Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019. a 15-aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Heidi Mülla (22), Talvise Ponikarika võitja 2012.a kõrgusel 100 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Regulaarselt ratsutamistrennis hakkasin käima 7-aastaselt. Minu parima võistlusponi nimi oli Mon Cherg, kes on Saksa ratsaponi täkk. Sain ta väga noore ja metsikuna, kuid arvan, et just koos üles kasvamine oligi meie koostöö saladus. Sellel ajal veel väikeponide kasvule vastavaid arvestusi ei olnud, aga usun, et püsisime sellegi poolest mitu aastat päris vahvalt ka suurte ponidega konkurentsis. Mons on hiiglasliku hinge ning tugeva iseloomuga poni. Peale poniaastate lõppu soovisin sageli, et elu viiks mind kokku sarnase hobusega. Tema iseloom ja hüppetehnika on nii erilised, et kõigil Eesti turul võistlevatel järglastel tunneb need kaugelt ära.
*Poni Mon Cherg on andnud palju järglasi ja suure panuse Eesti ponisporti. Tema järglasi iseloomustab tihti nime algus Mon. Mon Cherg järglasteks on näiteks Mon Arh, Mon Roberta, Mon Comery, Mon Ter, Mon Aco, Monos Que, Monsson, Morly, Maru Missy jne.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Kogu ratsaspordis tervikuna on minu hinnangul kõige olulisem järjekindlus ja eesmärgistatus. Võidavad need, kes tagasilöökidest õpivad, ennast parandavad ja pea püsti jätkavad. Kindlasti on edukuse alus ka tasemel treener ning perekondlik tugi. Valisin takistussõidu, sest naudin igas elu valdkonnas adrenaliini ning seda just antud võistlusala kuhjaga ka pakub.
Miks peaks osalema ponikarikal?
Ponikarikale tagasi mõeldes julgen väita, et poniaastad olid kõige siiramate emotsioonide aeg, mille tipphetked koondusid Ponikarika etappidele. Mäletan, kuidas sarja võistlustel valitses pinev konkurents, kuid samas kokkuhoidlikkus, sest sõitjaid ühendas kirg ja sõprus.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige meeldejäävam oli minu jaoks ponisõidu võit Tallinn International Horse Show-l. Olin ümberhüpete järjekorras viimane, seega oli pinge maksimumil. Nii noorelt sellise mastaabiga areenil kogemusi saada on meie ponisõitjatele väga hea võimalus. Teine suurepärane võistlus oli samal aastal toimunud Soome Pikkuponide Sisemeistrivõistlus, kus saavutasin esikoha. See tuli väga ootamatult, kuna kõik sõitjad olid tõesti tasemel. Usun siiani, et Mon Cherg tegi mulle selle võiduga sünnipäevakingi, sest sain järgmine päev 15-aastaseks.
Vaata kuidas Heidi ja poni Mon Cherg Saku Suurhallis võidu noppisid siit!
Mis kõrgusel võistled hetkel ja mis hobusega?
Peale poniaastaid võistlesin pikalt juunioride ja noorte klasse oma esimese hobuse Bersinaaga, ent käesolevalt olen võistlusspordist võõrandunud. Olen viimasel ajal veetnud väga palju aega nii õpingute kui tööga seonduvalt välismaal, kuid paar korda nädalas on mul sõita kaks vahvat noort hobust.
