Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Birgit Loik (21), Talvise Ponikarika võitja 2011. a kõrgusel 75 cm ja Suvise Ponikarika võitja 2012. a kõrgusel 85 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Ratsutamisega alustasin 10-aastaselt. Võistlusponisid oli mul poniaastate jooksul päris mitu, märkimist väärivad Kädi, Mango, Toonik ja Jalica van Blommerschot. Nad kõik on väga võrdselt saanud oma tükikese minu südamest seega oleks kohatu rääkida vaid ühest kindlast ponist. Kädi on poni kellega ma alustasin võistlemist ja kes õpetas mulle enesekindlust. Teiseks poniks Kädi kõrvale sain Mango, kes oli veel võrdlemisi toores. Mango hüüdnimeks sai Täkupoiss ja tal on imeline iseloom – aus aga täkule kohaselt jonnakas. Mangoga sõitmise ajal õppisin, et raske töö tasub ära. Toonik (Tonsu) on poni kellega sain kogemusi kõrgemates klassides, lisaks oli meil mõlemal suur tahe võita. Jalica oli minu viimane poni; tal on väga suur süda kui temaga hästi läbi saada.
Birgiti mainitud ponid pakuvad siiani poniratsutajatele rõõmu Tondi Ratsaspordiklubis, mis tegutseb Tondi Maneežis.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Üks tähtsamaid asju ratsutamises on tahe saada paremaks ratsutajaks. See on asi mille paljud ära unustavad poniaastate jooksul (nagu ka mina), sest tahe võita ja läbi lüüa on suurem. Vanem ja targem Birgit ütleks nooremale Birgitile, et üks ilus, loodetavasti puhas sõit, millega saaks 100% rahul olla on parem kui kihutatud ja võidetud sõit mis “käib kah”.
Poniaastate jooksul ma ei valinudki konkreetselt takistussõitu. Kui üdini aus olla siis meistrivõistluste tulemuste järgi pidasid mu närvid paremini vastu koolisõidus. Aga ka kolmevõistlust sai korra proovitud. See alade varieeruvus on personaalse arengu juures oluline, ei tasu karta, et korra koolisõidu starti minnes oledki nüüd koolisõitja.
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Ponikarikas on Eesti ponispordi alustala, koht kust saab tõenäoliselt kõige adekvaatsema ülevaate ponisportlaste tasemest ja ambitsioonikusest. Meil ei olnud kunagi küsimust, kas peaks minema ponikarika etappidele, kui võimalus oli, mindi alati. Ponikarikas on elustiil, sest etappidel käivad koos enamasti ühed ja samad inimesed, sealt saab palju sõpru nii ratsutamise ajaks kui ka tulevikuks.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige parema tunde võistlustest jättis mulle Soome sisemeistrivõistlused Ypäjal. Sellel võistlusel tundsin, et minu ja Jalica koostöö on leidnud ühise keele ja mõlemad andsid endast parima võimaliku, lõpetasime seal auhinnalisel 8. kohal.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Hetkel õpin Maastrichti ülikoolis ja olen freelance groom Belgias/Hollandis. Groomin erinevatel võistlustel nt CSI2*/3* Kronenberg, CSI2* Sentower, CSI2* Lanaken, kõik mis mu kodu ümbrusesse jäävad.
