Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Anna-Karin Leppik (23), Suvise Ponikarika võitja 2010. a kõrgusel 75 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Hobused on mind paelunud kogu elu, kuid ratsatrennides hakkasin käima 8. eluaastast. Esimesed trennid tegin Tondi Maneežis, sealt edasi sattusin Veskimetsa Ratsaspordibaasi ja sealt viis mind tee Merle Annusveri eestvedamisel Järve talli. Järve tallis kohtusin esimest korda ka oma tulevase võistlusponi Hobbs’iga. Hobbs sattus meie talli pigem juhuslikult ja mina olin üks vähestest tüdrukutest, kellel tollal veel ei olnud kindlat sõiduponi. Asjade kokkulangemisel anti Hobbs mulle ja aastal 2008 saigi meie teekond alguse. Hobbs oli tollal kõigest 3,5 aastane väheste kogemustega ponipoiss ja mina veel arglik ratsutaja, kes oli oma elu jooksul teinud kõigest paar hüpet. Kohe algusest peale oli aru saada, et tumekõrb Hobbs oli iseloomuga poni. Ta ei olnud kunagi suur kaisukas, pigem selline isepäine ja jonnakas, kuid seda just tallis ja käekõrval olles. Kõige erilisem ta puhul oli see, et selga minnes ta justkui transformeerus teiseks hobuseks – ta oli sõnakuulelik, elava liikumisega ja väga usaldusväärne poni. Isegi kui tallis, treileris või niisama käekõrval olles võisid meil tekkida mõningad erimeelsused, siis ratsutades ja võisteldes käitusime alati nagu ühtehoidev tiim, kellel oli ühine siht ja suur usaldus teineteise suhtes. Meie omavahelise sideme tegi tugevamaks kindlasti ka see, et me olime mõlemad algajad ja saime koos kasvada ja õppida paremaks. Hobbs oli väga suure võistlushingega poni, kes küll tallis olles hoolis ainult söögist ja maiustest ning oma neljajalgsetest sõpradest, kuid võistlustel läks talle alati uus elujõud sisse ja ratsutades tekkis tunne, et ta keskendub ja annab endast alati 110%.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Ma pole kunagi tundnud suurt huvi koolisõidu, krossi või kestvusratsutamise vastu, küll aga takistussõit tundus äärmiselt huvitav. Mind paelusid kirkad tõkete värvid, uhked hobused, erinevad parkuurid ja üleüldse takistussõidu võistluse formaat. Minu silmis on see üks ausamaid võistlusi, kus tulemusi hinnatakse ainult sõidetud parkuuri põhjal ja tundub, et justkui kõigil on võrdsed võimalused. Selle põhjal tundus väga loomulik hakata tegelema just takistussõiduga ja mul vedas, et Hobbs oli väga hea poni kellega sellel alal algust teha! Usun, et igal ratsutajal ja hobusel on omad plussid ja miinused, mille kallal tasub töötada, seega on väga raske öelda, mis on just kõige olulisemad aspektid takistussõidus. Sellele küsimusele saan vastata ainult enda seisukohast. Minu puhul oli kõige olulisem säilitada külm närv, sest kohe kui hakkasin liialt muretsema oli tulemuseks mõtlematu rapsimine, mis häiris nii mind kui ka poni ja suure närvi tõttu kippus mul parkuur ununema. Parkuuri läbi kõndides mõtlesin alati oma poni tugevatele külgedele, Hobbs’i puhul olid nendeks väikesed pöörded. Kuna Hobbs’i käik oli üsna lühike ja ta eelistas süsteeme tulla ka alati lisasammuga, siis väikese käigu tõttu oli väga kerge teha väikeseid pöördeid, lõigata nurki ja säästa sellega aega. Hobbs oli ka väga julge ja lennuka hüppega, mis tähendas, et ka mina pidin seda meeles pidama ja tõkkeid ning nende kõrgusi mitte kartma. Kohe kui endal tekkis pabin sisse, kandus see Hobbs’ile samuti üle ja enne tõkkeid hakkasid tekkima kõhklused, mis kohati võisid lõppeda tõrgetega. Oma hirmu vastu hakkasin võitlema sellega, et vaatasin tõkkele lähenedes sellest natukene üle, et mitte keskenduda selle kõrgusele või laiusele, vaid sellest üle saamisele. Hobbs’i tugevuseks ei olnud kunagi pikad sõidud, seega soojendused olid alati lühikesed, kuid efektiivsed, et ponil oleks maksimaalselt jaksu pingutada põhiparkuuris. Lõppude lõpuks oli alati minu ülesanne kohaneda võimalikult ruttu ning valmistada ka oma hobune parimal moel ette, et mitte tekitada talle keerulisi olukordi ja et me saaksime usaldada teineteist. Usun, et kui võtad arvesse nii enda kui ka oma võistlushobuse miinused ja plussid ning töötad, et end ja hobust pidevalt arendada, ongi võimalus saada häid tulemusi. Ükskõik kui mitu esikohta on võidetud, on alati ruumi arenguks ja võimaluseks olla veel paremad.
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Mulle meeldis väga Ponikarikal osaleda! Mulle meeldis, et sai koguda punkte – see tegi minu jaoks osalemise põnevamaks ja ka pingelisemaks, kuna isegi ühe kehva sõidu tõttu oli võimalik veel punktitabelis püsima jääda, kui teha ülejäänud sõidud hästi. Tänu Ponikarikale sai käia mitmes erinevas tallis ning saada rohkelt kogemusi.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Ponikarikal olid ägedad võistlused välishooajal, mis toimusid näiteks Veskimetsas või Perilas, kuna seal olid head soojendus- ja võistlusplatsi tingimused ja seal oli alati palju osalejaid. Muidugi oli tore võistelda ka kodutallis. Väljaspool Ponikarikat meeldis mulle võistelda Leedus, kus eesti ratsutajaid võeti vastu väga soojalt, tavaliselt vedas meil ilmaga ja ma sain väga häid tulemusi.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Hetkel ma paraku ei ratsuta ega võistle. Olen omandamas kõrgharidust ja mul ei ole piisavalt aega, et end täielikult mõnele hobusele pühendada. Hoian ennast koguaeg kursis, mis ratsamaailmas toimub ning kindlasti soovin lähiaastatel ratsasporti naaseda. Vahel avaneb mul võimalus ratsutada mõne sõbranna või lähedase tuttava hobusega ja see tuletab kõiki toredaid võistlusaegu meelde. Ma südamest loodan, et saan seda kõike varsti uuesti kogeda!
