Meriel osales mai alguses Young Riders Academy kvalifikatsioonivõistlusel Redefinis, mille järgselt valiti ta osalema kahenädalases õppeprogrammis. Samuti õnnestus tal hiljuti Drammenis täita noorte ratsanike Euroopa Meistrivõistluste kvalifikatsiooninorm. Merilin nõustus meiega lahkelt jagama oma muljeid mõlemalt võistluselt.
“Mõni aeg tagasi saabusin tagasi 2,5 nädalaselt tuurilt, mille käigus sai Diamond 4 Ever’ga võisteldud nii Drammeni Kevadtuuril, kust sain kvalifikatsiooni Euroopa noorte meistrivõistlustele, kui ka Redefini hobufestivalil, mis oli noorte takistussõitjate projekti Riders Academy üks kvalifikatsioonivõistlus. Tundub nagu tavaline käik välismaal, kuid pakkus tegelikult tavalisest rohkem emotsioone ja mälestusi, mida hiljem meenutada.
Reis algas pühapäeval, 19. aprillil, paar tundi peale Niitvälja karikavõistluse 135 cm hüppamist saatsin Diamondi teele. Ise jäin veel kooli tõttu järgmiseks päevaks Eestisse, kuid lendasin siis Stockholmi, kust jätkasin teed hobuautos. Järgmise päeva õhtul jõudsime Drammenisse.
Võistlesin seal kõige kõrgemaid klasse, esimesel päeval 140 cm, järgmisel kahel 145 cm. Naljakas oli mõelda, et läksin võistlema põhimõtteliselt ilma vastava treeninguta – ma polnud kordagi õues hüpanud ning olles saanud vaid paar korda õues sõita. Niisiis esimene parkuur õues Diamondiga, kes on juba iseenesest hea minekuga hobune, õnneks mitte võõral platsil, oli lõbus. Tulemuseks küll 8 kp, aga vähemalt sai õues hüpatud.
Järgmisel päeval hüppasin oma esimest 145 cm. Tulemuseks jällegi 8 kp, kuid kõik muu peale maha aetud takistuste oli ülihea ja ma sain oma sõiduga rahul olla. Viimasel päeval oli GP sõit 145 cm takistustel. Rajal olid omad raskused, kuid hobune oli vägagi sõidetav ja aus. Pärast super ilusat sõitu, sai ikka VIIMASE takistuse latt maha aetud. Olin suures masenduses, kuid vähemalt selle nädalavahetuse eesmärk sai täidetud – kvalifikatsioon EMile oli olemas.
Meriel Isok ja Diamond 4 Ever; foto swiatkoni.pl
Pärast paari päeva Taanis puhkamist seadsin end Saksamaa poole teele. Kui kohale jõudsin, pakkisin asjad lahti, tegin väikese trenni ja olingi võistluseks valmis. Toimus ka Riders Academy koosolek, kus räägiti programmist lähemalt ja jagati igale noorele vajaminev varustus.
Esimene sõit oli kõrgusel 145 cm. Rada ei olnud raske, ainult kõrge, mõned tõkked ulatusid 150 cm-ni, kuid enamus neist oli siiski õigel kõrgusel. Soojendus oli ülihea, kuid võistlusplatsil muutus hobune närviliseks ja kartis seal platsil kõike peale takistuste. Vahtides mujale ja takistustele erilist tähelepanu pööramata, pudenes meil 3 takistust.
Järgmise päeva hommikul oli minu kauaoodatud intervjuu Riders Academy komisjoniga. See oli minu esimene võistluste intervjuu ja ma ei kujutanud ette mida küsitakse. Seega olin ärev, kuid rahunesin intervjuu alguses maha. Küsiti minu perekonna, sponsorite, senise treenimise, võistluste tulemuste ning üldiselt vaadete kohta takistussõidumaailmas, lisaks mõned lisaküsimused. Kõige enam jahmatas neid vist minu vastus küsimusele kui palju ma 145 cm kõrguseid parkuure varem sõitnud olen. Vastasin, et eelmise päeva sõit oli minu elu kolmas ja eelmised kaks olid eelmisel nädalavahetusel Drammenis. Selle peale pidid nad imestusest pea et ümber kukkuma. Olid vist harjunud kuulma, et inimesed, kes sinna on kandideerinud, on seda kõrgust ikka näinud. Siis tulen mina, teiste kõrval põhimõtteliselt kui maalt ja hobusega, pole üldse hobuseperest, lihtsalt omal vabal tahtel ratsutamisega tegelema hakanud, pole 145 cm üldse näinud ja nüüd 3* võistlusel 150 cm hüppamas! Nähes nende reaktsiooni, selgitasin neile Eesti olukorda – mis võistlused ja ilmad meil on – ja silmad järjest väiksemaks minema. Rohkem selliseid erilisi kõrghetki polnud, kuid nad olid päris huvitunud, kes ma selline olen ja kust tulen, mis on mu eesmärgid ja kuhu tahan jõuda. Hiljem saime ema ja Jamesiga intervjuust rääkides kõvasti naerda ja seda kogemust ma küll iialgi ei unusta!
Sama päeva õhtul oligi 150 cm sõit. Rajal olid omad tehnilised kohad, aga enam oli mängitud siiski kõrgustega – kõik takistused olid 145-150 cm ja mitmed ka 155 cm. Raja vaatamise muljetest nii palju, et kui platsile jalutasin, vaatas mulle otsa parkuuri viimane tõke, mis oli 155 cm kõrge okser. Kui mu ema selle kõrvale läks ja suure vaevaga üle üritas näha, tahtis ta küll minema joosta. Ma olin, nagu alati, vana rahu edasi ja ei teinud enamat kui lihtsalt muigasin ja jalutasin edasi.
Seda rada oli palju parem sõita ja mulle meeldis eelmisest rohkem. Hobune käitus seekord võistlusplatsil paremini kui kunagi varem. Mul tulid 4 takistust maha, kuid ilma erilise põhjuseta, ei hüpanud lihtsalt piisavalt kõrgele, ma polnud ju sellel kõrgusel üldse treeninudki. Sõiduga jäin ma vägagi rahule, sest kõik muu oli super.
Hiljem tuli üks Riders Academy komisjoni liige, rootslane Sven Holmberg, mind isiklikult õnnitlema, et suutsin selle parkuuri nii hästi ära hüpata, sest nad teiste komisjoni liikmetega kartsid hullemat. Samuti küsisid minu enda arvamust sellest sõidust. Otsustatud sai, et järgmise päeva 155 cm GP-d ma ei lähe ja seega seadsin pühapäeval sammud koduteele. Tallinna jõudsin tagasi neljapäeva hommikul ja seal mu tuur lõppes ja nii mina kui Timmy olid õnnelikud.”