Oktoobrikuu viimasel nädalavahetusel peeti Prantsusmaal Pau ratsakeskuses ponirakendite MM, kus pealtvaatajana osales Eesti rakendisportlane Riina Rõa. Tegime meil ponirakenditega võistleva sportlasega juttu, uurisime, milline on vahe meie ja maailma keskmisel tasemel.
Pau ratsakeskus asub Edela-Prantsusmaal ja keskus on rajatud 1991. a.-l, mis Prantsusmaa ratsasporditraditsioone arvestades tähistab üsna noort vanust. Tuntuim on Pau oma tippkolmevõistluse poolest. Alates 2007. aastast peetakse sealses ratsakeskuses üks maailma kuuest CCI4* tasemega kolmevõistlusest, mille pealtvaatajate hulk küündib 40 000-ni, üritust kajastab rohkem kui 30 telekanalit üle kogu maailma.
Räägime Pau ratsakeskusest. Millised muljed?
Keskus on suur ja mõeldud kõikide erinevate ratsaspordialade harrastamiseks. Tipptasemel viiakse seal läbi kolmevõistlust (toim. üks maailma kuuest CCI4* tasemega võistlusest toimub Pau`s), rakendisporti ja kestvusratsutamist. Harrastamisvõimalused on samuti takistus- ja koolisõiduks, kindlasti ka voltižeerimiseks ja lääneratsutamiseks.
Keskuses midagi ülierilist silma ei jäänud, korralik ja suur ratsakeksus, nagu neid Euroopas ilmselt hulgaliselt leidub. Tavaline ja korralik koht.
Rakendi MM toimus siis ilmselt ühel osal ratsakeskusest?
Nii see oli. Koolisõit ja koonus peeti korralikul liivaväljakul, sellel paiknes ka kaks krossitakistust. Krossil oli muide mitmeid takistusi, mis olid ehitatud universaalsena nii rakendi kui kolmevõistluse harrastamiseks. Nädal enne peeti samas kõrgtasemeline kolmevõistlus.
Kas see on tavapärane, et koolisõit ja täpsussõit liivaväljaul peetakse? Meil ei ole ma seda kohanud, Slovakkias peetud paarisrakendite MM-il samuti mitte.
See on nii ja naa. Eks sealne liivaväljak oli ülihea ja piisavalt kõva pinnasega. Ratas väga läbi ei vajunud. Samas koolisõidus silusid nad väljakut nii iga seitsmenda ekipaaži järel, siluti ka koonuses, aga seda ainult siis, kui vahetusid võistlusklassid – ühesed paarideks, paaridest neljasteks.
Kuidas võistluste korralduslik pool tundus? Prantslasi teatakse ju sageli kui kunstnikuhingega boheemlasi …
Nii palju kui meie seal olime, tundus kõik sujuvalt laabuvat. Huvitava faktina võibolla tooks välja selle, et kuna Prantsusmaal on kõikides teenindusasutustes seni kasutuses meil nõukogude aega jäänud lõunavaheajad, siis sarnaselt toimiti ka võistlusel. Kohtunikud ja sekretärid ju ka inimesed – keset päeva oli pooleteisttunnine lõunapaus. Maraton peeti siiski ühe jutiga.
Kui palju ekipaaže MM-l osales?
65. Üherakendeid oli ligi 30, ülejäänu enam-vähem võrdselt paaris- ja neljarakendid.
Milline oli osalejate keskmine tase?
Peab ütlema, et kuskil kolmandik osalejaid olid tõelised professionaalid ja tipptasemel, kuid enamik nautis võistlusel osalemisrõõmu. Päris paljude tase ei ületanud oluliselt meie keskmist hetketaset. Tasemevahe tuli eriti välja krossil, kui võrdlesime liidrite tempot ja näiteks põhjanaabrite sõitu. Soome hobune tundus selles võrdluses kuidagi eriti aeglane.
Kuidas kross tundus? Kas oleksid julgenud seda ka ise sõitma minna?
Ei olnud midagi võimatut. Takistusi vaadates tekkis algul küsimus, miks nii palju tähti on? Esimene reaktsioon oli, et äkitsi on kahestele ja neljastele erinev takistus. Siis aga taipasin, et värava õiges suunas on suured tähed, vastassuunas väikesed. Tegelikult on see väga hea ja aitab vältida juhuslikku valest suunast sisenemist. Eestis seda siiani kasutatud ei ole, kuid võiksime kasutusele võtta.
Aga sõidetav oli see kross igal juhul, küsimus on ju tempos. Hobuste vastupidavuses loomulikult ka, sest MM-il oli kaheksa takistust. Tempo on tipptegijatel ikka väga suur. Mul endal oli hiljuti mõte proovida paarisrakendit, aga kui nüüd Pau`s nägin sellist ekipaaži täistempol krossitakistusele sisenemas, tekkis väike kõhklus. Paaris- ja eriti neljarakendis on oluliselt tähtsamal kohal juhtimisoskused. Pau`s nägin mitmeid kordi, kus krossil suurel kiirusel üks hobune tahtis ühelt, teine teiselt poolt väravaposti minna. Professionaalid lahendasid muidugi olukorra korrektselt ja kiiresti, kuid väiksemate kogemustega oleks kindlasti probleeme tekkinud.
Ennem mainisid, et suur hulk sportlasi osales tuntud olümpiapõhimõttel: „ tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt“. Kas professionaalsuse erinevus lõi välja ka üheste, kaheste ja neljaste vahel?
Päris nii öelda ei saa. Igas klassis oli nii ühte, kui teist. Mis aga silma torkas – vahed tulid sisse ponide liikumiskiiruses. Päris palju kasutati väikeseid ponisid.
Kui väikesed nad siis on?
Paarides ja neljastes võib sõita turjakõrgusega alates 108 cm, ühestes alates 120 cm kandis. Kõige väiksemad olid ponid neljarakendites. Eks väiksematega on juhitavus parem ja võimalik arendada suuremat kiirust. Ühestes olid nad valdavalt turjakõrgusega 130 – 135 cm.
Kolmevõistluses on viimasel kümnendil olulisimaks kujunenud koolisõit, kus tipptasemel pannakse paremusjärjestus sisuliselt paika, sest kross ja takistussõit läbitakse valdavalt vigadeta. Kas midagi sarnast on ka rakendispordis?
Koolisõit on muidugi väga oluline. Kolmevõistlusega on samas erinev krossi põhimõte, sest rakendispordis on oluline takistuste läbimise kiirus, kolmevõistluses vaid normiaega jõudmine. Aga Pau`ski oli näha, et tugev koolisõit andis suure eelise. Üheponides medalile jõudnud hollandlane võitis tugeva tulemusega koolisõidu, oli krossis vist kaheksas ja koonuseski mitte eesotsas.
Kui võrrelda meie ja sealset koolisõidu taset, milline on vahe?
No vahe on ikka väga suur. Seal ikka hobused teevad ka midagi, lähevad paindesse jne. Kolmandik ponisid sõitis tulemuseks üle 70%. Tegelikult otsitakse rakendisporti koolisõidukallakuga hobuseid ja treeningutes tegelevad nendega koolisõitjadki. Euroopa rakendite koolisõidu tasemeni on meil pürgida küll. Muide tänavu üherakendite juuniorite EM-l koolisõidus kolmandana lõpetanud Pille-Riin Roosileht, nagu ta ise Pau`s ütles, on hingelt koolisõitja ja käib Ungaris naabertallis koolisõiduhobuseid sõitmas. Kohe oli näha ka tulemust.
Slovakkias paarisrakendite MM-l panin tähele, et täpsussõidus jõudis vaid üks ekipaaž normiaega, meil samas jõuab enamus. Kuidas oli sellega Pau`s ja kuidas on võimalik, et meil kõik normiaega mahuvad?
Pau`s tegi ka ainult üks sportlane vigadeta sõidu. Normiaeg ongi tippvõistlustel koonuses probleemiks. Erinevus meie ja nende tulemustes on vahe raja tehnilisuses. Meil on suhteliselt lihtsad rajad, kus saad piisava tempoga sõita, seal jällegi tehnilisus, erinevad pöörded jne., ei võimalda täistempol sõita. Balti Matši rajad on pisut raskemad ja seal on juba oluliselt rohkem probleeme normiaega mahtumisega. Meil on tegelikult ka võistluste raskusaste madalam ja seetõttu normiaeg lihtsam.
Nägid oma silmaga MM taset. Kas ka meie rakendisportlastel võiks sellise tasemega võistlusele asja olla?
Kvalifikatsiooninormid on suhteliselt lihtsad ja tõenäoliselt täidaksid mitmed meie sportlased need. Sisuliselt on võimalik välja minna suisa koondisega, kuid paraku oleksime meiegi niinimetatud osalemisrõõmu sportlased. Täna ei ole meil kindlasti veel võimalik heidelda paremate kohtade eest.
Millised on Su enda järgneva hooaja plaanid?
Kindlasti edasi võistelda. Otsin täiendavat ja veidi tugevama tasemega hobust. Eks näis, kuidas järgnev hooaeg õnnestub.