Tõstamaa vallas Kõpu külas paikneva Maria Talu peremees Enn Rand on talus asuvat ratsakeskust arendanud läinud sajandi 90-ndatest aastatest, nüüd kavatsetakse kompleksi rajada uus tall, maneež ja derby rada. Koos abikaasa Riinaga on ette võetud suur töö.
Maria Talu on olnud Teie perekonna valduses juba aastaid?
Jah, meie perekond ostis talukoha pärast Vabadussõda, talu rajas minu vanavanaisa. See oli asunikutalu, mitte selline nagu anti Vabadussõja veteranidele teenete eest riigi poolt.
Vanavanaisa oli mul üldse tubli, ta osales Ilmasõjas, pärast ka Vabadussõjas. Selles talus on sündinud ka mu ema. Nii et selline taust on Maria Talul. Sealt mul ka kokkupuude maaeluga, sest nädalalõpud ja suvevaheajad olen veetnud seal, ehkki ma ise olen linnapoiss.
Enn Mikuga. Foto: Maria Talu erakogu
Praegu käib Maria Talus ehitustöö, ehitate juurde puhkemaju, plaanis rajada jalgpalli- ja korvpalliväljakud, uus maneež, uued tallid..
Talu on olnud meie perekonna oma ja toimetanud olen ma seal lapsepõlvest saadik. 1990-ndate alguses kingiti see talukoht minule. Hakkasingi majapidamist taastama. Talu suuruseks oli algselt 20 hektarit, tänaseks on ta aastate jooksul laienenud 150 hektarini.
Selle aja jooksul oleme seal proovinud kasvatada nii lambaid, kui ka lihaveiseid, tänaseks oleme pidama jäänud hobuste peale. Meil on nii karja- kui heinamaad, lühidalt, kogu tootmine on oma.
Hobused tallis. Foto: Maria Talu erakogu
Jäite pidama hobuste peale… Millest teil, kui linnapoisil selline huvi hobuste vastu?
Kui ma talu taastama hakkasin, arvestasin tegelikult kohe turismisuunaga. Pidasin silmas väikest majutus- ja toitlustusasutust. Siis saigi kohe alguses märk maha pandud. Maakoht, hobused võiksid ju seal olla. Kes siis veel kui hobused meelitaksid inimesed külla. Ja tegelikult olidki meie talus hobused kogu aeg.
.jpg)
Mu vanaisa teenis Eesti ratsaväes ja hobuseid on Maria Talus armastatud aegade algusest. Ei oldud küll tõsised aretajad, kuid talus peeti tavaliselt kahte hobust.
Praegu on Maria Talus 21 hobust, lisaks turismile tegeleme mingil määral ka aretusega. Heh, kui varss sünnib, ju siis oled juba aretajagi. Aga tegelikult sai näiteks meie kasvatatud mära parima Eesti raskeveo tõugu noorlooma tiitli. Nii et eks see töö on natukene viljagi kandnud.
Vasakul: Vanaisa Eesti Ratsaväes. Foto: Maria Talu erakogu
Mõnedel aastatel on meil rohkem varssasid, praegu ei ole tahtnud karja suurendada. Oleme kontsentreerunud teenuse osutamisele turistidele. Turistidele suudame välja panna 10 hobust. Lisaks tegutseb väike ratsakool. Täna käibki ligikaudu 20 inimest meil ratsutmistunde võtmas.
Naeratus, parim noormära 2008 Maria Talu peremehega. Foto: Maria Talu erakogu
Ratsakool?
Me ei ole küll ennast tituleerinud otseselt ratsakooliks, aga ta toimib, kuna meil on üks endine ratsutaja-võistleja, Eve Kõiv, kes treenib ja juhendab noori. Ta õpetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Tegutseme spordikool Humanitas all. Lapsed ja täiskasvanud, kes soovivad osaleda treeningutel ongi kõik arvel spordikoolis Humanitas, kus on olemas ka ratsutamise õppetool. Mina ja Eve Kõiv oleme seal õpetajateks.
Šetlandi poniga Rubla teeb sõitu treener Eve Kõiv. Foto: Maria Talu erakogu
Ja ikkagi, Maria Talus käivad suured ehitustööd. Räägiksite neist äkki lähemalt.
Jaanipäevaks peaks valmis saama majutusmajad. Need on ette nähtud inimestele, kes soovivad Maria Talus puhkust veeta. Majad peaks tulema kaasaaegsed, kõikide mugavustega. Muidugi on talu maadel alati võimalik ka telkida. Tänase seisuga olemegi võtnud vastu otsuse ehitada kaheksa maja, tulevikus soovime puhkemaju juurdegi.
Igas majas on kolm hotellitüüpi tuba, on oma sissepääs oma dušš ning tualett. Kõik tehakse ikka selle nimel, et kodueestlane või siis välismaalane, kes tuleb meie juurde loodust, rahu ja ratsutamist nautima ei peaks kiirustama äraminekuga.
Teisest küljest tingis uute hoonete ehitamise tõsiasi, et meie praegune majutus amortiseerumas, kuna valmis see juba 1993. aastal. Nii vajamegi täna kvalitatiivset nihet.
Vanad toad me likvideerime, nende asemel plaanime konverentsi- või seminarisaali. Kogu peamaja ongi plaanis sügisel-talvel restaureerida, renoveerida selliseks, nagu ta algselt, vanavanaisa ajal oli. Tõenäoliselt tuleb sinna väike muuseumgi, kogu vana kila-kola, mis me leiame, saab nendes saalides eksponeeritud.
Vaade hoovile ja tiigile. Foto: Maria Talu erakogu
Lisaks tuleb meil asfaltkattega korvpalliväljak, valmima peaks ta samuti jaanipäevaks, kui koostöös ratsaspordiklubiga Oxford korraldame Jaanishow. Asfaldil saab ju korraldada meelelahutuslikke üritusi, tänavakorvpalli stiilis.
Jalgpalliväljak peaks tulema täismõõtmeline. Muidugi ei kavanda me seal rahvusvaheliste võistluste korraldamist, aga miks mitte korraldada näiteks treeninglaagreid või sõpruskohtumisi. Usun, et selleks kõlbab meie väljak edaspidi väga hästi.
Räägitakse, et kavandate ka derby rada Maria Talu maadele?
Kõik, mis on seotud hobustega ja ratsaspordiga üldse, on meie juures teretulnud ning rõõmuga oleme valmis erinevaid ratsaspordialasid arendama. Muidugi tuleb kõike teha järjekorras…
Oleme korraldanud takistus- ja koolisõite, galoppe, need muidugi jäävad edaspidigi. Kuid nüüd kavandame koos ratsaspordiklubiga Oxford uusi takistussõiduväljakuid ja koos spetsialistidega ka derby rada. Ehitada proovime kohe alguses läbimõeldult, et hiljem poleks tarvis midagi ümber teha.
Rahvusvaheline ratsavõistlus Jaanishow 2009 Maria Talus. Foto: Maria Talu erakogu
Olete alustanud ka maneeži ehitusega?
Jah, see ei tule küll väga suur, kuid on oma talli otstarbeks paras. Need, kes soovivad edaspidi võistlushobuseid Maria Talus pidada, peavad saama ju vajalikud treeningtingimused. Samuti oleme mõelnud turistide ja ratsakooli sügistalvisele hooajale. Maneeži laiuseks tuleb 20 meetrit ja pikkuseks 45 meetrit, korraliku liivapõhjaga. Ühendatud saab ta ka uue talliga. Maneež peaks katuse all olema siis, kui ilmad halvaks lähevad, lageda taeva all on ju halb treeninguid läbi viia.
Kõik see ju ometi maksab. Kust tuleb raha talu arendamiseks?
Hm, see on nii, nagu Buratino küsis, kust võtta kolm soldot. Talle vastati, ikka kõhukatest rahapungadest. Meie kõige kõhukamaks rahapungaks on tänu projektikirjutajatele PRIA, ehk siis Euroopa Liidu fondid.
Teil on järelikult hea läbisaamine kohaliku omavalitsuse, ehk siis Tõstamaa vallaga?
Me saame vallaga väga hästi läbi. Ilma laenuta ju ei pääse, see on selge. Tegelikult on Kõpu küla üldse sellises positsioonis, et asume Audru ja Tõstamaa valdade piiril. Nii saame väga hästi läbi Tõstamaa vallaga, kus me otsapidi asume. Linna poolt külla sisenedes oleme ju esimene asutus. Sama hea läbisaamine on meil ka Audru vallaga. Näengi edaspidi kahe valla vahel head koostööd ühenduspunktina. Võibolla on see omaette teema, kuid näen tervet küla, mis kannab huvitavat Eestipärast nime Kõpu. Ringi liikudes olen ma loomulikult Maria Talu peremees ja esindaja. Samas tuletan alati meelde, et pärit olen Kõpu külast.
Talu pererahvas Riina ja Enn peavad tähtsaks ka tradistioonide edasikandmist ning austavad rahvarõivaid. Foto: Toomas Mitt
Kõpu ongi huvitav küla, neid Kõpusid on ümber Eesti ja kõik teavad neid. Teatakse rohkem küll poolsaart, kuid meil on selline väike küla. Kunagi oli ta suur, täna on ta saatuse tahtel rahvaarvu poolest väikseks jäänud.
Kõpu kirik. Foto: Toomas Mitt
Kui keegi küsib, mis siin siis nii erilist on, vastan alati, et küla elab hästi! Siin tegutseb kirik, kogudus töötab hästi, majutusasutus töötab hästi, toitlustamine töötab, saab ratsutada, mis siis ühes korralikus Eestimaa külas olema peab?!
Teie küla uhkuseks võib nimetada ilusat õigeusu kirikut?
Saatuse ja Jumala tahtel on see piirkond muutunud õigeusklikuks. Seda alates XIX sajandi keskpaigast, kui Vene tsaari initsiatiivil otsustati luterlust vähendada ja juurutada Vene õigeusu traditsioone. Jagati maid, riik toetas rahaliselt kirikute ehitamist. Usku vahetati toona ju piirkonniti. Ja kui sa oled ühe konfessiooni liige juba mitmendat põlve, siis sa tunnedki, et just see on see õige. Ma ei ütle ühtegi halba sõna ühegi usu kohta, kuid minu juured on seal ja sellega ma tegelen. Olen Kõpu koguduse vanem.
Kontsert Kõpu kirikus. Foto: Maria Talu erakogu
Kuidas te kõike jõuate? Olete tegev Pärnu Grand Hotel Victorias, lisaks veel talu, Kõpu kirik ja kogudus… Kas väsimus ei tule peale?
Miks ta ei tule, tuleb ikka. Hommikul kella seitsmest ärgates jõuab ära teha päris palju. Algab kõik laste kooli saatmisest, siis arutame abikaasaga äri ja elu küsimusi, siis tulevad tavatoimetused, mis seotud hotellidega linnas, restorani küsimused, heal juhul jõuab ära käia maalgi, toimetused seal, juhtnöörid, ülevaatamised. Õhtul vaja veel restoranis töötada, pärast seda koju, vaataks veel teleritki, et mis mujal toimub. Ja kõige lõpuks loen veel veidi raamatut. Tunnen ennast väga halvasti, kui õhtul pole raamatut lugenud.
Lõpetuseks, mida arvate ratsaspordi tegemise tingimuste kohta Pärnumaal tervikuna?
Kõik, kes praegu peavad oma kohta ja millegagi tegelevad, olgu see siis aretus, turism või ratsasport, peaksid kindlasti seda edasi arendama. Ma ei pea teisi talusid ja talle konkurentideks, ütlen neile ainult tere tulemast.
Aga kui nüüd võrrelda olukorda Tallinna või Tartumaaga, siis Pärnu on ikka veel väga halvas seisus. Ja meedias kajastatakse ratsutamist vähe.
Ratsakeskuste rajamine tuleb kõigile kasuks. Ei saa ju ometi väita, et meil on palju ratsakeskuseid. Jah, tõesti, hotelle ning restorane on Pärnus palju. Ülearu palju, neid pole sellisel hulgal vajagi. Kuid puudus on Pärnu sisesest ratsakeskusest. Tean, et mõnedel inimestel on plaan seda teha, kuid siiamaani pole see õnnestunud.