad olema kuldsed käed, putitab äkki need töökorda. Oleks see ju järjekordseks lisaväärtuseks, eriti, kui arvestada varem seenioritelt kuuldud tähelepanekuid, et just need riistad on parimad vahendid hobuse väljaõpetamiseks.
Eesti raskeveohobune Kuninganna.JPG Eesti raskeveohobune Kuninganna
Ettevalmistustööd
Aega jagus vaatamaks ka jõudluskatsete ettevalmistustöid. Metallaiad, millel Pärnumaa Sassi talli reklaamid. Tõkked, millel noorhobused hakkavad vabahüppeid näitama. Kõik oli nagu kord ja kohus. Ja väike improviseerimine, see käib igal üritusekorraldajal asja juurde.
Vahepeal hakkas saabuma ka külalisesinejaid hobuste näol. Eripärasema paari moodustasid mustjaskõrb eesti tõugu täkk ja väike allameetrimees, šetlandi poni. Kui poni ei näidanud esialgu üles erilist furoori, siis eestlasest täkk tegi seda topelt. Noorsand tervitas valjult hirnatustega ümbruskonna täkke ja märasid. Näis, ta hüüab: „Kuulake kõik, Mina olen siin!“
Täkk pälvis tegelikult ka kohale ilmunud kohtuniku, Andres Kallaste tähelepanu, seda oma hea väimiku ja õppimisvõimega vabahüpetel. Olgu öeldud, et kõrb kutsuti ka vabariiklikele katsetele, mis augusti kuus toimuvad Carl Robert Jakobsoni majamuuseumis Kurgjal.
Taimi Usin ja eesti täkk Renor
Katsetel domineerisid täkud
Edasi järgnesid katsed. Hobused andsid endast parima. Rõõmu tekitas tõsiasi, et Lasna talus on mitmeid täkke, kelle „mehelikkust“ ei plaanita tänavu veel ära võtta. Inimesed arvestavad, et noored kutid võivad eesti hobuse tõu aretamisel ja säilitamisel kaasa rääkida.
Rõõmu tekitas teinegi tõsiasi. Seekord pealtvaatajaskond. Lasna tallu oli kogunenud ligikaudu poolsada pealtvaatajat, seda isegi Pärnumaa teistest otsadest. Tõesti, tubli.
Ere Raudsepp oma shetlandi poniga
Igal sellisel üritusel on tähtis see, mida osalejad-pealtvaatajad räägivad selle lõppedes. Kuulsin minagi pisut talu ajaloost. Sain teada, et eesti tõugu hobuseid kasvatati selles majapidamises juba eelmise vabariigi ajal. Sattusid nad sinna Saaremalt läbi Tori hobusekasvanduse. Kuulsin sedagi, et Liina Lasn hoiab vanavanemate traditsioone ning tegeleb seal eestlastega alates läinud sajandi üheksakümnendatest.
Ning veel, üks huvitav fakt kombineeritud sõidu- ja veokatsetelt. Andres Kallaste mainis üht telefonikõnet. Tegelikult, miks nimetada seda eraldi, neid saabub päevas ju mitmeid. Aga vot seepärast, et kõnes mainiti, kui viisakalt annavad suured rekkad Torist Jõõpre suunas liikuvale hoburakendile teed. Aga see on juba ilus.