Olin tänavu Hillari haigestumise tõttu sunnitud MK finaali lendama üksi. Sellest tulenevalt ei olnudki seni võimalust pikemalt kogu sündmusest kirjutada – aeg kaob kohapeal lihtsalt kohutava kiirusega. Panin jooksvalt oma mõtteid kirja ning avaldan kogu seekordse Maailmakarika muljetelaviini nüüd tagasi tulles ühe hooga.
Juba Lyoni lennujaamas tabas mind ebaõnn – minu pagas ei saabunud. Õnneks olid registreeritud pagasis vaid riided ja kogu tehnika siiski minuga, kuid neli päeva samade sokkidega pole ka teab mis lust käia. Alati mõtled, et sellised asjad juhtuvad teiste inimeste, mitte minuga, kuid seekord läks siis nii. Pärast kerget vihahoogu sain õige inimese jutule ja selgus, et minu kott tuleb juba järgmise lennuga ning viiakse otse hotelli, seega sain rahuliku südamega teele asuda.
Taksoarve võttis põlved värisema
Messikeskus Eurexpo ei asu kesklinnas, vaid linna serval väikse eralennujaama naabruses, kuhu viiv teedelabürint on muljetavaldavalt keeruline. Ühistranspordist käib siia buss number 100, millele istumiseks tuleks siiski sõita tsentrisse, milleks omakorda tuleb soetada võrdlemisi kallis (15€) trammipilet. Olin teinud väiksed arvutused ja minu arvamuse kohaselt oli lennujaamast messihalli umbes 15 km, mille otsustasin pärast lennujaama infoletis istunud kena naisterahvaga konsulteerimist läbida taksoga. Takso arve osutus siiski üüratuks – 40€ ehmatas ka inimesi, kes elavad pisut jõukamates riikides kui Eesti. Muide, taksomeetril olev number oli pigem 36 kopikatega, aga ma olin ähmaselt jõudnud lugeda sõidukis asuvat prantsusekeelset hinnakirja, (ise seda keelt oskamata), mille kohaselt maksab vist ka see, mitu kotti sul kaasas on; (taksojuht peab siiski tööd tegema ja neid pagasiruumi tõstma). Lisaks tuli juhil poole tee peal tasuda kiirteemaksu. Olin juba ärevuses ega viitsinud umbkeelselt kodanikult midagi pikemalt järele uurida. Hiljem tagasiteel sattus mulle märksa jutukam taksojuht, kes seletas, et hinnale lisandub osades taksodes veel ka käibemaks, mida vanemad taksomeetrid ei suuda näidata. Ühesõnaga minu soe soovitus on Prantsusmaal taksosid võimalusel vältida.
Erinevus rikastab
Olen seda enam meeldivalt liigutatud faktist, et aastatepikkune suurvõistlustel käimine on mulle andnud võimaluse sõbruneda maailma parimate hobufotograafide ja ajakirjanikega, kes sageli reisivad pigem oma autoga ega pea paljuks ka mulle hotelli ja messikeskuse vahelist transporditeenust pakkuda. Tegelikult on see ringkond kitsam ja kodusem kui oleks võinud arvata, samad näod aastast aastasse loovad hubase koduse tunde ning loomulikult ei ole paremat kohta, kus erialaselt ise end täiendada ja parimatelt õppida. Nii nagu nõrgemad ratsanikud õpivad siin maaailma tippudelt, õpin ka mina siin fotograafidelt, kelle töid kunagi vaid kättesaamatust kaugusest klantskaantega välismaa ajakirjadest imetlesin.
Olen ka Eesti veidi paremini teiste jaoks kaardile paigutanud. Mis seal salata, on neidki, kes väga täpselt meie asukohta ei tea või ajavad Estonia segamini Macedoniaga ja nii edasi. Ehkki väiksest võrdlemisi tundmatust riigist tulnuna on mul paratamatult tunne, et peaks madalat profiili hoidma, kuid tegelikkuses oleme siin kõik võrdsed ja sama asja pärast kokku tulnud. Valdav kontingent meediapersoone on minuga võrreldes vanemast generatsioonist ja neile mõjuvad noored uued tegijad hoopiski värskendavalt, seega kõigil on midagi üksteisele anda. Kõige tähtsam on lihtsalt kohale tulla ja juba oledki osa suuremast pildist.
Tiheda graafiku tõttu kohtuvad head kolleegid kõigest mõned korrad aastas, kuid seda meeldivam on lõpetada pingeline võistlusnädalalõpp ühise restoraniskäiguga, et jagada häid muljeid ning nautida töövaba õhkkonda.
Peensusteni viimistletud detailid hakkavad kiiresti silma
Esmamulje üritusest ei olnud liiga positiivne, kuid ilmselt tuli see minu eelnevast häälestusest, mis oli kujunenud koti kadumise ja raha tuulde loopimise tagajärjel. Infoletis ei tahtnud kahest neiust kumbki mind jutule võtta hoolimata sellest, et minu ees olev meesterahvas oli juba suutnud oma küsimustele vastused leida ja suundus minekule. Lõpuks tõstis neidis pilgu minu suunas ja küsis kõige elegantsema poker-face’iga, mis mul vaja on. Sain oma pressikaardi kätte ja liikusin näpuga näidatud eskalaatorile. Pressikeskuses valitses vaikus. Vaatamata sellele, et võistlus oli sisuliselt alles alanud, olin kindel, et olen juba midagi maha maganud. Tõsiasi oli aga hoopis see, et enamus polnud veel kohalegi jõudnud. Valisin fotograafidele mõeldud ruumi, ise ikka veel imestades, miks fotograafid peavad ajakirjanikest pidevalt eraldi olema. Enamasti ju tullakse terve toimetusega, kes tahab koos töötada. Nii nad siis jalutavad siin ruumist ruumi, et üksteisega nõu pidada.
Pressikeskuse ees asuv avar puhkeruum oli kena ja sisaldas ahvatlevat toiduletti erinevate peente snäkkidega. Tuli välja, et kõik see, kaasa arvatud piisavas koguses head prantsuse veini, on kõik tasuta. Peaasi, et ajakirjanikud rõõmsad oleksid ja saaksid tunda tõelist prantsuse kööki, mis suuresti pärinebki just siit piirkonnast. Kui tavaliselt valitseb sööginurgas, kust ajakirjanikud möödaminnes kiiruga midagi kaasa haaravad (ja ühtlasi ka maha pillavad), paras korralagedus, siis prantslased sellist läbu toiduga lubada ei saa. Leti taga on päev otsa teenindaja, kes valitud joogi sulle ise klaaspokaali kallab. Pappnõud ei käi siinse üritusega kuidagi kokku. Ja kui sa croissanti süües saiapuru maha pudistad, tuleb kohe koristaja, ja teeb põranda korda.
Lyon – Prantsusmaa gurmeepealinn
Toiduga seoses oleks Lyonist palju rääkida ning alljärgnevalt seda ka teeme, esmalt aga väike sissejuhatus piirkonda. Lyon on linn Kesk-Prantsusmaal jäädes sarnasesse kaugusesse nii Pariisist kui Marsseille`st. Kui Pariisini jääb siit 470 km, siis Marseille`ni 320 km. Rahvaarvult on Lyon võrreldav Tallinnaga, pressimaterjali kohaselt elab siin 479 803 inimest. Samas on Lyoni linnastu Pariisi järel suuruselt teine – koos lähilinnadega elab piirkonnas 2.9 miljonit elanikku. Lyoni asutajaiks peetakse 40. aastal enne Kristust roomlasi.
Ajalooliselt on Lyon tuntud kui siidi tootmise keskus, tänapäeval tuntakse teda siiski enam gastronoomiapealinnana. Jalgpallihuvilistele ei ole kindlasti tundmatu Olimpique Lyonnais nimeline võistkond, mis korduvalt osalenud UEFA klubide karikavõistlustel. Majandusharudest on Lyonis enim arenenud pangandus, keemia- ning farmaatsiatööstus, samuti biotehnoloogia ja IT sektor. Tutnumatest organisatsioonidest asub Lyonis Interpoli peakorter, samuti tuntud telekanali Euronews keskaparaat.
Foto: Jon Stroud
Ajaloolistest kultuurisündmustest peavad lyonlased üheks tähtsaimaks 1895.a. vendade Lumiere`de poolt kino asutamist. Lumiere vendade auks on täna Lyonis avatud muuseum. Iga aasta 8. detsembril avatakse Lyonis neli päeva kestev valgusfestival (la Fête des lumières), mis toob traditsiooniliselt kokku hulgaliselt rahvast maailma eri paigust. 1998.a. on Lyoni vanalinn kantud UNESCO maailma vaatamisväärsuste nimekirja. Linnas on arvukalt vaatamist väärivaid muuseume, sakraalehitisi, samuti teatreid ja kontsertisaale.
Lyon on kuulus oma restoranide poolest, mida on siin kokku enam kui 2000. Väidetavalt on just Lyonis võimalik einestada kõige prantsusepärasemalt, saades teenust riigi parimatelt kokkadelt. Lyonis on enim Michelini tärniga restorane ühe linna kohta maailmas. Kulinaariast on saanud üks arvestatavamaid turistilõkse selles linnas. Maitsenaudingut on siin üritatud pakkuda ka ajakirjanikele, mis on meeldiv vaheldus paljudele teistele võistlustele, kus saab põhiliselt ainult saia ja vorsti.
Prantslased teavad, mis on kvaliteetne
Toidule lisaks teavad pratslased ka muidu väga hästi, mis on kvaliteetne ja esmaklassiline. Kuigi see on esimene kord, mil Prantsusmaal on üldse õnnestunud korraldada kaks MK finaali samaaegselt, on meeskond korraldusega palju vaeva näinud ja midagi ei ole jäetud juhuse hooleks. Võistluste direktorist Sylvie Robertist räägitakse ülistavaid lugusid kui supernaisest, kes saab kõigega hakkama ning on sealjuures ka väga meeldiv inimene. See on tõsi, kuna ka minul õnnestus temaga põgusalt kohtuda; sellest pisut hiljem.
Olin alguses häiritud faktist, et areen asub pressikeskusest märkimisväärselt kaugel. Kui sa midagi maha unustad, siis tagasi jalutamine on suur ettevõtmine. Kahjuks tuleb see vahemaa kõndida otse läbi messiala, mis, nagu teavad kõik, kes on mõnel suurel rahvusvahelisel võistlusel viibinud, on üüratu ning tihedalt rahvast täis. Siin on üle 200 ekponandi. Kõige käidavamates kohtades näeb ainult rikkust ja stiili – kunstigaleriid, kõige kallimad sadulad ja saapad, viisakad söögikohad, raamatupoed, juveelikauplused… Värvilised nailonpäitsed, tekid-valtrapid ja muu taoline argisem mudru on kõrvalhallides, et suurem osa rahvast ei ummistaks täielikult kõige olulisemat piirkonda – ala soojendusväljaku ümber. Soojendusväljak asub tõesti otse keset melu ning hobuste jaoks on see kindlasti keerulisem, ent rahvale muidugi tõeline maiuspala. Rajapiirde ääres uudistavad sajad fännid ning teevad mobiiliga lemmikutest pilte. Soojendusareen on siiski päris suur – 50×40 m.
Võistlusareen on üks suurimaid Euroopas, nagu kirjutasin ka varasemalt ühes uudises – täpsemalt 95×45 m. Tribüünid mahutavad 7000 pealtvaatajat, kuid VIP alaga koos kokku 9000 inimest. VIP on kaunim, mida siiani olen näinud. Iga detail on viimseni viimistletud, laudadel põlevad õrnad kunstipärased lambikesed, ettekandjad on riietatud ülimalt elegantselt. Toitu pakub muide samuti Michelini tärnidega kokk, üks Prantsusmaa kuulsamaid. Ka meil õnnestus mingil põhjusel sinna sööma pääseda. Nimelt jagati reedel ja laupäeval osadele ajakirjanikele kutseid võistluse direktori poolt, kes võttis meid seal kõrgel vastu suurima külalislahkusega. Ma ei ole päris kindel, miks just mul õnnestus olla üks õnnelikest, aga Petrovase võitu sain igatahes jälgida esmaklassilisest asukohast. Selline siis ongi see tunne, kui oled rikas, mõtlesin. Ajakirjanikud muidugi nägid kogu selle peensuse keskel oma riietuse tõttu natuke kohmetud välja, olid ju kõik siia tööle tulnud ning uhket õhtutualetti kaasas polnud, (ehkki akrediteeringul oli suisa kirjas, et press ei tohi teksapüksegi kanda!). Enne VIP alasse jõudmist läbisime omakorda mingi eriti nurgataguse sviidi, kus oli Longines kellade kõrval muuhulgas presenteeritud valik Reem Acra õhtukleite. Mõnes neist oleksin küll heameelega sellele lõunale palju enesekindlamalt läinud. Riietusest veel rääkides, siis pole kohapeal ühtegi turvameest, isegi mitte soojendusareeni tuulisemates vahekäikudes, kes oleks riides kuidagi teistmoodi kui mustas ülikonnas ja valges särgis.
Õhkkond on teistsugune
Kogu selle ilu ja professionaalse korralduse keskel on kahju, et prantslased ei ole siiski nii suur ratsaspordirahvas kui näiteks sakslased, hollandlased või rootslased, ehkki prantsuse takistussõitjad kuuluvad maailma absoluutsesse tippu ja kohalik ratsaliit on väidevalt liikmete arvu poolest riigi suuruselt kolmas spordialaliit. Ilmselt piletite kalliduse tõttu (finaalsõidud 100€ tk) on tribüünid siiski olnud liiga tühjad. Šokeerivalt vähe inimesi oli vaatama tulnud koolisõidu küri – sellist vaatepilti pole mul varem mujal näha õnnestunud, et maailma parimad koolisõitjad esinevad pooltühjale saalile. Võistluste direktor Sylvie Robert kommenteeris, et kuna VIP ala võtab enda alla palju ruumi ja ka külastajaid, siis näivad tribüünid ka tühjemad. Täismajale läks vaid takistussõidu finaal, kus tekkis ka tõeline atmosfäär. Kui jällegi võrrelda eelnimetatud riikidega, ei ole siin ülearu emotsionaalne publik, pigem plaksutatakse viisakusest. Prantsuse takistussõitjad on siiski väga populaarsed ja pealtvaatajad käituvad kohati lausa omade-vaenulikult ehk trambivad kaasmaalaste areenile tulekul kõvasti jalgadega ja teevad põrgulärmi. Tuleb tunnistada, et sarnase kaasaelamise osaliseks saavad siin ka Ehning ja Cornado – minu selja taga puhkes üks neiu suisa õnnest nutma, kui nad puhta sõidu tegid.
Ehning ja Cornado
Kogu atmosfääris on „süüdi“ prantslaste üldine olek laiemas mõistes. Ma ei tea, kas on viisakas sedasi üldistada, kuna olen Prantsusmaal olnud põgusalt vaid umbes kolm korda elus, kuid sama räägivad ka teised välismaalased – prantslased on pisut veidrad ja külmad. Kõlab ehk imelikult, mõtlevad naised, kes kujutavad ette siinseid kurikuulsaid kuumi armastajaid, kuid tõepoolest on tunda teatavat distantsi. Prantslased ise leiavad, et omakorda on väga suur erinevus pariislaste ja mujal elavate kohalike vahel. Soojus ja abivalmidus ei tule prantslaste iseloomustamisel esimeses järjekorras meelde. Kui sul on probleem, siis sellega tegeletakse ilmselt, kuid rahulikult, ja ega sulle sellest teada ei anta. Ma ei ole kunagi kuulnud nii palju kordi teenindava personali suust lauset „Ma ei tea“ kui siin. Kui inimene ei tea, siis ta nii ütlebki, ja väga kiireid liigutusi olukorra lahendamiseks ei tee. Kui ma laua pealt ära korjatud WEG materjale eraldi küsima läksin, ei õnnestunudki mul neile selgitada, mis on World Equestrian Games, ja asi jäi sinnapaika. Loomulikult tahaksin rõhutada, et siingi koordineerib pressitööd osaliselt rahvusvaheline kogenud kaader, kelle pihta eelnevad laitused absoluutselt ei käi.
Kindlasti on siin väga suur osa keelebarjääril. Suure rahva ja riigina ei pea nad absoluutselt vajalikuks rääkida mõnes muus keeles kui kohalikus. Kui sa sellest aru ei saa, on see sinu probleem. Mõneti on see ka arusaadav, sest väikest Eestit ei saa Prantsusmaaga võrrelda, kuid rahvusvahelise võistluse teenindavalt personalilt, kes otseselt puutub kokku paljude välismaalastega, tahaks seda samas ikkagi eeldada. Pressikonverentsid võtavad terve igaviku, kuna väga palju räägitakse kohalikule meediale ja unustatakse kõik ülejäänud, kes tahaks ka jutust aru saada. Kui siis lõpuks tõlkimiseks läheb, on suur segadus, sest vahepeal on toimunud palju juttu läbisegi ja konverentsi tõlgil, kes on siin kõik päevad ka võistluste inglisekeelne spiiker olnud, on sisuliselt juhe koos.
Päris häirivaks kujunes üks pressikatest, kus istusid Patrice Deleveau, kes väidetavalt ei oska, üllatus-üllatus, midagi peale prantsuse keele, Pius Schwizer, kes suhtleb pigem oluliselt paremini saksa keeles, ning Ludger Beerbaum, kes oskab imekombel päris hästi prantsuse keelt. Võite siis ise arvata, kui segaseks see jutt läks, mida räägiti läbisegi eelnimetatud keeltes ning kohati, kui ajakirjanikud karjuma hakkasid, visati vahele ka midagi inglise keeles. Pressile mõeldud materjalid on see-eest hästi koostatud ja info kiirelt kättesaadav. Jahmatavana mõjus mulle aga see, et ma ei suutnud kiiruga ametlikult kodulehelt leida tulemusi ning tõtt-öelda ei suuda ka praegu linki tuvastada, ilmselt olen pime.
Esmaklassiline show
Prantslastele tuleb kindlasti au anda selle eest, kuidas nad oskavad detailidele tähelepanu pöörata ja on show teinud absoluutselt esmaklassiliseks. Avatseremoonial üllatas väga vaatemänguline valgushobuste show, mis hoolimata tribüünidel valitsevast tühjusest tõi kaasa kohaloleva publiku ovatsioonid. Muidugi on siin kohal prantslaste parimad meelelahutajad Jean Francois Pignon ja Lorenzo, kes ikka veel, olgugi mitmeid kordi nähtud, hämmastavad ikka ja jälle. Mõlemal on siin etteaste kokku koguni 12 hobusega! Kahjuks ei ole õnnestunud tiheda graafiku tõttu kõiki show’sid näha, kuid muljetades nähtut kolleegidega, võib sageli kuulda väljendit: „Prantslased on mustkunstnikud“ või „Nad üllatavad alati kõige põnevamate ja ootamatute lavastustega.“ Siit on kindlasti palju õppida.
Pignon
Lorenzo the Flying French Man
Kahtlemata palju positiivseid muljeid
Spordi seisukohast võiks öelda, et maailma tippratsanikke oli kohal mitmeid, enamik neist pärit just Lääne-Euroopa liigast (takistussõidus 18, koolisõidus 9). Ameeriklaste seas, keda lastakse finaali vastavalt 14 (TS) ja 2 (KS), oli mitmeid mulle tundmatuid nimesid. Eksootilisematest paikadest olid esindatud Maroko (TS), Azerbaidžaan (TS), Lõuna-Korea (KS) ja ilmselt ka meie Läti ja Leedu liigituvad siin siiski nö kolmanda maailma riikide hulka. Põhjust piinlikkust tunda polnud aga kellelgi, sest vaatamata sellele, et osade inimeste meelest peaksid siin võistlema ainult parimatest parimad, olen ise teistsugusel seisukohal – MK finaal on üks neid väheseid kõrgetasemelisi võistluseid, kuhu ka just nendel samadel „nõrgematel“ riikidel võimalus pääseda ning tõestada ennast absoluutses tippkonkurentsis. Seda enam, et ühtegi hirmsat etteastet ei tehtud – Maroko mees lõpetas avavooru suisa viiendana, Neretnieks sõitis end teisel osavõistlusel ümberhüpetele ning jõudis ka lõppvooru, Petrovast tabas kukkumise ebaõnn, kuid enne seda oli parkuur veatu, lisaks võideti teise hobusega CSI3* 150 cm Land Roveri auhindadele. Lõuna-Korea noor koolisõitja Dong-Seon Kim jäi küll viimaseks (lõppskoor küris 68,089 %), kuid ratsutas pehme kontaktiga ja oli meeldiv vaheldus kõige hullematele suust kakkujatele, keda siin finaalis varasemalt nähtud.
Dong-Seon Kim ja Bukowski
Võitjate tase oli erakordselt kõrge – Dujardin ja Valegro võtsid järjekordse tiitli, nüüd on neil puudu vaid MM kuld, Deusser ja Cornet D’Amour võtsid võidukarika igati teenitult, olles ainsa paarina veatud läbi kõikide voorude.
Statistilisi näitajaid tuues tasub märkida, et üritusele aitas kaasa ca 400 vabatahtlikku, võistlusel osales kokku u 260 hobust, takistussõitjate finaali auhinnafondiks on üle 1,3 miljoni euro, koolisõidus 250 000€. Pinnaste tegemiseks kulus üle 3500 tonni liiva. Kogu keskuse üles ehitamine võttis aega 18 päeva. Equita’ Lyon’i nime kandev 5* võistlus on toimunud koos käesoleva aastaga 20 korda. Viimati peeti takistussõidu MK finaal Prantsusmaal 1987. ning koolisõidu oma 1991. aastal, seega mõistagi oli kõnealune suursündmus prantslastele väga tähtis. Võistlusega samaaegselt peeti esimene hobuste ja inimeste võrdleva spordimeditsiini sümpoosium eesmärgiga vahetada kogemusi ja üksteiselt õppida.
Igatahes suur sündmus on läbi saanud ning vähem kui poole aasta pärast ees midagi veel põnevamat – World Equestrian Games. Tulevane MK finaal saab aga toimuma nii kaugel nagu seda on Las Vegas.