Intervjuu Valgevene Riikliku Kehakultuuriinstituudi õppejõu Natalia Petuhhovaga
Valgevene riiklikku süsteemi on meedia käsitlenud enamalt jaolt ülepolitiseeritud valguses, õigustamatult on jäänud tähelepanuta sportlastele ja spordihuvilistele loodud sportimistingimused ja -võimalused selles riigis.
Valgevene Riikliku Kehakultuuriinstituudi jalgrattaspordi, kiiruisutamise ja ratsaspordikateedri õppejõud, koolisõidu ja kolmevõistluse rahvusvahelise kategooria kohtunik Natalia Petuhhova kirjeldab Valgevene ratsaspordi arengut ja spordisüsteemi üldse, eriti kiidab ta tööd, mida riigi treenerid teevad noortega.
Eestis läksid pärast Nõukogude Liidu lagunemist hobusetallid üle erakätesse. See põhjustas ka teatava taandarengu. Kuidas elati see aeg üle Valgevenes?
Liidu lagunemine ei peatanud meie vabariigis ratsaspordi arengut. Valgevenes sündisid 1970-ndate keskel kindlad ratsanike ja hobuste ratsastamise traditsioonid. Vaatamata sellele, et osa meie juhtivaid treenereid sõitis lagunemise ajal lepingu alusel välismaale, lisaks mõned kogenud spetsialistid on tänaseks juba surnud, oli ette valmistatud terve plejaad suurepäraseid sportlaseid ja treenereid. Tuleb mainida, et laste- ja noortesport on meil tasuta ja seega kättesaadav igaühele, kes hobusporti armastab.
Analüüsides praegu ratsaspordi olukorda endise NL riikides, siis nii, nagu märgib enamik juhtivaid spetsialiste ja kohtunikke, on ainult Valgevenes säilinud, ja mitte ainult säilinud, vaid ka areneb edasi noortesport. Seda tõendavad ka meie noorte ja juuniorite saavutused: esimesed ja teised võistkondlikud kohad rahvusvahelistel SRÜ ja Baltikumi rahvusvahelistel noortemängudel, lisaks esimesed kohad võistlustelt Venemaal, Poolas ja Baltikumis.
Samas on probleemid majanduses negatiivselt mõjunud eelkõige Valgevene hobusekasvatusele. Nii oli juhtivatel hobukasvandustel probleeme noorhobuste aretamisel, vähenes märgatavalt kõrgetasemeliste hobuste arvukus, mis tegelikult takistab tänapäevani Valgevene sportlastel vääriliselt konkureerida rahvusvahelisel areenil.
Eestis tuntakse üsna hästi Valgevene lähinaabrite Poola ja Leedu ratsaspordi ja hobukultuuri ajalugu. Seevastu Valgevene ratsatraditsioonidest teatakse, vähesed erandid välja arvatud, üsna vähe. Kirjeldage neid palun.
Mul on raske viia läbi ekskursiooni ajalukku. Siiski, tuleb tunnistada, et suurt ajaloolist huvi pakub tänapäeval raamat „Gippika”, mis anti välja aastal 1604 Valgevenes. Autor K.M. Dorogostaisky, kes oli suur hobuste hindaja ja austaja, kirjeldab antud raamatus hobuste päritolu, nende iseloomu ja käitumist, erinevaid selleaegseid populaarseid tõuge. Muuhulgas käsitletakse raamatus ka hobusearetust, kuid ka erinevad metoodikaid ratsaõppes.
Tänapäevase ratsaspordi arengu alguspäevaks Valgevenes võib lugeda esimese ratsaspordikooli avamist 1958. aastal Gomelis. 1960. aastal rajati selle ratsakooli filiaal Minski oblastisse, 1965. aastal koliti see filiaal Ratomkasse. Kooli juures tegeles trakeenide aretustööga Borislav Viktorovitš Kamzolov. 1969. aastal reorganiseeriti vabariiklik ratsabaas L.M.Dovatori nimeliseks hobusevabrikuks.
Meil ongi traditsiooniliselt arenenud kolm ratsaspordi olümpiala: kooli- ja takistussõit ning kolmevõistlus. Suurimat edu saavutati NSV Liidu koondise liikmetena läinud sajandi 1970-1980-ndatel aastatel. Tooksin välja mõned nimed: Viktor Ugrjumov – kuues koht Montreali olümpial aastal 1976 ja kolmas koht Moskva olümpiamängudel aastal 1980. Muidugi Irina Karatševa, kes on tulnud mitmeid kordi auhinnalistele kohtadele Euroopa meistrivõistlustel koolisõidus. Noh, ja loomulikult kolmevõistlejad Juri Zrjabrev, Mihhail Rõbak ja Ibragim Vaskov, kes on korduvalt tulnud auhinnalistele kohtadele mitmetel rahvusvahelistel võistlustel.
Viimase kümne aasta jooksul on Valgevene ratsasport tõusnud täiesti uuele tasemele ja juba on meil ette näidata lootustandvaid tulemusi rahvusvahelistelt võistlustelt. Valgevene Ratsaspordiliit töötab praegu kahe riikliku arenguprogrammi alusel. Esimene programm käsitleb 2005-2008-aastate olümpiatsüklit, teine tsüklit aastateks 2009-2012.
Sellise keskse ettevalmistuse tulemusena on kolm Valgevene sportlast kahel alal, koolisõit ja kolmevõistlus, osalenud 2008. aasta olümpiamängudel Hongkongis. Rahastamise poolel ongi esikohale seatud need kaks ala kui vabariigi ratsaspordi kõige tulemuslikumad ning arenguvõimelisemad. Praegu on ettevalmistuse põhisuunaks seatud ühe koolisõitja, kuid ka kolmevõistluse meeskonna pääsemine 2012. aasta olümpiamängudele Londonis.
Täiendava positiivse arenguna võib ära märkida Vabariigi Presidendi poolt allakirjutatud ukaasi, millega nähakse ette ratsaspordi arengule riiklik toetus.
Milliseid võistluseid korraldatakse tänapäeval Valgevenes?
2010. hooaja sisse on planeeritud 37 vabariiklikku võistlust kolmel olümpiaalal. Võistluste hulka kuuluvad ka Valgevene meistri- ja karikavõistlused, noortele ja juunioritele ette nähtud võistlused. Samuti korraldati rahvuskoondise sportlastele 15 võistlusreisi rahvusvahelistele võistlustele, muuhulgas osaleti Euroopa Meistrivõistlustel koolisõidus noortele ja juunioritele, kolmevõistluskoondis osales samuti rahvusvahelistel ühe ja kahe tärni võistlustel.
Milliseid ratsabaase Valgevenest leiab ja millised on neis treeningtingimused?
Sportlaste ja sporthobuste ettevalmistamist viiakse meil läbi riiklikes spordiõppeasutuste baasides. Meil on olemas vabariiklik olümpiakeskus ratsaspordi arendamiseks. Seal on statsionaarne krossirada ja kümneaastane võistluste korraldamise kogemus selle alal. Lisaks on neli olümpiareservi keskust Minski, Mogiljovi, Gomeli ja Bresti oblastites. Ka on olemas 13 laste ja noorte ratsaspordikooli.
Peamised treeningbaasid vastavad rahvusvahelistele normidele. Näiteks võimaldavad Gomeli ja Mogiljovi oblastites asuvad maneežid korraldada kooli- ja takistussõidu võistluseid sügis-kevadisel perioodil. Ja nii viidigi läinud aasta veebruaris Gomeli ratsakeskuse maneežis edukalt läbi esmakordselt võistlus Valgevene karikale kolmevõistluses, milles raames oli ka kross. Olgu öeldud, varem korraldati selliseid üritusi ainult Moskvas.
Olümpiaettevalmistuse Vabariiklikus keskuses on seevastu käesoleva aasta novembris kavas avada uus kaetud maneež, kus on hea pinnasega võistlusväljak 40×80 meetrit, maneeži ees on väljak 40×20 meetrit, ette on nähtud kohad 1000 pealtvaatajale, loomulikult on olemas ka kohvik. Selle sündmuse äramärkimiseks on kavas korraldada ka Maailmakarika etapp koolisõidus, seda siseareenil.
Kuidas elavad Valgevene sportlased ja treenerid? Kas nad saavad riigilt või sponsoritelt toetuseid?
Ratsaspordikoolides töötavad treenerid saavad meil palka riigilt, vastavalt määratud skaalale. Pärast Kehakultuuriseaduse vastuvõtmist, võivad treeneritena töötada ainult spetsialistid, kes omavad vastavat kõrgharidust. Iga viie aasta järel peavad kõik treenerid ja kehakultuuri töötajad läbima kvalifikatsiooni tõstmise kursused. Ratsasporditreenereid valmistab ette Valgevene Riiklik Kehakultuuriinstituut, mille õppejõuna ma muide ka töötan.
Seevastu korralisse rahvuskoondisesse kuuluvad sportlased on ühtlasi ka Valgevene spordi- ja turismiministeeriumi töötajad. Ministeerium eraldab lisaks kuupalgale neile täiendavaid preemiaid auhinnaliste kohtade eest, mis on saavutatud Maailma ja Euroopa meistrivõistlustel, aga ka Maailmakarika etappidel. Meie ratsaliit omakorda määrab iga hooaja lõpetamisel rahalisi preemiaid ja kingitusi.
Sponsoreid on meie vabariigis vähe, kuid olemasolevad osutavad ratsaspordile jõukohast abi võistlusauhindade ja võistlusreiside toetamise näol. Nii ongi tänu sellisele toetusele Valgevene takistussõitjad väärikalt esinenud rahvusvahelisel areenil ja saavutanud kõrged positsioonid Kesk-Euroopa Liiga sportlaste seas.
Kalenderplaani kuuluvaid vabariiklikke ja rahvusvahelisi võistluseid finantseerivad meil aga ühiselt Valgevene Ratsaspordi Liit, Spordi- ja Turismiministeerium, Vabariiklik Olümpiaettevalmistuse keskus, aga ka kohalikud omavalitsused. Ei tasu ära unustada ka olümpiareservi oblastikeskuseid.
Veteriaariakliinik
Kellele kuuluvad sporthobused Valgevenes? Kui riigile, siis kuidas toimub nende jaotamine erinevate sportlaste vahel?
Olemasoleva statistika kohaselt tegeleb riigi spetsialiseeritud õppe- ja spordibaasides ratsaspordiga 1545 sportlast, palgalisi treenereid on 88, sporthobuseid on aga 636. Loetelust on näha, et hobuseid on sportlastest oluliselt vähem.
Selle probleemi lahendamiseks on täna Valgevenes arutlusel kaks võimalikku viisi. Esimesena on pakutud välja riiklike vahendite eest omandada juba ratsastatud, nii Maailma- kui ka Euroopa Meistrivõistlustele kvalifitseerunud hobuseid. Teiseks variandiks on pakutud Valgevenes kasvatatud hobuste viimist sellele tasemele.
Tõsi, see viimane arengutee ei paku täit kindlustunnet, sest kuigi nad algselt isegi vastavad rahvusvahelistele nõuetele, siis ikkagi kulub nende ettevalmistamiseks neli kuni seitse aastat. Ja kui lisada juurde kulutused nende ülalpidamisele – toit, veterinaarhooldus jne – siis esimene variant paistab hulga perspektiivsemana.
Lõpetuseks, koostööst Balti riikide ja Valgevene ratsaliitude vahel. Kuidas neid suhteid arendada, kas on võimalik neid muuta kuidagi paremaks? Näiteks tooks kasvõi üksteise korraldatavate võistluste vastastikuse külastamise.
Praegusel hetkel saab vaevalt rääkida Balti ja Valgevene ratsaliitude omavahelisest koostööst suures plaanis. Peab tunnistama, NSV Liidu ajal oli meie riikide treenerite ja sportlaste vahel tõesti suur sõprus ja tihe koostöö.
1980-ndatel aastal kuulusid ju NSV Liidu nii noorte kui täiskasvanute koondistesse peaasjalikult Venemaa, Ukraina, Läti, Leedu ja Valgevene sportlased. Oli ka eestlaseid. Need ammused sidemed võimaldavad meil tänaseni kohtuda, vahetada omavahelisi kogemusi, korraldada maavõistluseid Minskis, Moskvas ja Sankt Peterburis.
Samas eelistavad Valgevene sportlased omandada perspektiivikaid sporthobuseid just nimelt Balti riikidest. Ka tulevad teie sportlased meelsasti meie poolt korraldatavatele võistlustele, millelt naasevad reeglina kodumaale auhinnaliste kohtadega.
Kahtlemata tulebki sellist koostööd edasi arendada ja igati toetada. Võiks ja peaks korraldama avatud vabariiklikke turniire, maavõistluseid – ka rendihobustel, aga ka seminare, kus oleks võimalik arutada sportlaste ettevalmistusega seotud praktilisi küsimusi, kuid ka maailmas valitsevaid tendentse.
Kindlasti omab suurt tähtsust vastastikune kohtunike vahetamine. Teie riikide ratsakohtunikud võiksid tihedamalt osaleda meie riikide rahvusvahelistel ja vabariiklikel võitlustel, ja vastupidi.