Tallinn International Horse Show ajal saime võimaluse rääkida Soome tuntuima takistussõitja Mikael Forsténiga nii tema elust ja sportlaskarjäärist kui ka ratsaspordist üldiselt.
Mis vanuses sa ratsutamisega alustasid?
Alustasin 6-aastasena tundidega ratsakoolis. Käisin seal siis aasta või kaks, kuid seejärel tegin pausi ja tegelesin jalgpalli ning mäesuusatamisega. Hiljem läksin siiski ratsakooli tagasi. Oma esimese hobuse sain 15-aastasena.
Mida pead seni oma suurimaks saavutuseks ratsaspordis?
Seda, et suutsin täita oma lapsepõlveunistuse – võita 2008. aastal Amsterdamis maailmakarika kvalifikatsioonivõistluse. Samuti ehk seda, et olen kaks korda kvalifitseerunud MK finaali ning 2009. Aastal saavutasin Las Vegases peetud finaalvõistlusel nelja karistuspunktiga üheksanda koha. Samal aastal jäin Inglismaal peetud Euroopa meistrivõistlustel ka napilt medalist ilma. Ilmselt jäävadki mu kõrgeimad saavutused nüüd minevikku, sest kolm aastat tagasi, kui minuga juhtus kehv õnnetus, otsustasin prioriteedid elus ümber seada ning nüüd on minu jaoks esmatähtis perekond. Sain paar aastat tagasi ka isaks ning ma ei soovi enam kogu aeg rännus ja perest eemal olla.
Oled kaua välismaal elanud. Kuidas Sa Hollandisse sattusid ?
Pärast esimest õppeaastat ülikoolis otsustasin ühe aasta vabaks võtta ja proovida spordiga tõsisemalt tegeleda. Asi läks nii tõsiseks, et ülikooli ma enam tagasi ei läinudki. Paraku jäid selle talli omanikud, kus ma Soomes töötasin, oma tallist ilma ja sellega koos ka mina oma tööst. Kuna olin Soomes palju võitnud ja väga edukas olnud, siis oli mul selleks hetkeks tekkinud tahtmine ennast ka Euroopas proovile panna. Nii läksingi Saksamaale. See juhtus nii, et Paul Schockemöhle tahtis mult hobust ära osta. Ütlesin talle, et müün hobuse vaid siis, kui ta koos hobusega ka minu enda juurde võtab. Nii läkski. Paraku oli seal oluliselt raskem kui ma oodanud olin. Mul olid Saksamaal alguses pikka aega tõeliselt keerulised ajad – ja uskuge mind, kui ma ütlen, et keerulised, siis ma ei liialda mitte grammigi. Otsustasin siiski mitte alla anda ja võistlesin palju kohalikel rahvuslikel võistlustel. Ühel hetkel kutsus üks Soome eraisik, kes Hollandisse oma talli oli soetanud, mind sinna tööle. Nii avanes mul võimalus oma tall teha. Ühel hetkel hakkas seal äri hästi minema ja sain üha paremaid hobuseid, kellega sõita, ning tänu sellele ka paremad sponsorid. Alates 2003. aastast sain tänu oma abikaasa perekonna toele keskenduda vaid spordile ning siis ühel hetkel tulidki need tulemused, millest eelpool rääkisin.
Isaac du Jonquet, TIHS 2013. Foto: Külli Tedre
Millest see Sinu meelest peamiselt tuleneb, et meie riikide ning Lääne-Euroopa ratsaspordi tase üksteisest nii palju erinevad?
Põhjuseid on rohkem kui üks. Üks asi on kindlasti see, et meil puudub ratsaspordi pikaajaline traditsioon. Samuti see, et riikide rahvaarvud ja ka ala populaarsuse tase on väga erinevad. Näiteks Saksamaal on ratsaspordiga tegelemine väga levinud ja seetõttu liiguvad seal ratsaspordis hoopis teised rahad ning spordielu ja aretust veavad seal oma ala professionaalid. Meil on ratsaspordis raha jällegi väga vähe ning professionaalid voolavad seetõttu välja. Sellest tulenevalt jäävad kohalikku ratsasporti vedama valdavalt amatöörid. See paistab silma ka sportlaste seas – võid võistlema minna ja võistlusi võita ilma, et oleksid professionaal.
Oled nüüd kaks aastat järjest Tallinna Horse Showl noori hobuseid hindamas käinud. Kuidas tunduvad tänavused noorhobused võrreldes mullusega?
Kui aus olla, siis täna ma siit ühtegi hobust ise omale ei ostaks. Eelmisel aastal jäi mulle aga mitu hobust silma ja ühte proovisin toona ka osta.
Foto: Aldi Alev
Kuidas on noorhobuste seis praegu Soomes?
Paraku on see suhteliselt sarnane sellele, mida nüüd siin Tallinnas nägin. Ise ei ostaks ma sealt omale mitte ühtegi. Ma ei tea, mis on juhtunud. Hobuste käsitletavus jätab kõvasti soovida – nad ei ole korralikult ratsastatud. Ilmselt on põhjuseks valmis hobuste kallid hinnad, mis tingib selle, et hobused müüakse liiga varakult maha. Samuti on Soomes aretuses kasutatavate sugumärade tase kehv.
Millised võiksid olla Eesti ja Soome võimalused oma ratsaspordi taset tõsta?
Peaksime oma tegevuses rohkem kvaliteedile keskenduma – seda nii aretuses kui ka näiteks treeneritöös. Tegema kõike väga kvaliteetselt. Näiteks, et meie treenerid oleksid kõrgel tasemel. Samuti tuleks tõsta aretuses kasutatavate sugumärade kvaliteeti. Sportlased ja aretajad peaksid tegema väga tihedat koostööd ja tõstma seeläbi mainet ka välisinvestorite seas.
Tahan siiski Eestit siinkohal kiita. Soomes on ratsasport praegu peamiselt noorte tüdrukute ala, kuid Eesti ratsanikud on viimase 10-15 aasta jooksul kõvasti arenenud ning täna on siin spordis näha palju alaga kaua tegelenud oma ala professionaale, mehi. See on suur asi – midagi, mida Soomel täna ei ole.