Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Dagmar Ainsoo (24), Talvise Ponikarika võitja 2010. a kõrgusel 85 cm ja Suvise Ponikarika võitja 2010. a kõrgusel 100 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Kui õigesti mäletan, siis alustasin ratsutamisega kuueaastaselt. Päris esimeseks võistlusponiks oli Saksa tallides hall poni Mars. 13-aastaselt kolisin Tallinna ning nagu paljud teised, alustasin ka mina tihedamalt võistlemist Tondi maneežis Sirje Arguse käe all. Siis oli minu võistlusponiks suurte kogemustega My Lady Marmelade, kes oli suurepäraseks õpetajaks ja kellega tegin ka esimesed Ponikarika stardid. Läks veidi aega mööda ning juhuse läbi sattusin rääkima tol ajal veel Järve tallides paiknenud Merle Annusveri õpilastega, kes soovitasid mul proovida ühte Merle ponidest, ¾ araabia verd Milanat. Milana oli väike, tuline, aga meeletult suure südame ja hingega raudjas mära. Tegu ei olnud ehk kõige lihtsama poniga, kuid nagu punaste märade puhul öeldakse – kui nende usaldus võita, teevad nad ratsutaja jaoks mida iganes. Tänu Merlele ja sellele ponile võitsin kahel korral karikasarja, osalesin TIHSil ning sain ka esimese kolmevõistluspisiku, mis vaikselt saadab mind siiani.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Nagu juba mainitud, siis tegelikult juuniorite ja noorteklassi sõitsin kolmevõistlejana, vahepeal sōitsin rohkem takistussōitu, kuid nüüd olen jälle kolmevōistluse juures tagasi. Samas pean tunnistama, et mul lemmikala kui sellist ei olegi, olen püüdnud ennast arendada nii mitmekülgselt kui võimalik. Aga kui oskan midagi soovitada heade tulemuste saamiseks tegelikult ükskõik millisel ratsaspordialal, siis olgu see nii ära leierdatud kui tahes, aga noored – tehke ratsastustööd! Tean omast käest, kui tüütu ja igav see alguses tunduda võib, kuid ausalt, te tänate ennast hiljem. Ja teie hobused samamoodi.
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Ma arvan, et Ponikarikal (ja tegelikult ükskõik millisel võistlusel) tuleks osaleda selleks, et viia ennast mugavustsoonist välja ja testida enda trennis tehtud tööd. Treenimise maailmameistrid võivad olla kõik aga võistlusstart on hindamatuks uueks kogemuseks ja peegliks, mis näitab nii tugevusi kui arendamist vajavaid kohti.
Üks naljakas seik, mis kohe seoses Ponikarikaga meenub, on see kus ma iseennast võistlustelt maha unustasin. Nimelt pidime sõitma Tondilt hommikul Koordi tallidesse Ponikarika etapile ning nagu sel ajal tavaks oli, jagasin ka mina poni ühe vanema sportlasega. Läksin siis varahommikul talli asju pakkima, kui mulle tuli üks vanematest sportgrupi liikmetest vastu ning teatas, et kuna tema poni lonkab, siis oli treeneri otsus lubada tal punktide kogumiseks starti minna minu poniga. Lühidalt, et ma võin otsa ringi keerata ja koju tagasi minna – minu jaoks jääb seekord võistlus ära. Nii ma siis oma lapse mõistusega tegingi, sõitsin bussiga koju ning hakkasime rahulikult emaga hommikusööki tegema. Järsku helistas aga treener Sirje suure hämminguga, et kus ma enda arvates olen. Selgitasin talle asja ära, mille peale sain korralduse kiirelt Koordisse järgi sõita – mulle oli antud täiesti vale info ja pidin ikkagi starti minema. Jätsime oma hommikused pannkoogid kus see ja teine ning kihutasime emaga Koordi suunas. Parkuuri ma käia ei jõudnud, seda õppisin teiste pealt, soojendussegi jõudsin väga napilt. Lõpuks kusjuures tulin sealt veel kolmanda kohaga.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige ägedamat võistlust on valida üsna keeruline, igal pool on olnud oma plussid ja miinused. Üks, mis kohe meelde tuleb, on see, kui käisime 2015. aastal Rootsis Segersjös kolmevõistlusel. Sõitsin seal oma noore hobusega tema esimese 1*. Need rajad olid fantastilised! Hobune hüppas ka hästi, kvalifitseerusime seal sama aasta septembris Taanis toimunud Põhjamaade Mängudele. Kui rääkida takistussõidust, siis ilmselt kõigi ratsutajate jaoks on Suurhalli võistlus erilise tähendusega. Jumping Tallinn oli samuti kihvt – poleks elus arvanud, et lauluväljakul lisaks laulmisele ka ratsutada saan.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Hetkel on minu hobuseks seitsmeaastane mära Fortuna. Võistelnud oleme temaga kuni 130 cm radasid takistussōidus ning keskmine 100 taset kolmevōistluses. Järgmiseks aastaks on aga ka kolmevōistluses juba veidi suuremad plaanid.