Tallinnas toimus möödunud nädalal parakoolisõidu koolitus, mille eesmärgiks oli nii teadlikkuse tõstmine ja parakoolisõidu reeglistiku tutvustamine, kui ka pararatsasportlaste klassifitseerimine. Kahepäevase koolituse esimesel päeval keskenduti teooriale ja määrustiku tutvustamisele, teine päev kulus parasportlaste klassifitseerimisele. Koolituse viis läbi suurte kogemustega füsioterapeut ja FEI klassifitseerija Elisabeth Trille Staubo Norrast. Koolituse toimumist toetas Erasmus+.
Mis on parakoolisõit?
Alustuseks peab mainima, et koolisõit ei ole ainus ratsaspordiala, milles pararatsasportlased saavad mõõtu võtta. Koolisõit on ainus olümpiaala, kuid lisaks koolisõidule on eraldi klassid ka rakendispordis. Parakoolisõit on kuulunud olümpiakavva alates 1996. aastast ja kuulub FEI alla alates 2006. aastast.
Vastavalt puude raskusastmele on ratsanikud jagatud viide astmesse (grade) ja iga aste jaguneb omakorda algajateks ja edasijõudnuteks. Igal astmel on oma skeem, mis arvestab selle raskusastmega. Hetkel on Ratsanetis tõlgitud iga astme algajate skeemid, kuid FEI leheküljelt leiab huviline kõik skeemid.
Nagu öeldud on parakoolisõidus 5 erinevates astet. Esimeses astmes ehk Grade 1 võistlevad ratsanikud valdavalt sammus, vaid muusikalises vabakavas on lubatud traav. Viiendas astmes ehk Grade 5 demonstreerivad ratsanikud juba keerulisemaid harjutusi. Kui Grade 5 algajate skeemid vastavad umbes A-skeemidele, siis edasijõudnute skeemid vastavad M-klassile, kus võistlejal tuleb näidata selliseid keerulisi harjutusi nagu küljendused traavis ja galopis ja jalavahetust läbi sammu.
Selleks, et teada saada, millises klassis võib sportlane osaleda, tuleb läbida hindamine, mille viib läbi klassifitseerija. Klassifitseerija tööks on hinnata, milline on ratsaniku vaimne ja füüsiline võimekus ja kas on vaja kiita heaks abivahendi kasutamine.
Parakoolisõit on potentsiaaliga spordiala
Möödunud aasta suvel hakati Eesti koolisõidu mänedžeri ja koolisõidu kohtuniku Eva-Maria Vint-Warmingtoni eestvedamisel otsima potentsiaalseid sportlaseid. Selleks tuli huvilistel täita ankeet, mis aitas Eesti Ratsaspordi Liidul kaardistada olukorda. Kuivõrd üleskutse sai positiivset vastukaja ja huvilisi kogunes omajagu, oli aeg küps koolituseks ja klassifitseerija kutsumiseks. Kuna hindamine on parakoolisõidus möödapääsmatu, siis kutsuti Eestisse kogenud Elisabeth Trille Staubo, kellel on pikaajaline töökogemus füsioterapeudina ja kes on ühtlasi FEI 4. taseme klassifitseerija. Lisaks klassifitseerimisele viis Staubo läbi ka koolituse treeneritele.
Kuna Eestis on pararatsutamine veel lapsekingades, andis Stabo osalejatele põhjaliku ülevaate määrustikust ja parakoolisõitjate klassifitseerimise peenetest nüanssidest. Lisaks vaadati videoid erinevate astmete skeemidest. Koolituse korraldajate sõnul oli rõõmustav näha, kui palju erineva taustaga treenereid koolitusel osales ja sedagi, et osalejad mõtlesid aktiivselt kaasa ning olid teemast huvitatud. Samas mööndakse, et üldine teadlikkus on veel tagasihoidlik, mistõttu esineb vajadus täiendava teavitustöö järele. Suurem tähelepanu aitaks suurendada selle spordiala nähtavust ning innustada rohkemaid inimesi sellest osa võtma ja seda toetama.
“Meid koolitas suure kogemusega Norra rahvusvaheline klassifitseerija. Koolitusel sai väga hea ülevaate parakoolisõidu erinevatest tasemetest ja klassifitseerimise protsessist. Samuti abivahenditest, mida nad võivad kasutada,” jagas füsioterapeut ja ratsutamisterapeut Liina Raus muljeid.
Kui kohtunikule ei kujuta parakoolisõidu hindamine erilist väljakutset, siis korrapidajalt ja võistluste korraldajalt nõuab see spetsialiseerumist. Parakoolisõidus on lubatud kasutada stekki, aga ka muid abivahendeid, mida tavaliselt koolisõiduaias ei näe.
Eva-Maria Vint-Warmingtoni sõnul on juba töös parakoolisõidu määrustiku tõlkimine ja võimalik, et varsti näeme esimesi rahvuslikke võistlusklasse.
Eesti saab esimese klassifitseerija ja esimesed pararatsasportlased
Nagu eelpool öeldud on parakoolisõidus klassifitseerijal oluline roll kanda. Tema eksperthinnang määrab selle, millises võistlusklassis võib sportlane tulevikus osaleda. Treener ja koolisõidu kohtunik Kersti Tael selgitab, et selleks, et jõudsalt edasi liikuda peaks meil olema oma klassifitseerija ja parakoolisõitjad. Olgu öeldud, et mõlemad on olemas.
“Klassifitseerijaid on kahte tüüpi- rahvuslikud ja rahvusvahelised,” selgitab Liina, kes õpib hetkel rahvuslikuks klassifitseerijaks. “Esialgu saab minust rahvuslik klassifitseerija. Selleks on vajalik läbida koolitus, jälgida atesteeritud klassifitseerija tööd ning teha ise 5 hindamist. Ka edaspidi jääb meid koolitanud klassifitseerija mentorina toeks.”
Rahvusliku klassifitseerija olemasolu lihtsustab tulevikus oluliselt asjaajamist ja lisaks avab võimalused korraldada rahvuslikul tasandil esimesed võistlused. “Hetkel on meil 4 klassifitseeritud parasportlast, ent loodan, et kui me võistlusi korraldama hakkame, siis tuleb juurde neid, kes selle peale ehk varem ei osanud mõeldagi,” on Eva-Maria lootusrikas.
Soovime Liinale ja tulevastele sportlastele palju edu ja jaksu!