Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Berta Tsernant (22), Talvise Ponikarika võitja 2009 a kõrgusel 85 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Ratsutamisega alustasin 7 aastaselt. Minu suurimaks õpetajaks ponispordis oli My Lady Marmalade aka Marsu – rahulik ja kogenud raudjas mõmmi, kes armastas üle kõige õunu! Tema leivanumbriks oli väikeste pöörete tegemine, mis viisid tihti auhinnalistele kohtadele. Vahel oli isegi tunne, et ta oli parkuuri paremini selgeks õppinud kui mina ise. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka väga suure hingega poni Reesit, kes andis mulle samuti suure kogemustepagasi. Marsuga olid nad aga täielikud vastandid – Reesi oli kiire nagu püssikuul.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Takistussõidus on kõige olulisem kindlasti koostöö ratsaniku ja hobuse vahel ning õigel ajal üksteise mõistmine. Kehtib reegel – kes ei riski, see šampust ka ei joo! Tegin mõne aasta tegelikult ka koolisõitu ja saavutasin 2011 aasta Eesti Meistrivõistlustel poniklassis esikoha, kuid sisimas olen alati olnud takistussõitja.
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Sattusin praegu vanu galeriisid vaatama ja ausalt …need olid väärt ajad, mida ei vahetaks mitte millegi vastu. Meie kambavaim oli niivõrd tugev ning sõbrad sellest ajast on siiani mu parimad sõbrad. Enne igat võistlust lõime kõik hobused korralikult läikima ja istusime poole ööni tallis, et varustust puhastada. Erilised tänud muidugi meie suurepärasele treenerile ja mentorile Sirje Argusele, et ta oli meiega täpselt nii helde või karm kui seda parasjagu vaja oli.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Mulle meeldisid väga võistlused, mis toimusid enda kodutallis – kas siis Tondil või Perilas. Siis sai terve päeva asjalik olla ja korraldusele kaasa aidata. Samas oli äge näha ka uusi talle ja võtta ette pikemaid reise. Näiteks Koordi tallides käisin esimest korda alles siis, kui Ponikarikas seal toimus.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja millise hobusega?
Peale poniaastaid hakkasin sõitma Jüri tallis Bradleyga, kes oli justkui nagu oma hobune. Sõitsime kuni 120 cm parkuure. Hetkel ma enam aktiivselt ei võistle ja olen hoopis võistlusgroom ning kätt proovinud ka tudengiratsutamise võistlusel. Lisaks töötan nüüd ka ratsavarustuse paradiisis Hobukeskuses.
