Takistussõidu võistlussari Ponikarikas tähistab 2019 a 15 aasta sünnipäeva. Aastate jooksul on kogunenud arvestatav hulk poniratsutajaid, kes on Ponikarika sõitudes osalenud ja karikaid võitnud. Kõiki neid ühendab suur pühendumine, takistussõidu hasart ja armastus ponide vastu. Palusime võitjatel vastata küsimustele ja jagada meiega oma kogemusi. Lühiintervjuudest tekkinud sari on põnev lugemine praegustele poniratsutajatele ja hea meenutus kõigile Ponikarika sarjas osalejatele. Head lugemist, meenutamist ja inspiratsiooni!
Küsimustele vastas Kristjan Sinikas (24), Talvise ja Suvise Ponikarika võitja 2007, 2008, 2009 a kõrgusel 100 cm.
Kui vanalt alustasid ratsutamisega? Milline oli sinu võistlusponi?
Alustasin ratsutamisega üsna noorelt, ilmselt istusin hobuse selga enne kui ma mäletama hakkasin. Minu parimaks võistlusponiks oli kollast värvi Eesti tõugu hobune Romeo, kes oma tohutu tahtejõuga takistusi ületas ja valge lehviva lakaga mulle sügavale südamesse puges.
Mis on takistussõidus kõige olulisem ja kuidas saada häid tulemusi? Miks valisid just takistussõidu?
Takistussõidus nagu igal spordialal on kõige olulisem kodutöö, mida ratsanik, hobune, treener ja kogu meeskond koos teeb, et võistlussooritus tuleks parim. Mulle meeldib hobustega tegeleda ja ratsaspordialadest pakub just takistussõit mulle kõige rohkem pinget ning väljakutseid.
Miks peaks osalema Ponikarikal?
Ponikarikas on heaks stardipakuks, kus on võimalik harjutada madalamate tõkete ja väiksemate hobustega ning saab palju võistluskogemusi.
Milline võistlus on olnud seni kõige ägedam ja miks?
Kõige toredamateks võib pidada võistlusi, kus rahvas pärast finišit plaksutades kaasa elab.
Mis kõrgusel võistled hetkel ja millise hobusega?
Hetkel võistlen kuni 135 cm parkuure kodus sündinud Space King’iga.
