9. märtsil toimus Zoomis Ukraina toetuseks webinar teemal „Ratsutamise ja ratsaspordi tulevik ja püsimajäämine: väljakutsed, sotsiaalne litsents – mis see on, mida see meile tähendab ja mida saame ette võtta“.
Mis on sotsiaalne litsents ja miks see on oluline?
Sotsiaalne litsents või tegevusluba (social license to operate) on ühiskonna hinnang tegevuse vastuvõetavusele, seda ei väljasta ükski ametiasutus ja see ei ole seadusest tulenev nõue. Sotsiaalne litsents ei ole igavene ning ühiskond võib loa tühistada. Näiteks oli kunagi tavapärane, et tsirkuses kasutati erinevaid metsloomi, kuid tänapäeval on see sisuliselt võimatu ning taunitav. Eestis on alates 2018. aastast metsloomade kasutamine tsirkuses ka keelatud.
Sotsiaalne litsentsi juured viivad kaevandustööstuse juurde. Ühiskonna hoiak kaevandusettevõtete aadressil oli väga negatiivne, mida süvendas kaevandustööstuste poolt tekitatud keskkonnakahjud. Maine probleemi lahendamiseks leiti, et maavarade kaevandamisel tuleb senisest enam arvestada kohaliku kogukonna huvidega, et saada kogukonna heakskiit ehk sotsiaalne litsents.
Sotsiaalse litsentsi hoidmiseks on oluline hoida mainet ja usaldust. Usaldust ja mainet on aga keeruline hoida, kui puudub läbipaistvus. Sestap on oluline, et protsessid ja otsused oleksid inimestele ja avalikkusele arusaadavad ja mõistetavad.
Kuidas see puutub ratsasporti ja ratsutamisesse?
Möödunud aastal toimunud olümpiamängud õnnestusid suurepäraselt. Ratsaspordis olid võitjad suurepärased ning esindatud oli ratsasport selle kõige paremas tähenduses. Olümpiamängud määravad mõneti seda, kuhu ratsasport suundub ja näiteks koolisõidus ütlesid kohtunikud selgelt, kui väga nad hindavad kergust ja harmooniat.
Küll aga on teada, mis juhtus moodsas viievõistluses ja see tõstatas küsimuse, kas hobuste kasutamine spordis on eetiline ja moraalne. Küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kas ratsutamine püsib olümpiakavas, vaid milline on ratsaspordi tulevik.
Nii ühiskonna kui hobusektori ühine huvi on, et hobuste heaolu oleks tagatud. See on minimaalne, mida on vaja selleks, et teenida avalikkuse usaldus selleks, et saaksime hobuseid spordis kasutada. Siin on oluline roll eneseregulatsioonil ehk teisisõnu, kui hästi suudetakse sektori siseselt hobuste heaolu tagada ja kuidas käitutakse reeglite rikkujatega.
Heaks näiteks on siinkohal Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsiooni (FEI) tegutsemine. 2020. aastal ilmusid sotsiaalmeediasse videolõigud, kus Brasiilia FEI taseme koolisõitja Leandro Aparecido da Silva väärkohtles väikest šetlandi poni. Brasiilia Ratsaspordi Liit algatas juurdluse, ent otsustas selle õige pea lõpetada, leides, et kuna tegu leidis aset mehe kodutallis, siis pole ratsaliidul alust karistust määrata. FEI algatas seepeale iseseisva juurdluse ning karistas koolisõitjat lõpuks 3-aastase võistluskeeluga, mis tähendas Leandro Aparecido da Silvale Tokyo olümpiamängudest eemale jäämist. FEI tugines üldmäärustiku artiklile 142, mille kohaselt ei ole kunagi lubatud hobust halvasti kohelda. Seega erinevalt Brasiilia Ratsaspordi Liidust ei huvitanud FEI-d, et väärkohtlemine leidis aset koolisõitja kodutallis, saates seeläbi välja olulise sõnumi, kui tähtis on järgida määrustike üldpõhimõtteid ka väljaspool võistlusväljakuid.
Ratsutajate ja hobuinimestena peaksime endale ka teadvustama, et laiem avalikkus ei erista ratsaspordialasid ning tavalise inimese jaoks on polo, kestvusratsutamine, koolisõit ja galopivõidusõidud kõik üks ratsutamine. Mis toimub ühel ratsaspordialal, mõjutab avalikkuse suhtumist tervesse spordialasse.
Kuidas anda oma panus parema hobumaailma jaoks?
Sekku, kui oled hobuse julma kohtlemise tunnistajaks. See ei tähenda, et peaksid füüsiliselt vahele astuma, vaid hinda olukorda ning vali antud olukorrale sobiv meede.
Ameerika Ühendriikide arvutiteadlane ja mereväe kontradmiral Grace Hopper on öelnud, et kõige ohtlikum väljend on, et me oleme alati nii talitanud. Infoajastul elades on maailm meile valla ja info vaid hiirekliki kaugusel. Loomulikult nõuab sellises infokülluses orienteerumine kriitikameelt, sealhulgas allikakriitilisust, aga see annab võimaluse õppida parimatest praktikatest.
Ratsutajatena teame, et ratsutamist õpib kogu elu, kuid hobustega tegelemine ei piirdu vaid ratsutamisega. Ajas on muutunud teadmised ka sellest, kuidas hobust paremini saduldada, valjastada, sööta, pidada ja õpetada. Miks mitte neid teadmisi hobuste hüvanguks ära kasutada?